See ei ole film vene bändist Kino (1982-1990), Akvariumi kõrval ilmselt eestlasi enim mõjutanud vene rockgrupist. (Olgu mainitud, et Akvariumi pomo Boriss Grebenštšikov aitas Kino kahe esimese albumi peal küll elektritrummide, küll sündi, küll lasteksülofoniga.)

Vene üks viimaste aastate rahvusvaheliselt hinnatumaid, omanäolisemaid, Venemaal nii armastatumaid kui vihatumaid filmilavastajaid Kirill Serebrennikov, kes viimati pakkus palju kõneainet filmiga "Õpilane" ("(M)utshenik", 2016), annab "Letos" oma nägemuse 1980ndate alguse Peterburi, tollal Leningradi boheemlaste elust nõukogude vaimuahistavates oludes, mida on filmis näidatud pigem anekdootlikena, mitte reaalse ohuna.

Filmi peategelane on hoopis Mike Naumenko (Roman Bilyk ehk Roma Zveri grupist Zveri), ansambli Zoopark liider ja kohalike alternatiivrokkarite ning muidu sümpaatsete untsantsakate vaimne autoriteet. Talle kõige lähemale satub ühel hetkel tiirlema keegi Vitja, poiss kitarriga väljasõidult randa, keda kuuendik planeeti mõne aasta pärast, kuhu filmi tegevus ei jõua, teab ansambli Kino liidrina. Roman Bilyk mängib Naumenko igatahes filmis domineerima.

Kahe bändiliidri suhteid pingestab leebelt Mike'i naine Natalja, kel tekib Tsoiga mingi tõmme.

Kunagi sa olid biitnik

Üldjoontes räägib film aga Kino kujunemisloost ja selle tingimustest. 1981 said kokku laulja ja kitarrist Viktor Tsoi, kitarrist Aleksei Rõbin ja trummar Oleg Valinski ning filmis on stseen, kus nad endale nime otsivad. Eeldus on, et nimi võiks olla lühike ja lihtne. Näiteks kahesilbiline. "Pivo," pakub üks kolmest esimesena. "Vino," järgneb. "Kino"? Esimene kontsert Peterburi rockiklubis antakse nime all Garin i Giperboloidõ Aleksei Tolstoi ulmeromaani "Insener Garini hüperboloid" järgi, mida meie Vennaskonna kuulajad teavad ka teost lugemata.

Filmi tegevust ei dateerita, aga arvata võib, et see 1981. aasta suvi on. 1982. aastal ilmus Kino debüütalbum "45", kus peal on ka filmis kõlavad Kino lood (mitte küll originaalesituses): "Время есть, а денег нет", "Алюминиевые огурцы", "Бездельник", "Восьмиклассница", "Когда-то ты был битником" (minu lemmik).

Nii jäävad kuulmata need lood, mille järgi Kino'd rohkem tuntakse: "Последний герой", "Каждую ночь" ja "Камчатка" (albumilt "Начальник Камчатки", 1984), "Видели ночь", "Мама Анархия" ja "Мы хотим танцевать" (albumilt "Ночь", 1986), "Группа крови", "Закрой за мной дверь, я ухожу" ja "Мама, мы все сошли с ума" (albumilt "Группа крови", 1988), "Перемен!" (kogumikult "Последний герой", 1989), "Звезда по имени Солнце", "Пачка сигарет" ja "Печаль" (albumilt "Звезда по имени Солнце", 1989) "Красно-жёлтые дни", "Когда твоя девушка больна" ja "Kукушка" (albumilt "Чёрный альбом", 1990) ning ainult üks kurvemaid ja hingesööbivamaid "Кончится лето" originaalversioonis seltsamalt viimaselt plaadilt jääb linateost tiitrite all lõpetama.

Milline raiskamine, võiks öelda, aga samas: film võitis Cannes'is parima filmimuusika auhinna, abiks muidugi ka "Leto" vaimukad tõlgendused koos efektsete videolahendustega lääne rocki mõjukatest paladest: Talking Headsi "Psycho Killer", Iggy Popi "Passenger" või Blondie "Call Me" teksti lavastus.

Vene mitteetableerunud rockitähed (eelmainitud Grebenštšikov, alg-Kinolane Rõbin, ansambel Vežlivõje Otkazi) on filmile ette heitnud liigset leppimist nõukogude ajaga. Vene põlis-alternatiivrokkarid kindlasti teavad, millest nad räägivad, aga peamiselt puudutas nende kriitika käsikirja, mitte Serebrennikovi lõppversiooni. Serebrennikovi film on poeetiline, nukker, humoorikas ja siiski lootusrikas. Nomenklatuuri esindajaid, militsionääre, klubi järelvaatajaid, igasugu igavat inimpahna on kujutatud totratena, seegi on ühiskonnakriitika.

Kinoo ongi melanhoolia

Ette võib heita kohatist vaba loksumist: leidub tühje dialooge, niisama asjatamist, mis peaksid võibolla nooruse juhuslikkust ja sündmuste realistlikku tagapõhja edastama, aga tipphetked on pigem filmi sees lavastatud muusikavideod ehk just mängulisem ja sürrealistlikum pool.

On suvi. Aga suvi lõpeb. On noored oma unistustega. Aga nad ei mõtle, et noorus ja suvi lõpevad. Leidub eluterve annus nihilismi. Samas ollakse pühendunud. On peod, kus tahaks olla. Üle kõige heljub kurbus. Ja süüdimatus. Juuakse odavat veini, kuulatakse David Bowie ja Velvet Undergroundi plaate. "Leto" annab edasi nooruse vaimu: ja mitte ainult nõukaaja ahistuses, sel filmil on universaalsem üldistusjõud.

"Leto" ei ole nõretav nostalgia, et noorus on möödas! Kino on laiali! Tsoi on surnud! Naumenko, muide, on ka surnud (1991). Serebrennikov näitab noorust kui püsivat vaimuseisundit. Võtmeks on melanhoolia, ilma milleta on inimene ju tühi kott ja tobe tühikargaja.

Viktor Tsoi hukkus autoõnnetuses aastal 1990, vaid 28aastasena. Temast mahub veel mitu filmi tegema.

Treiler: