Lars von Trier on halastamatu ja irooniline, ühtlasi on ta teravalt vahe. Ta on halastamatu nii iseenda, vaataja kui ka oma kangelaste suhtes. Kangelase mõiste on muidugi mõista juba ammu pea peale pööratud, seda püüab elus hoida vaid Hollywood. "Maja, mille Jack ehitas" kangelane on omamoodi eluheidik, puhta valge kraega ja hoolitsetud välimusega mees, kes elab oma õhulossides, tema harrastuseks ja suhestumiseks teistega, illmselgelt temast alamate olenditega, on tapmine. Mitte kiire ja halastamatu mõrv, vaid kassi-hiire mäng, toores ja brutaalne, sadistlik mäng oma ohvriga. Mäng, mida sarimõrvarist peategelane iga stseeniga viimistleb. Jack lähtub n-n Noa filosoofiast ("Noa filosoofia" (2008) vene horrorlavastaja Andrei Iskanovi julm film Jaapani-Hiina sõja ajal tehtud inimkatsetest), tema on see, kes otsustab, tema on see, kel on õigus seda kõike teha, sest mitte keegi ei ütle teisiti.

Režissööri mäng vaatajaga on aga mitmeplaaniline – ühelt poolt täidab ta ühiskondlikku tellimust sadistlike õudusfilmide järele, mis on juba ammu peavoolukinno jõudnud. Lars von Trier annabki vaatajale n-ö kondi, seda, mida vaataja keel ripakil ootab – šokeerivat vaatepilti, mis on vürtsitatud süsimusta, tarantinoliku huumoriga, aga ühtlasi annab Trier vaatajale ka midagi, mida mäluda, see on nagu hiina maiustus, millest võib välja tulla hoopis teistsugune maitse, kui võis esialgu arvata.

Filmi peategelane, verejanuline Jack on kui üksi jäänud Alfred Speer, egoarhitekt, kel justkui puuduks armee, kuid kelle toetajaskond on suurem, kui arvata võime, see on isegi suurem, kui ta isegi arvata oskab. Selle nimeta armee ulatuslikkus ilmneb stseenis, kus surmahirmus naine aknast välja appi karjub ja temaga koos aknal irvitav mõrtsukas temaga ühineb, nentides, et me võime sedasi siin karjuda jõuludeni..

Von Trier näitab, milline on see ühiskondlik leigus ja argus, mis on end peitnud väikekodanliku mugavuse taha. Näiline heaolu varjab nurjatust ja enesehoidmist, mis lubab Jackidel tegutseda. Enamgi veel, Jackid võivad tõusta ka võimule ja hakata tegema kogu riiki puudutavaid otsuseid, sellegi teeb Lars von Trier filmis sõna otseses mõttes puust ja punaseks. Maja, mille Jack lõpuks ehitab, ei koosne millestki muust kui inimestest, laipadest, kes on igaveseks vaikima sunnitud, kuid kelle appikarjed tulid liiga hilja.

Ses suhtes võib Von Trieri viimast, oma vägivalla ja nihilismi eest sarjata saanud linateost nimetada ka katastrooffilmiks, hoiatusfilmiks lihtsameelsetele, kes lasevad end ära meelitada läbinähtavate valede ja punaste nokamütsidega. Neile kergeusklikele, kes lasevad end taas kord ära rääkida isehakanud "suure kunsti" arhitektidel, kes lubavad kuldset koidikut või sinist äratust, populistidel, kes inimkehadega toidavad vaid iseenda unelmaid.

"Maja, millle Jack ehitas" on äärmiselt sümboolne linateos, iga karakter ja seik saab omaette kujundi jõu. See on raske vaatamine, aga väga vajalik. Kahjuks tuleb selliseid filme praegu teha, see on peegel meile endile.