Eestigi kinodesse jõudnud "Leto" räägib legendaarsest 80ndate vene ansamblist Kino ja tema solistist Viktor Tsoist.

Küsimusele, kas ta tundis Tsoi ja Kino filmist ära, vastas Juku-Kalle Raid, et ei tundnud. "See film ei ole üldse selle võtmega tehtud, et peaks päriselt käsitlema Tsoid ja Kinod ja kuidas see biograafiliselt oli mornis Nõukogude Liidus sügaval Brežnevi ajal, kus sellistel inimestel nagu Tsoi oli võrdlemisi vastik olla," ütles Raid.

"Seetõttu on ka mitmed vene rokkarid Vežlivõje Otkazist Akvariumi ja Boriss Grebenštšikovini märkinud, et Serebrennikovi film on nagu tagasipöördumine helgesse Nõukogude Liitu, mida ometi pole olemas olnud," märkis Raid.

""Leto" on fiktsioon, muusikali moodi asi rohke," iseloomustas Juku-Kalle. "Kino väljendas omal ajal igatsust vaba maailma järele, aga tegelikult seesama nõukogude süsteem toitis neid kenasti. Nad said katlamajas elada, taara ära viia ja uue õlle asemele tuua ja nii oli väga lahe protestida."

Juku-Kalle Raid tõi välja ka tendentsi viimase aja Venemaa filmikunstist. "Võibolla ma olen paranoiline, aga kui su filmis on sees leppimine Nõukogude Liiduga, siis see on kindel variant Vene kultuuriministeeriumist raha saada ja eks sealsed filmitegijad siis valivadki sellise helgema poole, mis aegajalt tuleb välja mõelda."

Nii on "Leto" märksõnadeks igavene suvi ja igikestev noorus, lausus Raid.

Raid täheldas ka, et kui eestlastele seostub Kino ehk laiemalt looga "Peremen", mida oli mugav perestroikaga siduda, siis tegelikult laulis Kino ju lihtsatest asjadest nagu "Leto" või "Patška sigaret" neid väljendavad.

Viktor Tsoi hukkus autoõnnetuses aastal 1990 vaid 28aastasena. "See on noorelt surnud legendide juures alati oluline, et me ju ei tea, mida nad vanemast peast edasi oleksid teinud. Hästi mitmed Tsoi kaasaegsed punkarid on tänaseks hakanud tublideks putinistideks," sõnas Juku-Kalle Raid, kes tõi välja ka mõtte, et kui Tsoi täna elaks, siis võibolla ei oleks praegu põhjust temast filmi teha.