Mart Raun oma lemmik Eesti mängufilmist: tõeliselt originaalne ja unustamatu teos ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Tallinnfilm, operaator Rein Maran, kassipojaga režissöör Jaan Tooming, assistent Viljo Sandre. 1974 Autor/allikas: Enn Säde, ERR

Filmimees Mart Raun kirjutab oma filmiblogis, et  film "Värvilised unenäod" ei "kuulu mitte ainult Eesti filmide paremikku, vaid nõuab kohta maailmakino ajaloos."

 

"Kõik osalised : nii lavastaja, operaator, kunstnik, helilooja kui ka helirežissöör on mängulised ning kasutavad hiilgavalt oma meediumi kõiki võimalusi. Vaieldamatult on tegu Eesti filmi parima audiovisuaalse elamusega, " kirjutab filmioperaator ja režissöör Mart Raun oma blogis Ma Armastan Filme artiklis “Värvilised unenäod” (1974) – Eesti filmikunsti meistriteos

Režissöörid: Virve Aruoja & Jaan Tooming
stsenaarium: Ivar Kosenkranius

operaator-lavastaja: Rein Maran, kunstnik-lavastaja: Imbi Lind, montaaž: Leili Karpa & Eevi Säde, helilooja: Arvo Pärt, heli: Enn Säde. Direktor: Veronika Bobossova.

osades:
Katrin Zilinska (Kati)
Meelis Küttim (Meelis)
Laur Pihel (Laur)
Raine Loo (ema)
Jaan Tooming (isa)
Helene Pihel (vanaema)

60.min

 

VAATA saadet KAADRIS: "VÄRVILISED UNENÄOD".

“EESTI FILMIKUNSTI PEIDETUD MEISTRITEOS”

Kui on räägitud läbi aegade parimatest Eesti filmidest mainitakse ikka kas “Hullumeelsust”, “Kevadet” või “Viimset reliikviat”. Leidub ka neid, kes nimetavad Theodor Lutsu kurioosumit “Gaas. Gaas. Gaas”. Millegipärast jäetakse pea alati mainimata Eesti filmikunsti vast kõige originaalsem ja rabavam teos - Virve Aruoja ja Jaan Toominga suuresti unustusehõlma jäänud ning vähe näidatud “Värvilised unenäod”. Film, mis saab loodetavasti tuntumaks tänu restaureeritud kujul ilmunud Eesti lastefilmide seeriale (17.04.2014 Eesti Ekspressi lisa).

Samal ajal kui idabloki sellised suurkujud nagu František Vláčil (Tšehhi), Jerzy Kawalerowicz (Poola) ja Miklós Jancsó (Ungari) katsetasid filmimeediumi võimalustega ja mõjutasid režissööre üle maailma, oli Eesti kinokunst isegi oma parimatel aastatel (1968-1969 : Kevade, Hullumeelsus, Viimne reliikvia jne) väga traditsiooniline ja turvaline. Tallinnfilmis valitses millegipärast palju karmim kord kui mujal ning esimese tõeliselt radikaalse filmi “Lõppematu päev” (1971) valmimine katkestati montaažistaadiumis.


“Värvilised unenäoed” on visuaalselt rabav film ning võimalus näha seda restaureeritud kujul on meeliülendav :)

Viimase filmi autoriteks on Eesti teatri olulisemaid figuure Jaan Tooming ning Eesti kino esimene oluline naislavastaja Virve Aruoja. Vähese narratiivi ja visuaalsetest eksperimentidest pulbitsevas “Lõppematus päevas” alustatud katsetused leiavad arendust režissööriduo järgmises filmis “Värvilised unenäod”. Mängufilmis, mis linastus kinodes vaid nädala, ning mida tavapublikul on olnud võimalus näha üksikutel kordadel televisioonis. Endal õnnestus seda filmi näha esmakordselt 2005. aastal filmikoolis õppides ning linateos jättis unustamatu jälje.

“Värviliste unenägude” saamislugu on huvitav ja leiab kajastust ERR -i poolt “Eesti film 100″ puhuks tehtud saates Kaadris:Värvilised unenäod ning seetõttu ei hakka ma sellel pikemalt peatuma.

KINEMATOGRAAFILINE LAPSEPÕLV

“Värvilised unenäod” on narratiivilt väga lihtne ning jälgib noore tüdruku Kati (Katrin Zilinska) aega vanaema juures, suve nautimist, mängimist, looduses olekut ning tema elu linnas. Draama käivitajaks on Kati maalt linna toodud kass, kelle kaasavõtmise vastu on tema ema (Raine Loo). Linnakorteris olles näeb ta unenägusid maal olekust ning tagatipuks kaob kass ära.

Ivar Kosenkraniuse stsenaariumit ei järgitud üldse ning suurelt improvisatoorse filmi tugevuseks pole lugu. See pole siin oluline . Draama põhineb lapsepõlve peamistel tegevustel ja emotsioonidel : mäng – rõõm – uni – hirm.

On väga vähe filme, mis suudavad transformeerida vaataja tagasi lapsepõlve. Üheks selliseks filmiks on minu jaoks režissöör Hayao Miyazaki “Minu naaber Totoro” ja mõningal määral Studio Ghibli ülejäänud looming. Teiseks märgiliseks filmiks on “Värvilised unenäod”, mis suudab esile manada lapsepõlve emotsioonid. Kui ise oled väike, näib maailm üüratu – täis imelisi asju ja lõputut avastamist. Kõike seda on suurepäraselt suutnud tabada Rein Maran, kes kasutades lainurk- ja kalasilmoptikaid, on loonud tõeliselt unikaalse ja unustamatu maailma. Vaieldavalt on tegu Eesti filmiajaloo parima operaatoritööga. Tööga, mis paneks kadedusest punastama isegi Terrence Malick’u. Helilooja Arvo Pärt kasutab filmitaustaks loitsulaadseid laule ja loob režii ja operaatoritööga kaasaskäiva energilise ning müstilise rütmi. Seda omakorda aktsentueerib tõeliselt julge Enn Säde helirežii ning Leili Karpa ja Eevi Säde vapustav montaaž. Kõik see muudab filmi väga ainulaadseks. Siin on midagi seletamatut ja kummastavat, mis seostub lapsepõlve mälestustega.


Peategelased. Kati ja kass

Virve Aruoja ja Jaan Toomingu filmis on ka lapse enda teksti, vastuseid autorite esitatud küsimustele, illustreerides mõtlemapanevalt lõhet täiskasvanute ning laste maailma vahel. Tänu sellele, et filmitegijad pole kasutanud stsenaariumi ega üritanud lapsi näitlema õpetada, on nad tabanud tabamatut- elutõde – tõelist ja ehedat last, ning tema maailma. “Värvilised unenäod” näib olevat tehtud meeletu loovuse, intuitsiooni ning julgusega. Klassikalise kino reeglid on aknast välja visatud ning filmitegijad on julgenud olla mängulised ja isegi radikaalsed. Kuigi ma ei ole ilma narratiivita filmide suurim austaja (ja nõustun sellega, et “Värvilised Unenäod” kohati venib), pean nentima, et siin tekivad pildi, montaaži ja muusika koostöös omaette väärtused ja tasandid. Tulemuseks on energiast ja loovusest pakatav film. Kõik osalised : nii lavastaja, operaator, kunstnik, helilooja kui ka helirežissöör on mängulised ning kasutavad hiilgavalt oma meediumi kõiki võimalusi. Vaieldamatult on tegu Eesti filmi parima audiovisuaalse elamusega.

FILM, MIS OOTAB AVASTAMIST

“Värvilised unenäod” on tehtud samal ajal teiste idabloki riikide samavõrd unikaalsete ja originaalsete filmidega. Näiteks Poolas linastus rabavamaid režiidebüüte läbi aegade – Andrzej Zulawski jõuline ja kafkalik “The Third Part of the Night” (1970). Ungaris valmis visuaalselt rabav Zoltán Huszárik’i “Szindbád” (1971) ning Jaromil Jires tõi Tšehhi kinoekraanidele Vítezslav Nezval’i sürrealistlikul romaanil põhineva “Valerie and Her Week of Wonders” (1971). See on kui jätk “Värvilistele unenägudele”, mis heidab unanäolise pilgu tüdruku naiseks saamisele. Kui ülejäänud filmid on mujal maailmas leidmas aina suuremat tuntust, siis samasse klassi kuuluv “Värvilised unenäod” veel ootab oma aega.

Suur osa parimaid Eesti filme nagu “Kevade”, “Hullumeelsus”, “Georgica” ja “Püha Tõnu Kiusamine” on julged ning visiooniga tehtud linateoseid, mis õigusega on leidnud austajaid nii Eestist kui ka välismaalt. Tegu on filmidega, kust leiab palju mõjutajaid ja viiteid (olgu selleks Truffaut, Tarkovski, Antonioni vm). “Värvilised unenäod” ei pruugi olla nii rafineeritud kui loetletud filmid, aga selle-eest tõeliselt unikaalne. Kuigi oma olemuselt on ta oma ajastu -1970ndate alguse produkt, pole mina seni maailmakinos samalaadset filmi veel kohanud. Tegu on tõeliselt originaalse ja unustamatu teosega, mis ei kuulu mitte ainult Eesti filmide paremikku, vaid nõuab kohta maailmakino ajaloos.

Minu lemmik Eesti mängufilm. Ma armastan seda filmi.

Toimetaja: Tõnu Pedaru

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: