Tõnu Karjatse filmikomm. "Poevargad" palub vaatajal mõelda, mis moodustab perekonna
"Oodake!" hüüatab vana poemüüja, kui lapsed - nii kümne aasta vanune poiss ja viiene tüdruk - ta tänavapoekesest midagi ostmata minema asutavad. Lapsed jäävad talle suurte, tehtult süütute silmadega otsa vaatama, samas valmis kohe minema putkama, kui vana mees peaks katset tegema neid kinni võtta. Vana poemüüja ulatab kummalegi pulgakommi, vaatab poisile sügavalt silma ja ütleb: "Ära oma õele seda õpeta, ta on liiga väike!" Poemüüja teeb ka sõrmedega paar ringi, tõstes käeselja seejärel lauba juurde, just nii, nagu tegi poiss natuke aega tagasi, kui ta eemal riiuli juures kommikoti pluusihõlma alla poetas.
See on üks seik Hirokazu Kore-eda menufilmist "Poevargad", mis võitis Cannes'is läinud aastal Kuldse Palmioksa ja pretendeerib ka Oscarile võõrkeelsete filmide kategoorias. "Poevaraste" keskmes on viieliikmeline perekond, kelle ainukeseks reaalseks sissetulekuallikaks jääb pärast pereema koondamist vanaema pension.
Ametlikult võttes on tegemist asotsiaalidega, kes poest ja autodest varastavad ning tegelevad hangeldamisega. Samas näeb vaataja äärmiselt ühtehoidvat ja teineteist armastavat kooslust, kelle omavahelised suhted oleks eeskujuks paljudele "päris" perekondadele. Kore-eda avab selle "perekonna" tausta kihthaaval, raputades vaataja lahti esialgsest postkaardina mõjuvast illusioonist, kuid jättes sealjuures siiski alles lootuse ja usu paremasse maailma, armastusest rääkimata.
Köitvaks teevadki "Poevargad" mitte ainult siirad näitlejatööd ja väljapeetud tempo, vaid stsenaarium, mis pinget üles kruvib, jõudes ootamatu kulminatsiooni ja lausa vajaliku epiloogini. Sotsiaalsed marginaaliad, vaesus ja perekonna teema on Kore-edale olnud südamelähedased juba ammu, sobivateks näideteks kasvõi "Keegi ei tea" (2004) ja "Nagu isa, nõnda poeg" (2013). "Poevargad" viitab ka Jaapani autorikino üha julgematele suundumustele selle konservatiivse ühiskonna varjupoolte kajastamisel.
Perekonna temaatikaga juba aastaid tegelenud Kore-eda leidis lähtekoha filmile ajakirjandusest, uudisloost, mis rääkis riiklikke vanaduspensione ära kasutavatest peredest. Poevargused kui teine alternatiivne äraelamise moodus on siia hõlpsasti liidetav. Jaapani ajakirjanduse andmetel teevad poevargad aastas riigile majanduslikku kahju 400 miljardi jeeni ulatuses. Sealjuures on suurtes poekettides nuhtluseks vanurid, kes varastavad sealt peamiselt toiduaineid. Väidetavalt on Jaapani ametlik reaktsioon Kore-eda Kuldsele Palmioksale olnud leige, mis ainult kinnitab tõstatatud problemaatika olulisust ka riigis endas.
"Poevargad" on universaalsem film, Kore-eda palub vaatajal mõelda, mis moodustab perekonna, kas veresidemed või midagi muud? Nagu "Poevarastest" näha, on traditsionaalsed perekonnad hoopis need, mille eest filmi peategelased oma alternatiivreaalsusse põgenevad. Lõppeks poleks neid sotsiaalseid marginaaliaid nende teket toetava ja isegi tingiva keskmeta.
Kore-eda näitab, kuidas oleme võimetud nägema pealispinna taha, näeme vaid seda, mida soovime näha, poest varastavate laste juures näeme tegu, mis on vastuolus ühiskondlike normatiividega ja moraalsete tõekspidamistega ja leiame end olevat õigustatud kohut mõistma. Kui paljud meist oleks aga valmis vana poepidaja eeskujul andma sellistele lastele hoopis pulgakommi ja neid hoolitsevalt manitsema? Nii ongi Kore-eda "Poevaraste" juures lisandväärtuseks, mida film vaatajale annab, hoolivus ja tähelepanu, püüd mõista ja arvestada nendega, kel ei ole läinud nii hästi.
Toimetaja: Kaspar Viilup
