"Rändlinnud" räägib Kolumbia tasandikel elavatest hõimudest, kelle elu muutus 1970. aastatel pöördeliselt pärast narkokaubanduse sisseimbumist ja sellega kaasnenud võimujagamist. Guerra positsioon on samuti selge - etnos jääb alla riigipiire eiravale hundikapitalismile, mis ajab tülli seni harmoonias elanud hõimud.

Narkokaubanduse temaatikat käsitlevaid filme on jõutud nimetada juba uueks vesterniks - see žanriline liigitus pole üldsegi kohatu, arvestades peamiselt Ladina-Ameerika riikides toimuvate narkofilmide süžeelisi ja vormilisi kokkulangevusi Põhja-Ameerika alade alistamisest pajatavate linatöödega. Erinevuseks on küll (püstoli)kangelase staatuse ja kuvandi pidurdamatu lagunemine või allakäik. Tõsi, ka traditsiooniline vestern püüab teha uut läbimurret, kuid enne, kui ei muutu tavaks saanud valge mehe vaatepunkt, jäävad need n-ö neo-vesternid pigem vormilisteks katsetusteks, erinedes varasematest eelkõige vägivalla graafilisema kujutusviisi poolest.

Narkovesternid alustavad uuelt, puhtalt lehelt. Termini võttis kasutusele Mehhiko kirjanik Hilario Peña, kes nimetas nii oma romaani "Chinola Kid" (2012). Võib isegi väita, et narkovesternis puudub kangelane, sest kaasa elatakse reeglina neile, kes narkokaubanduses ehk kuritegevuses kaasa löövad, olgu siis vabast tahtest või olude sunnil. Põnevamad karakterid tekivadki siis, kui mängitakse välja tegelase arenemine ühelt sotsiaalselt pooluselt või staatusest teise, näiteks vaesest agulipoisist või politseinikust narkoparuniks. Guerra/Gallego "Rändlindude" üks võtmelisi tegelasi, narkokaubandusega omale rikkuse teeninud Rapayet (José Acosta) püüab astuda sammu tagasi ja saada tavaliseks hõimuliikmeks, kui mõistab, et ei suuda oma perekonda kasvava vägivallakeerise eest kaitsta. Tagasiteed aga muidugi pole.

"Rändlinde" raamibki Rapayet tõus ja allakäik, kuid filmi traagika seisneb selles, et koos endaga viib Rapayet kaasa ka oma perekonna süütud liikmed. Filmi lugu on lihtne ja isegi didaktiline, selle baasiks on ühe hõimu häving ja traditsiooniliste väärtuste vastuolu kuritegevusele tugineva kaubandusega. Teostuselt jääb "Rändlinnud" kuivaks, küll aga on huvitav jagatud fookus. Peategelase staatus jaguneb filmi alguses noort Zaidad (Natalia Reyes) kosiva Rapayet' ja Zaida ema, võimuka teadjanaise Úrsula (Carmiña Martínez) vahel. Unenägusid tõlgendav Úrsula esindab traditsioone, Rapayet aga noort, ettevõtlikku vaimu, kes haarab uuest kiirest rikastumisvõimalusest.

Guerra/Gallego vaatepunkt on pigem Úrsula kui Rapayet oma, samas kujutatakse ka Úrsulat teisiti, kui seda eeldaks tavapärane positiivse-negatiivse tegelase kuvand. Ta on eelkõige oma pere ja traditsioonilisi väärtusi au sees hoidev matroon, kes on siiski sunnitud arvestama patriarhaalsete tavadega. Vastasseis Rapayet'ga kui narkokaupmehega on ka filmi läbivaks sümboliks.

Milles "Rändlinnud" läbi kukub, on loo skemaatilisus. Tegelased jäävad üsna üheplaaniliseks, teenides vaid filmi üllast eesmärki. Samas on vägivalla kujutamine "Rändlindudes" omamoodi märgiline - kui valdavalt antakse seda edasi võimalikult värvikalt või isegi võikalt, siis Guerra/Gallego vägivald on peaaegu veretu. Filmis toimuvad tapmised on muidugi hirmsad, kujuteldamatud, ja siin võtavadki režissöörid appi sümboli tasandi - nii on üks võtmelisi kaadreid filmis hõimuvanema tapmine rivaalitseva naaberhõimu poolt, mis lahendatakse filmis hõimuvanema kepi üleandmisega.

"Rändlinnud" laiendab narkovesternite areaali Mehhikost väljapoole ja näitab narkokaubandust ühe etnilise koosluse sisemise vaatenurga läbi, tegemata sealjuures järeleandmisi ka filmis räägitavas keeles. Just sellist ehtsuse taotlust võibki pidada filmi väärtuseks. Kolumbia esitas "Rändlinnud" ka omalt poolt võõrkeelse filmi Oscarile.