Arvustus. Noorte ja vanade mängude vahemaadel
Uus film kinolevis
"Seltskonnamängud" ("Games People Play")
Lavastaja Jenni Toivoniemi
Osades Laura Birn, Emmi Parviainen, Eero Milonoff
7,5/10
Soome stsenarist-režissööri Jenni Toivonieme esimeses täispikas mängufilmis "Seltskonnamängud" on midagi üdini ausat, mis suudab tabada põhjamaises heaoluühiskonnas üles kasvanud Y-põlvkonna kasvu- ja hingevalusid liigutavalt ning meelelahutuslikult. Ühte nädalavahetusse paigutuv draamakomöödia avab ühe keskea suunas kibedalt triiviva sõpruskonna suhtedünaamikaid, minevikuvalusid ja olevikukõhklusi ootamatult kompaktselt.
Film paneb vaataja keset kohati ebamugavat, aga ka lõbusat sünnipäevaveetmist suvilas Soome saarestikus, kuhu üks sõpruskond koos kaaslastega on tulnud tähistama temperamentse Mitzi (Emmi Parviainen) 35. sünnipäeva. Üllatuspidu eraldab tegelased argipäevast ja nn argistest minadest, viies nad taaskohtumisel kokku sõpruskonna suhtedünaamikast tulenevate identiteetidega. Minadega, kus rollid noorusest koos minevikku jäänud ideaalide ja tulevikuvisioonidega astuvad konflikti sellega, kelleks on saadud. Kibemagusust lisab taaskohtumisele läbirääkimatust täis suhtepundar, mida püütakse ohtra alkoholi abil lahti punuda. Seega muutub eskapistlik mökkireissu [eesti keeles suvilareis – toim] kiiresti eksistentsialistlikuks seltskonnamänguks, mis mõtestab lahti põlvkonda, kellele "[p]iiramatud võimalused ei toonud nooruse unistuste täitumist, vaid kroonilise puudulikkuse tunde ja lõputu kahtlemise enda eluvalikutes."1
Soome kriitiku tabav kirjeldus kehtib kõigi tegelaste kohta peale eduka rootslasest näitleja (Cristian Hillborg), kes satub seltskonda sõpruskonna üleoleva intellektuaali Veronika (Laura Birn) paarilisena, tekitades koomikat soome-rootsi vastasseisuga. Muus osas koosneb grupp valdavalt Helsingi punarohelises mullis [viide sotsiaaldemokraatlike ja roheliste vaadete eelistamisele – toim] elavast kultuurikihist – eluarmastust taga igatsevast kirjanik Juhanast (Samuli Niittymäki), ta tasakaalukast kirjastuses töötavast elukaaslasest Ullast (Paula Vesala), seltskonna otsekohesest elupõletajast Härdest (Eero Milonoff), Härde nooremast vennast Jannest (Paavo Kinnunen) ja Veronika nooremast õest Natalist (Iida-Maria Heinonen), kes püüavad oma grupipositsioonist tulenevast staatusest lahti rabeleda.
Jenni Toivonieme stsenaarium saab tegelaskonna esitlemise ja arendamisega hästi hakkama, kristalliseerides tuttavaid sõpruskonna stereotüüpe, millele näitlejad omakorda siira ja usutava mänguga kihte lisavad. Kuigi loo ülesehitus on kohati liigagi tuttav ja karakteriloomes riskitakse klišeedesse kaldumisega, suudab film vormida sõpruskonna suvilarituaalid ilmekaks tervikuks, mille kütkestav aspekt on tegelaste järkjärguline avanemine läbi nn paljastuste, mis on enamjaolt loomulikult lahti mängitud. Need elemendid annavad filmile kibeduse ja lõbususega edukalt tasakaalustava ning kaasahaarava voolavuse, mida suhtepingete vallandudes viimasel kolmandikul pead tõstev ülepingutatud melodramaatilisus pisut lõhestab.
Intiimsust ja kohalolu taotlev Jarmo Kiuru operaatoritöö kipub kohati liialt võbelema, kuid saavutab oma taotlused eriti tundlikes üks ühele stseenides edukalt. Samal ajal kui vanitas-tüüpi vaikelusid meenutavad vahekaadrid filmi teemasid raamistavad, täiendab barokkmuusika filmi atmosfääri ning põlvkonnale omased temaatiliselt motiveeritud muusikapalad emotsionaalset haaravust. Filmis on niivõrd palju ehedat põlvkonnapõhist soomepärasust, mida annab edasi loomulik dialoog, terav huumor ja rituaalsed tegevused, mille režii täpsus ja detailsus avaldub muu hulgas kõnekates pilkudes ja žestides. Kuigi "Seltskonnamängud" ei paku sisuliselt ega vormiliselt midagi hiilgavalt, on see siiski kirgas peegel generatsioonile, kes püüab mõtestada enda identiteeti ja suhteid hoogsa võimalusterohke nooruspõlve ja rolle kinnistava küpse täiskasvanuea vahel.
Toimetaja: Merit Maarits