Cannes'i raport | Feministid, rambod ja tants ümber voogedastusplatvormide ({{commentsTotal}})

71. Cannes'i filmifestival
71. Cannes'i filmifestival

71. episoodini jõudnud maailma prestiižseim filmiüritus ning autorikino lipulaev Cannes'i filmifestival pole esimese nädalaga veel väga üllatada suutnud: suuremaid skandaalid on olemata ning filmiturg on senisest rahulikum.

Peamised sõnumid sealt on samad, mis juba varasemast teada – Netflixi ja Amazoni juhtimisel on muutmas filmituru toimemehhanismid, Hiina on tõusnud maailma suurimaks filmituruks ning naislavastajad on tööstuses alarepresenteeritud ja -tasustatud.

Juba kolmandat aastat väldanud debatt voogedastusplatvormide ja Cannes'i kui kinotööstuse tulihingelise kaitsja vahel jõudis tänavu haripunkti siis, kui Netflix teatas, et ei saada ühtegi oma filmi Cannes'i, sest festivali regulatsioonid ei lubaks neil osaleda võistlusprogrammis, vaid näidata oma filme kõigest erilinastustena. Cannes'iga samal ajal toimuval maailma suurimal filmiturul Marche du Filmil Netflixi esindajad siiski osalevad. Suures plaanis on selle konflikti lätteks Prantsuse seadus, mis keelab kinolevis olnud filmidel olnud filme näidata järgmise 36 kuu jooksul SVOD platvormides1.

Vaatamata üllale eesmärgile kaitsta kino ja filmide näitamist kinos kui väärtust omaette, on siiski tegu küllaltki absurdsete seadusega, mis on suunatud konkreetselt ühte tüüpi ettevõtluse vastu ning ei teeni mitte (nagu vettsegavalt väidetakse) filmitegijate, vaid kinokettide omanike huve, kes kardavad konkurentsi voogedastajatega. Kui labastesse analoogiatesse laskuda, võiks küsida: kas see on tegelikult tütre huvides, kui hirmul vanemad hoiavad teda kuni 18-aastaseks saamiseni keldris, ettekäändega, et kaitsesid teda himurate noormeeste eest?

Üheks enim tooniandvaks teemaks on tänavusel festivalil kindlasti küsimus naiste representatsioonist filmitööstuses. Laupäeval toimus Cannes palee peasissepääsu treppidel meeleavaldus, kus tänavuse põhivõistluse žürii esinaise Cate Blanchetti ja režissööri Agnes Varda eestvedamisel loeti ette pöördumine, mis heitis festivalile hukka naiste vähest esindatust festivali programmis. Meeleavaldusel osalenute arv 82 oli teadlikult sümboolne (ja valusalt torkav) – just nii palju naisi on osalenud festivali programmis 71 aasta jooksul. Mehi on sama aja jooksul osalenud 1668, andes naiste osakaaluks kaduvväikese 6,8 protsenti. Festivali direktor Thierry Fremaux on varem resoluutselt kaitsnud oma positsiooni, rõhutades, et toetab võrdõiguslikke liikumisi igati, kuid ei hakka kunagi soost lähtuvat positiivset diskrimineerimist harrastama, vaid lähtub alati filmide kvaliteedist.

Noppeid filmiprogrammist: kaks iraanlast

Kuldsele palmioksale kandideerivas võistlusprogrammis pole veel seni näidatud filmide hulgas olnud ühtegi säravat esiletõusjat, kuid keskmine kvaliteet on jätkuvalt siin tunduvalt kõrgem kui näiteks viimasel Berlinalel. Siiski, mõned suured nimed on selgelt lati alt läbi jooksnud, eesotsas Oscari võitja Asghar Farhadiga, kelle avafilm "Kõik teavad" ("Everyone Knows") on produktsiooni suuruse mõttes kindlasti mehe kõige ambitsioonikam projekt – tegu on esimese filmiga, mille ta tootis väljaspool Iraani, nimelt Hispaanias, kus peaosades kolm Ladina kino suurnime Penelope Cruz, Javier Bardem ja Ricardo Darrin, kes mängivad armukolmnurka, mis satub pantvangidraamasse.

"Kõik teavad" 

Arvestades, et Farhadi lavastas keeles, mida ta ei räägi, on ta vähemalt kultuurilisest aspektist küllaltki hästi hakkama saanud, sest film mõjub keskpärase Hispaania draama-thrillerina, kus teemadest annavad tooni Farhadit alati huvitanud lähisuhete lagunemise, perekonnaliikmete üksteise vastu pööramine ning minevikus lahendamata probleemide üleskerkimine, mis inimeste alateadvuses vaikselt kümnendeid lõõmanud – idee, mida režissöör kannab tabavalt edasi lagunevad kiriku tornikella metafoori kaudu. Aines on tegelikult universaalne ning inimröövi temaatika suudab teatud hetkeni pinget hoida, aga üldiselt takerdub film otsusesse avada tegelaste mineviku saladusi läbi nendevaheliste pikkade dialoogide, mis sel korral ei mõju enam "kammerliku", vaid pigem rutiinse ja kergelt seebisena.

Teise Iraani suurmeistri Jafar Panahi karjäärist on kujunenud omaette nähtus: juba kaheksandat aastat Iraani võimude poolt koduarestis hoitav režissöör on selles kontekstis lavastanud oma neljanda filmi. Filmiajaloos ei ole see muidugi esmakordne juhtum – esimesena meenub kurdi lavastaja Yılmaz Güney, kes lõi oma "asenduslavastaja" Şerif Göreni abiga Türgi vanglas viibides kolm filmi.

Panahi koduarest on leebem, piirududes vaid riigipiiridega, kuid oma unikaalse jälje on see siiski tema loomingusse jätnud. Tänavuses filmis "Kolm nägu" mängib ta taas fiktsiooni ja reaalsuse piiridega, kehastades filmis iseennast ehk režissööri, kes koos staarnäitleja Behnaz Jafariga (kes mängib samuti iseennast) sõidab Iraani maapiirkonda uurima, mis juhtus tüdrukuga, kes neile oma väidetava enesetapuvideo saatis.

"Kolm nägu" 

Lugu käimalükkav teema näib dramaatilisema ja tumedamana, kui ta seda tegelikult on, sest tegu on mõtliku ja kergelt uitava teosega, mis sisaldab arvukalt viiteid Iraani kino klassikutele, eelkõige Abbas Kiarostami filmidele, toimides samas ka siiski Iraani kontekstis küllaltki otsekohese, liberaalselt positsioonilt teostatava kriitikana patriarhaalse ning konservatiivsetes islami dogmades kinni oleva ühiskonna aadressil.

Loost käib läbi kolm erinevast generatsioonist naist, kes kas on tegelnud näitlemisega või unistavad sellest, kuid kelle kõigi puhul on tunda süsteemset allasurutust – ühest küljest imetletakse ekraanil olnud naisi kui ihaobjekte, samas jäetakse nad jätkuvalt Teise rolli, keda ei kohelda võrdväärse täieõigusliku subjektina. Küla võib ka näha selge metafoorina Iraanile tervikuna, mis teostab samasugust rünnakut režissööri enda kreatiivsusele. Kunstilises plaanis ei toimu siin Panahi loomingu või Iraani kino kontekstis revolutsioonilist edasiminekut, kuid tema vaikne vastuseis loomingulisuse allasurumisele ning patriarhaalsele tagurlikkusele on jätkuvalt kõnekas.

Kaks epohhi

Huvitaval kombel on võistlusprogrammis näidatud filmide kahe senise lemmiku keskne teema identne – nii hiinlase Jia Zhangke "Tuhk on puhtaim valge" (inglise keelse pealkirjaga "Ash Is Purest White") ja Pawel Pawlikowski "Külm sõda" ("Cold War") jälgivad ühe armastajapaari lugu läbi 15 aasta, peegeldades samal ajal taustal toimuvaid suuremaid ühiskondlikke protsesse. Külma sõja algusperioodi jääv "Külm sõda" on "Idaga" Oscari võtnud Pawlikowski seni kõige ambitsioonikam film, mis suudab ideaalselt ühendada autorikino ning ajaloofilmi. Nauditavate misanstseenide ja oivalise mustvalge operaatoritööga üles võetud lugu jälgib kahte Poola muusikust armastajapaari keerukat duetti, mis viib neid 1940ndatest 1960ndateni, Poolast Pariisi ja Jugoslaaviasse, jõudes ringiga lõpuks koju tagasi.

"Külm sõda" 

Seda saadab aga läbiva kunstilise teemana uurimus, millist laastavat ja totaalset mõju avaldas kommunistlik režiim nii ühiskonna, lähisuhete kui indiviidi tasandil. Värvika Poola folkmuusika motiividesse ilmuvad banaalsed parteimotiivid, mahasurutud katoliiklus vaatab nukralt kiriku varemete seintel oleva kulunud ikooni silmadega allakäinud peategelasi, kes on muserdatud ühiskondlikes suhetes vallapäästetud künismi, omakasu ja paranoia poolt.

Kõige muljetavaldavam on see, et vaatamata depressiivsetele teemadele ning pessimistlikule toonile on tegijad suutnud säilitada teatava graatsilisuse, mis tasakaalustab ideaalselt traagilist portreed eksistentsiaalselt känguvast ühiskonnast ja ebaõnnestunud armuloost.

Veneetsia Kuldlõvi võitnud, kuid Cannes'is seni neljal korral auhinnata jäänud Jia Zhangke "Tuhk on puhtaim valge" on sarnaselt režissööri eelmisele filmile (PÖFFilgi näidatud "Mäed võivad variseda") ajalises mõõtmes epohhi, sisulises plaanis portree mõõdetega lugu, mis räägib, üllatus-üllatus, armastusest, selle hääbumisest ja sellega toimetulemise keerukusest. Me näeme režissööri abikaasa Zhao Tao kehastatava südika naise lugu 2001. aastast kuni tänapäevani. Taustal toimuvad ühiskondlikud protsessid on edasikantud vaevumärgatavate, kuid tabavate detailide ja esmapilgul triviaalsete eluliste episoodide kaudu, mis on samas vägagi otsese metafoorses suhtes peategelase eluteega. Aeg voolab vaevumärgatavalt, kuid ümberpööramatu purustava jõuga, jättes selle ohvrid ehk vaesed inimloomad pidevasse segaduse, mineviku taganutmise ja selle edutu taastamise keerisesse.

"Tuhk on puhtaim valge" 

Režissööri abikaasa Zhao Tao kehastatud protagonist on südikas naine, kelle iseloom toob tema eluteele keskmisest kindlasti kirevamaid, aga ka keerulisemaid katsumusi, mille kõige ajendiks on saavutamatu eesmärk: taastada loo alguses olnud harmoonilisena näiv hetk ajas, kus ta on paar oma eluarmastuse, provintsilinna kohaliku maffia-ninaga ning koos olles tehakse tulevikuplaane.

Plaanid ei ole aga otseloomulikult määratud täituma ning järgnevate aastate jooksul saab naine veeta aastaid vanglas ning on sunnitud ellujäämise nimel tegelema ka kelmustega, ajades taga uue naise leidnud armastatud ja üritades taastada aega, mis ei ole kunagi määratud enam reaalsuseks saama. Vaatamata kibedatele vintsutustele peab naine aga vastu ning suudab lõpuks majandusliku kindlustatusegi saavutada. Temast saab omamoodi peegel taustal areneva Hiina tegelikkusele, kus kättejõudev rahaline edu ei asenda hinges valitsevat kibedust ning rahutut igatsemist millegi jäädavalt kaotatu vaimse tundmuse vastu, mida ühegi materiaalse väärtusega korvata pole võimalik.

Kaks ebaõnnestujat

Kindlasti on ülekohtune nimetada Kirill Serebrennikovi "Suve" ("Leto") täielikuks läbikukkumiseks, ometi jättis film oma küsitavate stiiliste ja narratiivsete valikute õhku küsimuse, kas Vene kultusroki bänd Kino ja selle laulja Viktor Tsoi ei väärinuks veidi sügavamale minevat lähenemist. Sarnaselt Berlinalel "Dovlatovile" on Serebrennikov kasutanud liuglevaid, unelevaid kaamerasõite, mis töötavad siinkohal kindlasti paremini. Filmile lisab kerguse sume olustik ning nauditavalt kohandatud heliriba koos Kino, nende kaasaegse Zooparki ning neid mõjutanud lääne artistide loominguga.

Loo keskmes oleva armukolmnurga kujutamisel läheb suurem tähelepanu aga Zooparki solisti Mike'i ja tema abikaasa ... suhtele, Viktor Tsoi karakter on jäetud täielikult välja arendamata, tõenäoliselt eesmärgiga talle salapärast, müüti taastootvat aurat tekitada. Kahjuks kaaseb sellega ka teatav pinnapealsus, mida ainult osaliselt aitavad täita tema laulusõnad ja üksikud seisukohavõtud elu Suurte Otsuste suhtes: näiteks saame teada, et ta tahab lapsi saada. Pärast põhjalikku karakteriarendust režissööri eelmises filmis "Õpilane" jääb sellest paraku natuke väheseks.

Programmi suurimaks ebaõnnestujaks võib kahtlemata nimetada Eva Hussoni "Päikesetüdrukuid" ("Le Fils du Soleil"), millest on tegelikult väga kahju, sest tegemist on ühe vähese naislavastajaga võistlusprogrammis (festivali teistes programmides näidatakse muide väga tugevaid naislavastajate filme) ning kõige otsesemalt tänavuse feminismi fooniga haakuva tõsielulise looga, mis on tõesti nii märgiline, et rääkimata jääda.

"Päikesetüdrukud" 

Sõjapõneviku ja leinaga toimetuleku lugu on siin põimitud ebaühtlaseks kompotiks, mis kujutab kurdi naissõdurite rühmast, kes osalesid lahingutes oma kodukoha vallutanud ja mehed ning pojad hukanud ISISe vägedega. Kahjuks kannatab film nii näitlejate ülemängimise kui ka klišeedest nõretava dialoogi ja stsenaariumi käes, mida saatev heliriba sobiks vabalt ka mõnda USA armee rahastatud Hollywoodi ponnistust saatma. Feministlikule liikumisele kuluvad kindlasti ka oma "rambod" ära, kuid Cannesi programmis ei tundub selle filmi koht siiski päris õigustatud olevat.

1 SVOD ehk Subscription Video On Demand tähistab kuutasuga platvorme, kus kliendid saavad kindla kuu tasu eest vaadata piiramatus koguses sisu. Tavalises ehk VOD platvormis makstakse iga sisuartikli (filmi) eest eraldi.

Toimetaja: Kaspar Viilup, Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: