Kino tegutsemiaseg (1982-1990) langes kokku minu noorusega. Öeldakse, et teismeea muusika jääb inimesele elu lõpuni kõige armsamaks. Ega ikka ei jää küll. Elu ja muusikaga tuleb edasi minna, mitte nostalgitsema jääda, et küll vanasti oli metal rohelisem.

Ei no mõni asi jääb ka. Nende seas Joy Division, Smiths ja The Cure, mis kõlasid Harju mäel enne Kino tribuutkontserti ja millest Kino end omal ajal meeleldi mõjutada lasi. Kino ise jääb ka kindlasti alles. Olid nad ju eelnimetatud muusikalahtri esindajad Nõukogude Liidus: gootipop, tume-indie, uus laine ja postpunk. Aga nad pol'd mingid matkijad siiski. Mingi vene folgi hõng, mingi Peterburi andergraundi vaib, mingi slaavi must romantika, mingi pungi kirg ja asi oli neil sees. Mis tabas ka mind, Viljandi kutti ja haaras kuuendiku maakera mässulisi noori, kes ihaldasid midagi kättesaamatut ja kelle karmi tuka ja tagi taga oli haavatav hing.

Harjumägi oli täis, kogu kuppel, ja massi valgus nõlvu pidi allagi. Rahva seas kõlas nii vene kui eesti keel ja ma mõtlesin, et mida kuradit. Mis idiootsest eesti-vene lõhest kogu aeg räägitakse. Laske Kinood linna peal. Ometi ma suhtlesin eile mäel lisaks naisele ainult juhuslikult kohatud vanade (eesti) semudega pungi või mis iganes aegadest. Ometi mingit lõhet ka ei tundnud.

Minu lemmik Kino album on "Tshjornõi albom", Viktor Tsoi (21. juuni 1962, Leningrad/Sankt Peterburg -- 15. august 1990 Sloka-Talsi kiirtee) surma tõttu viimaseks jäänu. Nii kurba plaati annab otsida, meeleheide, nukrus, öö ja selle kõige ilu: ning kuigi kaugenetud oldi punkrocki ja new wave'i juurtest ning liigutud süntpopi ligi, loomult dekadentlik album.

DND tegi Kino'd respektiga ja rokkivalt. Огни большого города tõlgendas Kino lood jazz- ja folk-rockilikeks. Like & Share keevitas hard-rocki. Õhtu kaks viimast esinejat, Идеальные люди ja Vennaskond, tabasid Kino vaimu ehk kõige mõjuvamalt. Esimese solist Vjatšeslav Ipatov laulis küll erineva tämbriga (Tsoi oma ongi raske leida), ent Tsoi laadis, milles ühinevad ülbus, trots, meeleheide ja kurbus. Pala "Мама, мы все сошли с ума" (tuntud ka kui "Мама, мы все тяжело больны") sisaldas Ljudi esituses kogu ängi ja elaani, mida linnaõhtust leida võiks.

Vennaskond oleks hella tünga teinud jättes mängimata "Mama Anarhiat". Seda tünga nad ei teinud. Lisaks kõlasid aga "Алюминиевые огурцы" plaadilt "45" (avaalbum, kus Kino kostis rohkem Akvariumi kui hilisema Kino moodi) ning milles Anti Pathique'i ja Allan Vainola bass ja kitarr olid efektselt dialoogis, kedrates lustlikku punkfunk-vaibi ning "Камчатка": väike nunnu üleannetu lugu, millele Tõnu Trubetsky laul ja Vennaskonna tüüpi rokenroll lisasid kõvasti nahaalsust.

Rahva seas oli midagi pidulikku. Tsoi on Tallinnas kangelane, loodetavasti mitte viimane.

Tänu korraldajale ETV+'ile ning täna näeb lõiku sündmusest saates "Летнее ВРЕМЯ" kell 20.15.