Cannes'i filmifestival: kui auhinnatseremooniast saab kriitiline peegel räpasele tööstusele ({{commentsTotal}})

Asia Argento Cannes'i lõputseremoonial.
Asia Argento Cannes'i lõputseremoonial. Autor/allikas: AFP PHOTO / Valery HACHE

Cannes'i Kuldne palmioks võis küll minna Jaapani autorikino suurkuju Hirokazu Kore-eda liigutavale ning väskele pereportreele "Poevargad", kuid auhinnaõhtu peateemadena jäid tänavu vaat et isegi tugevamalt kajama (sotsiaal)poliitilised teemad: festivali teise auhinna ehk Grand Prix võitnud ameeriklase Spike Lee film "BlacKkKlansman" (eestikeelne tõlge on originaalpealkirja tähemängu tõttu raskendatud, kuid otsetähendus oleks "Must klanniliige") oli otsene rünnak ameerika presidendi Donald Trumpi taasavatud Pandora laeka ehk rassiviha teemal ning staarnäitleja Asia Argento pidas tseremoonial julge ja ülimalt isikliku kõne, mis jätkas festivali läbinud naiste võrdse kohtlemise ja seksuaalse väärkohtlemise temaatikat filmitööstuses.

Argento rääkis auhinnatseremoonial laval avameelselt sellest, kuidas nüüdseks Ameerika filmiakadeemiast välja heidetud ning kohtuteed käiv Harvey Weinstein teda Cannes'is 1997. aastal vägistas ning kuidas see festival oli Weinsteini-suguse seksuaalkiskja jaoks jahiterritoorium, tuletades samal ajal meelde, et tegu ei ole kaugeltki mitte ainsa patustajaga (filmi)maailmas. Kõne lõppes sisuliselt hoiatusega teiste weinsteinide aadressil: seksuaalkuritegude ohvritele on üldjuhul kurjategija isik teada. Ning murrang on toimunud: süsteem ei saa sellest probleemist enam mööda vaadata, rääkimata selle vaikimisi toetamisest, nagu toimus Weinsteini puhul enam kui 20 aastat.

Sooküsimus tõusis korduvalt õhku ka tänavuse põhiprogrammi selektsiooni puhul, mille 21 filmist vaid kolm olid naiste lavastatud. Austraalia näitlejanna Cate Blanchetti juhitud naisenamusega žürii andis neist kahele ka auhinnad: Nadine Labaki "Capharnaüm" sai žürii eriauhinna ning Alice Rohrwacheri "Lazzaro õnn" sai parima stsenaariumi preemia, mis läks jagamisele "Kolme näo" stsenaristi ja lavastaja Jafar Panahi ning tema kaasautorite vahel.

Rohrwacheri maagilise realismi elementidega, aja ja ajalooga manipuleeriv südamlik, magusalt melanhoolne lugu oli igati auhinna vääriline, kuid kahjuks ei saa sama öelda Labaki maailmaparandamisfilmi kohta, mis tõstatab tänavalapsi näitlejatena kasutades küll õigustatud küsimusi lastesaamise poliitika, ülerahvastumise ja vanema vastutuse teemadel, kuid teeb seda nii ühetaoliselt ja läbinähtavalt emotsionaalselt manipuleerides, et tema küllaltki kõrge auhind tekitas võitjatest kõige rohkem küsimusi.

Spike Lee auhind üllatas oma päevakajalisuse tõttu küll vähem – terve filmimaailm, kaasa arvatud lõviosa Hollywoodist, on kategooriliselt Donald Trumpi presidendiks olemise vastu ning kuulutab seda avalikult põhimõtteliselt igal võimalusel. Ja kuigi Lee tegi üle pika aja oma ühe tugevama filmi, mis võetakse üle maailma kindlasti erinevate publikute poolt soojalt vastu, jättis tema töö näitlejatega, dialoogid ning narratiivse pinge hoidmine antud filmis kohati kergelt soovida, jäädes alla mitmetele tugevamatele pretendentidele. Samas on Cannes alati olnud poliitiliselt ülimalt laetud üritus, seega ei saa eeldada, et see olustik ka filmide hindamisel žüriid, kas teadlikult või alateadlikult, mingil määral ei mõjutaks.

Kuigi peaauhinna võitnud filmile "Poevargad" ennustati peauhinda vähem kui näiteks Pawel Pawlikowski "Külmale sõjale", või kiideti kriitikute poolt rahulikumalt kui Lee Chang-Dongi meisterlikult mitmekihilist müsteeriumit "Põlemine", on film seda siiski igati väärt, tähistades režissööri omamoodi tagasitulekut pärast teatavat loomingulist mõõnaperioodi. Tema loo petlikult lihtne süžee esitab järgemööda kaks perspektiivi ühele perekonnale, mis elab ühiskonna äärealal, osaledes selles vaid nii palju, et jagatakse ühist ruumi ning varastatakse poest eluks vajalikku. Filmi esimene pool tutvustab, järk-järgult, läbi fragmentaarsete detailide ja lugude jutustamise meile armukestest pisisulide ning nende ebaseaduslikult lapsendatud hoolealuseid, kes kõik elavad üksiku vanatädi ehk "vanaema" kitsas majas. Ideaalsest perekonnast on see inimkogum sama kaugel kui inimkond maailmarahust, ometi avaldub läbi väikeste žestide ning episoodide nende karakterite üldinimlik soojus ning vajadus jagada ja midagi luua, nii palju kui nende piiratud võimalustega reaalsuses see võimalik on.

Filmi teine pool näitab meile perekonda kõrverpeeglis, nn normaalse, ühiskonna legitimiseeritud pilgu läbi, rõhutades nüüd perekonna düsfunktsionaalsust ning ühiskondlikele elementaarsetele standarditele mittevastavust – lapsed ei käi koolis, tegelevad kuritegevusega jne. Kore-eda geniaalsus seisneb lõpliku positsiooni mittevõtmises – läbi ülimalt põhjaliku ning soojalt humaanse ja oma karakterite suhtes empaatilise kaemuse räägitakse meile universaalse hinnangu andmise võimatusest. Ühiskond sünnib läbi kollektiivse enamuse diktatuuri, kus vähemuste perspektiive pidevalt jalge alla tallutakse. Enamikul juhtudel võib nõustuda, et see on meie kõigi huvides, kui oluline on mitte kaotada humaanset sidet nendega, keda süsteem "korrigeerima" peab. Küllaltki raskekäeliste ja otsekoheste sotsiaalpoliitiliste sõnavõttudega programmi puhul ei ole raske näha, miks just see film žürii silmis esile tõusis.

Täiesti teenitult võitsid ka "Külma sõja" eest parima režissööri tiitli pälvinud Pawel Pawlikowski (millest oli juttu eelmises ülevaates) ja meespeaosatäitja auhinna Matteo Garrone karmis sümbolistlikus karakterdraamas "Koermees" südamlikku veterinaari kehastanud Marcello Fonte. Kasahhi lavastaja Sergei Dorjevorski "Aykas" nimitegelast kehastanud Samal Jesljamova parima naispeaosatäitja auhind oli tiheda konkurentsi tingimustes võib-olla veidi küsitavam, kuid enim füüsiliselt ja vaimselt ekraanil kannatanud karakteri tiitli oleks tema mängitud, kalgis ning kaastundetus Moskvas valdavalt ellujäämisega tegelevat immigrant Aykat kehastades auga välja teeninud.

Žürii otsustas ka välja anda eriauhinna 87-aastasele elavale kino suurkujule ning igavesele innovaatorile ja provokaatorile Jean Luc Godardile, kes oli võistlusprogrammis esindatud kollaažfilmi/visuaalse esseega "Piltide raamat". Dekonstruktvistlikest ideedest lähtuv teos tegeles filmikunsti mõtestamise, teksti ja pildi suhte ning paralleelselt ka ida ja lääne kultuurikonflikti mõtestamisega. Sellega suutis see saavutada sama efekti nagu prantsuse esidekonstruktivist Jacques Derrida oma hiilgehetkedel, luues ühes küljest paeluva tekstivoo, mis samas ärritab iseenda pakutud tähenduste pideva tühistamise ning lugejal tähenduslikku vaiba jalge alt tõmbamisega. Godardi enda hüpnootiliselt kähe narraatori hääl, kordustel ja loopimisel tuginev, ent tabavalt lummav heliriba Bachist Prokofjevi "Ivan Julmani" ning katkendid kinoklassikutest segatuna ISISe terrorivideotega annavad tulemuseks preesterlikult jutlustava, samal ajal nii vaatajat ja kui ka iseennast tügava kunstiteose, mis oleks võistlusprogrammist võib-olla isegi paremini sobinud hoopis näiteks ava- või lõpufilmiks.

50 – igavesti noor "Režissööride kaksnädal"

Kõrvalprogrammides nähtud filmidest jätsid kustumatu mulje 50. aastapäeva tähistanud paralleelfestivali "Režisööride kaksnädala" ehk Quinzaine des Realiseteuri võidufilm, Gaspar Noé "Kliimaks" ning samas programmis näidatud Hispaania psühholoogiline õõvadraama "Petra", mille küllaltki keeruka ülesehituse analüüs nõuaks eraldi artiklit, sestab räägin siinkohal vaid "lihtsamast" Noé teosest.

Tundub igati kohane, et 1968. aasta rahutuste kontekstis establishment'i vastase ehk nn "fringe-festivalina" sündinud Quinzaine'i võitis just Argentiinast pärit kino pahapoiss Noé, kes muuseas on Cannes'ile etteheitnud seda, et seal osaleb pidulikel esilinastustel liiga palju prantsuse kodanlust. "Kliimaks" on üks füüsilisemaid elamusi kogu festivalil, mis mõjub, nagu režissööri filmid varemgi, värskendava vormieksperimendina. Ülimalt lihtsa, valdavalt ühes hoones aset leidva loo keskmes on vogueingu, krupingu ja electro tantsudega tegelev, kirevate identiteetide ja veelgi kirevama seksuaalsusega tantsutrupp, kes pärast muljet avaldavat, mõnekümne minutise stseenina näidatud ning suurepärase koreograafiaga proovi saavad lõpuks lõõgastuda ning peomeeleolusse lülituda. Läbi põgusate interaktsioonide ja dialoogide tutvustatakse tegelaste omavahelisi suhteid, mis hiljem nende käitumises kaalukaks saavad.

Peagi selgub, et keegi on otsustanud õhtule vürtsi lisada ja rikastanud booli, mida peaaegu kogu trupp terve senise õhtu tublisti tarbinud on, ohtra koguse tugevalt hallutsinogeense narkootikumiga. Kaaderhaaval hakkavad karakterid üksteise järel üha sügavamasse segadusse langema. Nende ekstaas muteerub eri suundades, leides valdavalt väljundi kas ekstaatilises tantsimises, ärevas tõmblemises või süüdlast otsivas paranoias, mis ähvardab kalduda vägisvaldsusesse. Kogu olustik degradeerub küllaltki veenvalt, kuigi muidugi kunstiliselt liialdades paradiisist põrguks. Mitte midagi võõrast ka siinmail ööklubides toimuva kontekstis. Nakkavas massipühhoosis ei käitu päris iseendana ka need, kes alkoholi ei tarbinud, paraku on nemad ka esimesed, kellest patuoinad tehakse, kui grupiajule on kohale jõudnud, et "asi pole vist ainult alkoholis".

Noé'l, kes on ammutanud inspiratsiooni nii piiratud sündmuskohal toimuvatest ("Elavate surnute koidik"), kui ka vaimudest vaevatud ehk possession-temaatikast, õnnestub siin küllaltki ideaalilähedaselt rääkida sümboolsel tasandil ka lugu tsivilisatsiooni langemisest põrgusse – eesmärk, mille üritamisel näiteks Darren Aronofsky hiljuti oma "Ema!-ga" läbi kukkus, kui ta loojutustamise liigse kujundlikkuse koorma alla mattis. Tegu on tripiga, mis tuletab meile iga kaadriga meelde, nagu Cannes'i festival tervikunagi, kui oluline on meil filmikunsti praeguse kuju juures vaja säilitada kvaliteetses kinos filmide vaatamise kogemus.

***

Kahjuks ei mahtunud nähtud 36 filmi hulka teiste seas sellised filmid nagu Lars von Trieri provokatiivne sarimõrvari portree "Maja, mille Jack ehitas", viimaks valmis saanud ning üle noatera (Pariisi kohtu otsusega) festivali lõpetama pääsenud Terry Gilliami unelmate projekt "Mees, kes tappis Don Quijote" ning Un Certain Regardi programmi võidutöö, Ali Abbasi debüüt "Piirid". Loodetavasti jõuavad need millalgi meie kinolevisse või järgmisele PÖFFile.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: