Filmiakadeemia auhinnavõitlus on kevadel aga tulisem juba seetõttu, et Kuldmehikestele hakkavad kandideerima ka kassafilmid, teiste hulgas Ryan Coogleri etnofuturistlik, mustanahaliste eneseväärikust tõstev "Black Panther". Kevad näitab, kas Filmiakadeemia suudab ka päriselt murda müüti #OscarsSoWhite, sest selle kuvandi murdmine tähendab mustanahaliste filmitegijate tunnustamist, mitte ainult mustanahaliste õhtujuhtide palkamist. Liikumine sinna poole on alanud.  

Ehkki maailma kinoeliit nägi "BlacKkKlansmani" juba maikuus, Cannes'is, esilinastus "BlacKkKlansman" USA-s alles 10. augustil, vahetult enne Charlottesville'i tragöödia aastapäeva. Charlottesville'i sündmused saidki oluliseks tõukejõuks, miks Spike Lee filmi Ku Klux Klani imbuvast mustanahalisest politseinikust tegema hakkas. Filmi võtted algasid 2017. aasta septembris ja esilinastus oli Cannes'is juba 14. mail, seega valmis Spike Lee üks paremaid filme vaid poole aastaga.

Mustanahalise politseiniku Ron Stallworthi mälestustel (1979. aastast) põhinev põnevik lõpeb dokumentaalkaadritega Charlottesville'ist (2017. aastast), kus neonatsidega flirtiv paremäärmuslane sõidab sportautoga rahvahulka, tappes inimese, 32-aastase Heather Heyeri, kelle nahavärv ei olnudki must. Spike Leele oli Charlottesville filmi lähtepunktiks, Brennan Gilmore'i üles võetud telefonivideo sündmuspaigast lõpetab fiktsionaalse vormi saanud Stallworthi loo emotsionaalse vapustusega, mis seob jutustuse tänapäevase reaalsusega ning teeb Ühendriike painava rassismiprobleemi puust ja punaseks ka neile, kes Charlottesville'i sündmusi märganud vaid turvalise teleekraani vahendusel.

Enamgi veel, Spike Lee on üks esimesi, kes seob 2016. aastal võimule saanud vabariiklase Donald Trumpi otseselt Charlottesville'i sündmuste ja paremäärmuslike rassistidega - Trumpi lemmikloosungeid "Make America Great Again" ja "America First" hüüatavad filmis Colorado rassistid, kes sarnanevad pigem külapoe tagusele "pruuni pudeli klubile" kui organiseerunud kuritegelikule jõugule, mida väljendavad Charlottesville'i tänavail marssivad musklites noored mehed. Lee näitab, milline on Trumpi ideoloogiline pinnas, millelt tõukuvad mitte ainult ta väljaütlemised, vaid ka poliitilised otsused.

"Blackkklansman: Must mees klannis" Autor: Kaader filmist

Lee alustab filmi lõiguga Victor Flemingi klassikaks saanud eepilisest linatööst "Tuulest viidud" (1939), mis käsitleb Ameerika Ühendriikide sünniaega, Kodusõda (1861-1865), kaamerapanoraamis surnukehasid täis pikitud lahinguväli. Nagu ajaloost teada, päädis Ameerika Kodusõda orjuse lõpetamise ja nelja miljoni mustanahalise vabastamisega, "BlacKkKlansmani" lõpus muudab Lee tähelipu monokroomseks ja pöörab pea peale, mis on väga tugeva laetusega sümboolne akt.

Lee hoiatab, et 2016. aastal toimus presidendivalimistega ohtlik pööre Ühendriikide arengus, mis võib viia seni kodanikuõiguste vallas saavutatu tühistamiseni. Sõnaõigusvabadusele apelleerides levitavad äärmuslased valeuudiseid, meeleavaldusvabadusele viidates korraldavad natsid ja rassistid vihamarsse ning tõrvikurongkäike. Paralleele Ühendriikides ja ka mõnedes Euroopa riikides toimuvaga on lihtne tõmmata, huvitav on aga siinjuures mõelda sellele, kuivõrd sarnased on eestlaste üleelamised kolonialismi all kannatanud mustanahalistele - ka meie oleme olnud ajaloo vältel pigem anastavatate ja orjastatavate, mitte aga vallutajate ja orjastajate seas.

Kui läheneda "BlacKkKlansmanile" vormiliselt, on ta žanrifilm, mis räägib läbi sõbrafilmi raamistiku politsei ennetustööst inimvaenulike aktsioonide ära hoidmisel. Me ei tea ega saagi teada, kui mäda võib sealne politseisüsteem olla tegelikult (politseinike idealiseerimist on Spike Leele ette heitnud teine mustanahaline filmitegija Boots Riley, kellel tänavu valmis veelgi teravama hoiakuga "Sorry to Bother You"). Samuti ei saa me teada, kas erandid on Roni (John David Washington) ja Flip Zimmermanni (Adam Driver) laadsed missiooniga korravalvurid või patrullpolitseiniku Andy Landersi (Frederick Weller) sugused vägivaldsed võmmid. Ilmselt on tõde kusagil vahepeal ning sõltub osariigist ja jaoskonnast.

Spike Lee stiil, mis ilmneb filmi tempos, lavastuses ja ka karakterites, on muhe, pehme, aga mitte lodev ega laisk. Tegelaskujudes on palju inimlikku soojust, sealjuures ka rumalust ja lihtsameelsust lapsikuseni välja, vaatamata sellele, kas tegemist on positiivse või negatiivse kangelasega. Lee justkui ei valikski pooli, ehki ta eelistus on selge algusest saadik.

Filmi meeldejäävaim roll tulebki siinjuures n-ö negatiivse poole pealt - Jasper Pääkkönen tulihingelise rassisti Felixina teeb ühe oma parematest rollidest üldse ja imestama paneks see, kui teda selle eest Oscarile ei nomineeritaks. Lee filmis peaosa, politseinik Roni mängiv John David Washington teeb oma osa pühendumusega, moodustades sobiva tandemi juudist politseinikku Flipi kehastava Adam Driveriga. Washington ja Driver mängivadki KKK-sse imbuva Roni varikuju reaalseks üheks isikuks, kes peab balansseerima kaheldava usaldusväärsusega võimuinstitutsiooni ja sisemisest õiglustundest lähtuva missioonikindluse vahel. Kui harjumuspäraselt politseifilmis hea võmm loobub oma ametitunnustest, loovutab relva ja jätkab õigluse jaluleseadmist omapäi, siis antud juhul jaoskond oma detektiividest ei tagane. Piir, millest kaugemale minna ei saa, tuleb Ronile ja Flipile ette üsna peatselt, jaoskond ei saa aga neist taganeda, sest sündmused hakkavad arenema liiga kiiresti.

Spike Lee hoiab pinget alal 135 minuti vältel, põimides Roni ja Flipi loosse ka Roni romansi õigusaktivisti Patrice'iga (Laura Harrier), mis lisab Roni loole veelgi isiklikumat mõõdet ja teeb ta missiooni raskemaks. Spike Lee filmidele omaselt on Roni lugu intiimne ja lokaalne, väljendades läbi kohaliku ja isikliku laiemaid sotsiaalseid protsesse. Lee on katsetanud pea kõiki Hollywoodi žanre, välja arvatud vestern, mida ta peab (ka õigustatult) põlisrahvaid ja Ameerika rahvusvähemusi alandavaks filmižanriks. Lee on kogu oma 30 aastase karjääri jooksul seisnud selle eest, et tuua must Ameerika filmikunsti, sellest ka katsetused žanritega neo noir'ist "Oldboy" (2013) muusikalideni "School Daze" (1988).

Barack Obama valitsusaeg (2009-2017) oli mustale Ameerikale lootuste ajastu. Just siis, 2014. aastal, ilmus trükist ka Ron Stallworthi autobiograafia "Black Klansman: A Memoir", mis sai aluseks Spike Lee filmile. Sellest, et teatud tüüpi "ärkamine" on mustas Ameerikas toimumas, annavad tunnistust peavoolukinno läbi murdnud Ryan Coogleri "Black Panther" (2018), Jordan Peele'i "Get Out" ("Kao ära", 2017) ja Barry Jenkinsi "Moonlight" (2016). Seda ütles New York Timesile ka Spike Lee ise, mullu novembris, kui "BlacKkKlansman" oli alles idee tasandil.