Andrei Liimets. PÖFF – mida võtta, mida jätta?
Kätte on jõudnud see kütkestav, ent ärev aeg igast sügisest, mil saab pakase eest pikkadeks õhtuteks kinosaali pugeda ning filmisõbrad seisavad vastamisi paarisaja pealkirjaga Pimedate Ööde Filmifestivali kavast. Mida võtta, mida jätta?
Iga suure filmifestivali kroon on tema võistlusprogramm. PÖFFi jaoks on mäletatavasti tegemist kolmanda aastaga nõndanimetatud A-klassi festivalina – ehk siis ühena maailma viieteistkümne nimekama seast.
Seisus nõuab aga hoidmist ning tunnustuse kõrval see ka kohustab – näiteks tooma Tallinna kõrgel tasemel filmide esilinastusi. Minimaalselt Euroopa omi, mõnel juhul ka värskeid linateoseid kogu maailmast. Mida uuem film, seda pimedamalt põrsast kotis osta tuleb, nii kava koostajal kui kinovaatajal. Päris tippude, filmimaailma Hanekete ja Wes Andersonide esmajõudmist Tallinna ei soosi paraku geograafia, PÖFFi asetumine filmikalendrisse ega rahakoti paksus.
Tasub siiski meeles pidada, kui väikse eelarvega festivali rahvusvahelises mastaabis, just võrreldes teiste A-klassi filmipidudega nagu Veneetsia, Berliin või Karlovy Vary, korraldatakse. Sellega arvestades on korralduslik pool niigi aasta aastalt tugevamaks muutunud. Kõiksugu pikalt peavalu valmistanud probleemid nagu hilinevad seansid ja valel ajal jooksvad subtiitrid on praktiliselt kadunud. Võistlusprogrammid küll otsivad veel oma kohta ja taset, ent küllap seegi ühel hetkel paika loksub.
Filmikalender soosib, et PÖFFile jõuaks jätkuvalt läbilõige filmiaasta paremikust ning selles osas pole erand ka tänavune festivalikava. Näitamisele tuleb hulk tuntud eri festivalidelt auhindu kogunud ning kriitikute poolt taevani kiidetud linateoseid nagu Pawel Pawlikowski "Külm sõda", Gaspar Noe "Kliimaks", Debra Graniki "Jälgi jätmata" või PÖFFi-veterani Hirokazu Kore-Eda "Poevargad".
Et aga tuntumatest teostest leiab enamik tee kinolevisse nagunii, tasuks jätkuvalt kasutada PÖFFi võimalusena kogeda midagi, mida siinses maailmanurgas muidu ei õnnestuks. Kavast üsna juhuslikult valitud tilluke linateos ei pruugi pakkuda elu eredaimat filmielamust, kuid rikastab kindlasti maailmapilti mõne killuga, mida ehk muidu otsidagi ei osanuks.
Eriti kirev ja silmaringi avardav tundub tänavune dokumentaalfilmiprogramm, mille intrigeerivaimaks palaks võib ilmselt pidada Vitali Manski linalugu "Putini tunnistajad" idanaabri päikesekuninga võimuletuleku telgitagustest. Aga nõrka nimetust ei leia teistegi seast.
Lõpetuseks, maailmakino kõrval pakub PÖFF igal aastal võimaluse vaadata tagasi ka Eesti filmiaasta paremikule. Seekordne Eesti filmi võistlusprogramm on rikkaliku EV100 aasta tuules muidugi eriti muljet avaldav – eri festivalidelt rohkelt auhindu noppinud "Seltsimees laps", "Võta või jäta" ja Eestis veel linastumata "Kapten Morten lollide laeval", suurepärased dokumentaalid "Ahto. Unistuste jaht" ja "Vello Salo. Igapäevaelu müstika" ning teised tõestavad, et Eesti filmil pole ka rahvusvahelises konkurentsis häbeneda mitte kui midagi. Häid pimedaid öid.
Toimetaja: Merit Maarits
Allikas: ERR kultuuriuudiste raadiokommentaar