Arvustus. Nädal Eesti interpreetidega

Festival
Eesti interpreetide nädal
9.–15. novembrini Tallinnas ja Narvas
Arvustus ilmus Sirbis.
Eesti interpreetide liidu korraldatav festival on läbinud taas uuenduskuuri ja kannab nüüd nimetust Eesti interpreetide nädal. Kui aastatel 2021–2025 oli see Eesti muusika nädal ja koosnes Eesti heliloojate autorikontsertidest, siis oli küll huvitav jälgida, kui eri moodi võib mõne juba klassikuks saanud helilooja muusikat tõlgendada. Kuid heliloojate nimed hakkasid korduma ja oli näha, et sellele püünele pääses vaid väheste praegu tegutsevate heliloojate looming. Ja tuleb aru saada, et interpreetide seisukohalt on ikka tähtis näidata end kõige säravamast küljest, nii et küllap oli selline repertuaaripiirang üksjagu intrigeeriv. Oli siiski vaid aja küsimus, millal see end ammendab. Vahest varsti jälle!
Tundsin huvi, kuidas uus festivalikontseptsioon on sündinud. Sain teada, et kava panid kokku interpreetide liidu juhatuse liikmed Henry-David Varema, Mihkel Poll, Arvo Leibur, Mari Poll-Novaković ja Toomas Vavilov, mõni kontsert oli otseselt kellegi kunstilisel juhtimisel ja vastutusel. On näha, et püüti näidata teatud laiapõhjalisust – leida nii põlvkondlikku kui ka stiililist tasakaalu –, aga ei mindud seejuures seda teed, et paljusus oleks lömastanud kunstilise nägemuse. Nii on varem, enne Eesti muusika nädala kontseptsiooni, minu hinnangul paraku juhtunud. Seekord oli kavades üldjuhul selge siduv liin.
Võtame näiteks esimese kontserdi "Eesti puhkpillimuusika säravad tähed" –selle kontseptsioon oli puha matemaatiliselt konstrueeritud (kunstiline juht olevat olnud Toomas Vavilov). Esimeses pooles olid laval otsekui partituuri järjekorras puupuhkpillimängijad ja teises vaskpuhkpillimängijad, mõlema poole lõpetas vastava koosseisu ansambel, vaskpillide puhul suisa uudisteos. Kuna esinejaid käis lavalt läbi nii palju, siis oli pisut mure, kuidas see kõik terviku moodustab – peast käis läbi paralleel Youtube'i peoga, kus igaüks mängib teda sel hetkel kõige rohkem kõnetava loo –, aga mitmekesine repertuaar hoidis tõesti lõpuni tähelepanu.
Peaaegu kõik etteasted olid sel kontserdil tipptasemel – mõned ehk küll vähem artistlikud ja efektsed, äkki isegi loomult õpilaslikud. See pani mõtlema, kas EMTA saal on neile muusikutele nii kodune, et ei tule õiget esinemise tunnet peale, või oli hoopis närv sees, sest pole pikalt solistina esineda saanud. Üheks lemmikuks kujunes aga klarnetist Soo-Young Lee, kes esitas koos pianist Maksim Štšuraga ääretult vabalt, mänglevalt ja voolavalt Pablo de Sarasate "Carmen-fantaasia". Küllap oli ta teost valides lähtunud virtuoossusest, kuid esile tõusis tema imeline pillitoon ja eriti erk mäng. Elamus oli kuulata ka Francis Poulenci sonaati oboele ja klaverile Ingely Laiv-Järvi ja Maila Laidna esituses ning fagotimängija Peeter Sarapuu tehnilist tulevärki Roger Boutry teoses "Interférences I" (klaveril samuti Laidna).
Kreete Jacob pidi peale Esa-Pekka Saloneni "Kontsertetüüdi" tehniliste katsumuste silmitsi seisma ootamatu probleemiga: kuskilt eemalt ruumist (mõtlesin, et black box'ist, aga tagantjärele kava vaadates on see vähetõenäoline) hakkas EMTA suurde saali kostma väga valju rütmimuusikat – ikka nii, et täitsa varjutas metsasarve vaiksemad helid, nii sordiiniga kui sordiinita laiendatud mänguvõtete kõlaspektri, ja küllap segas põhjalikult ka esinejat. Ta tuli siiski olukorraga toime, püsis teose omailmas ja pälvis seetõttu ka tormilise aplausi.
Puhkpillikontserdi lõpetanud Märt-Matis Lille uudisteos "Talve sammud" (2026, esitajad Kreete Jacob metsasarvel, Indrek Vau trompetil, Andres Kontus tromboonil, Madis Vilgats tuubal) kõlas nagu pikk sissejuhatus millelegi … aga ju on helilooja küpsemas eas aru saanud, et akordidega ei tasu pillavalt ringi käia ja mõnikord on vähem rohkem, eriti interpreetide nädalal. Kuigi muusikalisi sündmusi polnud teoses palju, jäi mulle ühel hetkel mulje, et esitus on vist liiga närviline ja kiire: Lille loomingule ja ka talvele iseloomulik tardunud zen-kõlapilt ei saanud hakata kuulaja tajuga korralikult mängima.
Pianist Hando Nahkuri ja keelpillikvartett Prezioso (Hanna-Liis Nahkur, Mari-Katrina Suss, Helena Altmanis ja Andreas Lend) "Pimedusest sündinud valgus" oli meeldivalt lõõgastav tööpäeva õhtu peamiselt sissepoole pööratud ja täielikult heakõlalise muusikaga. Filmiheliloojana laialt tuntud Max Richteri teoste (nt balletimuusikana alguse saanud "Infra", mis oli mulle visuaalita igavavõitu – ja visuaali järele igatsen muidu harva) osad olid sujuvalt vahelduma seatud Sven Helbigi teose "Pocket Symphonies" ehk "Taskusümfooniad" Preziosole pühendatud versiooniga. See oli üks festivali terviklikuma ja ühtsema meeleoluga kavasid ning arvatavasti lööks selline siira helikeelega, pausideta ja elektrooniliste elementidega (Tammo Sumera elektroonikasekkumised täitsid peale kunstilise ka Fotografiska saali ventilatsioonimüra peitmise rolli) kontsert laineid, kui seda laiemalt ja selgemalt turundataks. Nagu aga minu lähedal istunud inimesed sahistasid, siis ei olnud nad festivali reklaami eriti näinud. Prezioso koosmäng (ka Hando Nahkuriga) on sümpaatne ja loomulik nagu ka esitatav muusika, sealjuures igatseks kvartetti laval näha rohkem, kuigi praegu on meie muusikaelus esil teised analoogsed kammeransamblid.
Pean mainima, et mingis mõttes sisaldas nädal justkui kaht festivali. Esimene pool oli täis XX ja XXI sajandi heliloomingut, oli päris palju intrigeeriva kõlava repertuaari – ja nõnda oleks nädal ka jätkunud, kui üks kontsert poleks muusiku ootamatu haigestumise tõttu ära jäänud. Teine pool oli repertuaari poolest ootuspärasem: seda kandis Mozarti ja Schuberti looming ning barokkmuusika.
Kuna nädala esimesel poolel oli niigi kõlanud peaasjalikult XX ja XXI sajandi muusika, ei olnud mulle päris selge, miks oli vaja kolmapäeval teha eraldi kontsert "Kaasaegsed kõlamaailmad", mille repertuaarivalik oli ainult osaliselt tänapäevane. Kontsert oli iseenesest suurepärane, aga Eduard Tubina klaverisonaat nr 2 "Virmalised", olgugi et Mihkel Polli eredas, väga sügavalt läbi tunnetatud ettekandes, mõjus kontserdi lõpus oma neoklassitsistliku rütmika ja modernismiseguse harmooniaga mõneti võõrkehana. Kui teiste selle kontserdi kavas olnud heliloojatega olen jaganud aega ja mitmega ruumigi, siis Tubin on siiski juba üle 40 aasta teispoolsuses. Kutsun üles sõna "kaasaegne" lahti mõtestama – kelle kaasaegne siis? "For the times, they are a-changin'" – Tubinat kuulan meeleldi mõnel teisel kontserdil, sobivamas kontekstis. Miks mitte jätta festivali varasemast kontseptsioonist alles kas või üks õhtu eesti (klassikuteks saanud) heliloojate muusikaga?
Väga eriline elamus oli sel kontserdil kuulda Theodor Sinki esitamas Kaija Saariaho teost "Sept papillons" ehk "Seitse liblikat": tšello õhulised haprad kõlad maalisid silme ette täpselt tolle õhukeste tiibadega liblika üürikese elu ja katsumused. Ka Ksenia Rossar kandis koos pianist Kristi Kapteniga ette laule Saariaho tsüklist "Quatre instants" ehk "Neli liikumist" võluvalt ja väljendusrikkalt. Ja nüüd ei saa mainimata jätta Kapteni veenvalt esitatud Maria Kõrvitsa soolopala "Le chemin inconnu" ehk "Tundmatu tee", mis sobis Saariaho kõlamaailma sissejuhatuseks nagu valatult.
Heigo Rosin on üks neist interpreetidest, kelle laitmatut löökpillikoordinatsiooni, võimet teosesse sisse elada ja samal ajal ka atraktiivselt esineda olen ikka imetlenud. Seekord oli ta ette võtnud USA helilooja David T. Little'i tsükli "Three Sams" ehk "Kolm Sami", aga selle esituse ajal otsustas keegi muidu meeldiva atmosfääri loonud valguse heeblitega mängima hakata. Leian, et see ei ole kuigi hea mõte, kui seda sorti valguslahendus pole just partituuri sisse kirjutatud (kavalehel ei ole seda küll mainitud) ja kui see ka rütmiga kokku ei lähe (ei läinud). Minu meelest häiris see nii kuulajate kui ka esineja keskendumist ega andnud kunstilisele kogemusele küll midagi juurde.
Kadrioru kunstimuuseumis oli Toomas Vavilovi ja keelpillikvarteti M4GNET (Robert Traksmann, Katariina-Maria Kits-Reimal, Mart Kuusma ja Siluan Hirvoja) kontsert "Meisterlik Mozart". Imestusega pean nentima, et tundsin esimest korda ära, et ka M4GNETi muusikud on ikkagi inimesed: koosmäng oli küll kaunilt erk, kuid Mozarti keelpillikvartetis Es-duur ei olnud intonatsiooniga sugugi nii hästi, kui olen nende puhul harjunud (ehk oli see teos siis väheste taastusproovidega sahtlist välja võetud?). Mozarti klarnetikvintetis A-duur paitas kõrva mõistagi Vavilovi klarneti laulev toon, mis kohati oli solistirollis, ent sulas teisal laitmatult ansamblipolüfooniasse – eriti imetlesin klarnetisti pianissimo's üles libisevaid kiireid käike.
Ootamatu tervisemure tõttu jäin ilma lõppkontserdist, mis pidi kava järgi otsustades olema festivali kulminatsioon ja kus anti üle interpreetide liidu aasta interpreedi preemiad. Viimase kontserdi kava peegeldab, et Schuberti looming nagu ka üldisemalt romantismiajastu muusika on meie interpreetidele ikka veel repertuaarikaanoni tipp. Ja mul on ääretult kahju, et kuulmata jäi Mati Turi ja Martti Raide esitatud Schuberti laulude valik, kuivõrd Lied'i-kavad on olnud nende duo keskmes palju aastaid.
Nõnda jäi mulle viimaseks kontsert "Valgus ja varjud barokis", mille pärl oli Eesti Filharmoonia Kammerkoori imeline sopran Yena Choi, kes laulab barokkmuusikat meeldivalt klaari ja küllaltki pehme tämbriga, kuid repertuaarile sobivalt teatraalse meeleoluga. Teda saatev enamasti maheda kõlaga barokkpillidest koosnev ansambel (Meelis Orgse, Mari-Liis Uibo, Johanna Vahermägi, Johanna Randvere, Imre Eenma ja Imbi Tarum) esitas Scarlatti, Händeli ja Vivaldi vokaaltsüklite vahele Vivaldi orkestrikontserte. Kuigi täpselt sellises püsikoosseisus muusikud pidevalt üles ei astu, on neist mitmetel muidugi ka varasemat koosmängukogemust: kõla oli nii omavahel kui ka solistiga kenasti balansis ja fraseerimine ühtne. Vahest ainult Vivaldi moteti "Nulla in mundo pax sincera" kiiretes osades oli solisti n-ö higilõhna tunda. Sama teosega tekkis veel kummaline olukord: moteti esimene osa jäeti põhikavast välja, et kanda see siis kohe pärast aplausi ette lisapalana. Muidugi on barokiajastu muusikaga lubatud ümber käia vabamalt kui hilisema kontsertmuusikaga, kus teose kontseptsioon on juba rangem, aga vahest tasub siiski usaldada helilooja vormitunnetust: selline järjekorra muutus mõjub kuulajale häirivalt nii muusikalise dramaturgia kui ka teksti sisu mõttes.
Uusi lemmikuid ma sellelt festivalilt ei leidnud, sest püünele olid pandud siiski juba teada-tuntud tegijad, kuid ikkagi on aeg-ajalt värskendav näha, keda interpreedid ise enda hulgast esile tõstavad. Kui rääkida publikule vastutulekust, siis on interpreetide liidu festivali ülesehituses arvestatud kuulajaga rohkem kui mõni aeg varem: kontserdid olid enamasti lühikesed ja vaheajata ning Virge Joametsa kavatekstid lõid konteksti neile, kel seda vaja. Kontsertide formaat oli siiski üdini akadeemiline ja kohati oli naljakas näha laval vaikimas ka neid muusikuid, kes on harjunud igal võimalusel publikuga ka verbaalse silla looma (ent arusaadav, et kõigile see ei sobigi). Kõige rohkem publikut oli näha Kadrioru kunstimuuseumis, kus on harjutud regulaarselt eri korraldajate kammerkontsertidel käima.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: Sirp





















