Muru olla teisel pool rohelisem. Aastatuhandevahetuse kanti pakkiski Tartust pärit ansambel nimega Dead Next Door kohvrid ja rändas metropoli nimega London, et end sealsete klubide kaudu suurtele muusikalavadele mängida. Kusagilt toonase muusika meeleolust peegeldusid Kino ja Metro Luminali mõjutused, kuid käisel neid päriselt ei kantud. Rohkem jäi külge toona populaarsete emorocki bändide maik. Aeg oli selline, suid vesistasid ja seelikuid kergitasid kõiksugu Bedwettersid ning erinevad mugavuspõlvkonna tahaks-ka-olla-veits-punk ansamblid nagu Blink-182 ja Mismeendalenimekspaneme16.

Suured plaanid läksid vett vedama, tänaseks on ansambel ammu tagasi Eestis, tuntud ennekõike lühendi DND all, ja saanud valmis teise emakeelse albumi. Ja tänu taevale, et läksid, sest ühetoonilise ängibändi asemel on ansamblist vormunud vääriline mantlipärija eelviidatud eeskujudele. Juba 2013. aasta "Tulede säras" oli tugev, "Kõikide haiguste ravi" näol on aga tegemist justkui pikkade eneseotsingute lõpp-punkti, vormilt ja sisult tervikliku, igasugusest ballastist prii, eneseteadliku ja -kindla albumiga. Juba must-valge kujundus on lihtne, minimalistlik, ilus. Plaat aga piirdub 10 palaga, ei rohkem, ei vähem.

"Kõikide haiguste ravi" kõneleb asjadest, millest inimesed enamasti rääkida ei taha ega oska. Üksindus, depressioon, meeleheide, igatsus, jõuetus. Tahaks öelda, et depressiiv-rock, aga selle terminiga seostuvad Eestis vist esmalt Kosmikud, kelle iroonilisest huumorist on asi DND puhul kaugel. Melanhool-rock oleks seega sobivamgi. Bänd toetub Allan Vainola muusikakirjutamise koolkonnale – lood on lihtsad, puhtad, aga tundlike ja tahtmatult kummitama jäävate meloodiakäikudega. Ei mingit tühja-tähja, kella ega vilet. DND melanhoolia pole lihtsalt poos, see on põhjalikult läbi tunnetatud ja ootamatult sügavale tungiv kraam.

Arvestades ansambli tumedaid teemasid ja kohati rasket meeleolu, on avalugu "Ära suitseta voodis" ootamatult elujaatav hümn neile, kelle elu kuristikult alla kisub. "Hooli nendest, kes on sinu juures / mõtle neile, kes asuvad eemal / heaga mäleta neid, keda pole / ära kogu ning halba vaid neela" laulab solist Andreas Sepp. Otsekohene ja õpetlik nagu mõne ministeeriumi riskikäitumise- või suitsiidivastane sotsiaalkampaania. Ja pole viimane kord, mil plaadi lüürikat läbivad raskekoelised teemad kuulajale otsesõnu näkku virutatakse.

Albumi tipphetked on ilmselt kaks kõige igatsevamat pala, "Hoia mind mu enda eest" ja "Vahel ei tea": "Miks mõnikord ruumi on palju / kuid õhku on samas nii vähe / mõtted mis mõeldud on vaikselt / võivad tagasi kajada valjult". DND poeesia on lihtne, aga see on võluv ja kohati relvitukstegev lihtsus. Kes ei oleks tundnud end kunagi üksiku või eksinuna, kellestki lahku kasvamas, midagi või kedagi enamat igatsemas, aega püüdmatult minema voolamas.

Esimese nelja loo järel on "Öösiti uksele" lausa ootamatu pidur – mingis mõttes aitab energiline tempo lugude tumeda sisuga hakkama saada, minimalistlikum helikujundus ja akustiline kitarr lõikavad otse.

"Kõikide haiguste ravi" sisaldab ikka üksjagu palju paksu masendust ja lohutut üksindust, millega hakkama saada. On ka ansambleid, kes on seda kõike märksa peenemas sümbolikeeles sõnastanud. Aga mulle meeldib, et DND räägib neist teemadest võrdlemisi otse, lihtsal ja arusaadaval viisil, ja seejuures luulelisust kaotamata. Esile manatud nukruse siirus toob meelde, et ükski mure pole ainulaadne ega võitmatu.

Pole raske arvata, mis see kõikide maiste haiguste ravi äraspidisel viisil on. See plaat on ainult mõjusam, kui arvestada, et alles äsja asetati Stroomi ranna liivale 183 paari jalanõusid nende eestlaste mälestuseks, kes eelmisel aastal omal tahtel siit ilmast lahkusid.

Keeruline on end kellegi teise elukogemusse seada, kuid mina ei mäleta elust ühtki rasket perioodi, ja neid on olnud üksjagu, millele muusika poleks ühel või teisel viisil aidanud vastu pidada ja millest edasi liikuda. Ka DND muusikas peitub lõpuks hingepuhastus, mis, ma väga loodan, aitab nii mõnegi eksinud hinge august välja.

Aga kui vähem tõsiselt võtta – see on lihtsalt niisama ka üks väga kõva album.