Arvustus: maalähedase müstiku Lauri Sommeri maailm virvendab tuhandes toonis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lauri Sommer
Lauri Sommer Autor/allikas: ERR

Uus raamat

Lauri Sommer

"Sealpool sood" (Menu)

Kirjanik, luuletaja, kirjandusteadlane ja muusik Lauri Sommer ei hakka midagi ütlema, kui tal midagi öelda ei ole. Aga kui ütleb, siis ikka nii, et on öeldud. Tundlik ja maalähedane müstik Sommer on oma meditatiivse ning isiklikul pinnal sügavalt läbitunnetatud loominguga mees, kellesarnast Eestist teist ei oskagi otsida.
"Sealpool sood" on lugu elust kahes maailmas ja sellest õhukesest ning sageli haprast piirist, mis neid vahel lahutab, vahel ühendab. Kaks maailma on Lauri Sommerit, kes vahel mäletab oma eelmisi elusid, saatnud lapsepõlvest saadik. Jämejala ja Viljandi nõukogudeaegne uuslinnaosa Paalalinn, normaalne ja ebanormaalne, minevik ja olevik, esivanemad ja lapsepõlv, ajalugu ja tänapäev, üksindus ja kaksindus. Sommer liigub nende vahel sujuvalt ja vabalt.
"Sealpool sood" ketrab mälulõnga ja põimib ühte kollektiivse mälu, kroonikate kirjasõna ja kolletanud ajalehtede uudisnupud ning autobiograafilised mälestused. Ei saanud autorilt enne raamatu ilmumist kuidagi küsimata jätta, et kui Lauri 2014 vaatab tagasi Laurile 1978, siis kuidas tundub? "Maailm virvendab tuhandes toonis, mõistus proovib midagi õppida, keha toimib omasoodu, aga hing ei muutu," vastas ta.

Kui Sommer teeb muusikat, siis on ta Kago. Raamatuga seoses on netiavarustest võimalik leida spetsiaalne "Sealpool sood" mitteametlik soundtrack, mis on Sommeri enda kokku pandud. Väga soovitan. Selle saatel on raamatut hoopis teine tunne lugeda. Mida kõike sealt ei leia! Kõik muidugi tekstiga rohkem või vähem haakuv. 23. mail 1304 surnud helilooja ja muusiku Jehan de Lescurel. XV sajandi franko-flaami koolkonna renessansshelilooja Gilles Binchois. Saksa šansoonilaulja ja laulukirjutaja Lale Andersen, seesama, kes laulis "Lili Marleeni", mis levis tema huultelt viimase ilmasõja aegu nii natsisõdurite kui liitlasvägede repertuaari. Lauri Sommeri enda onu Uno Soomere "Süit puhkpillikvartetile prelüüd 1964". Punkbändi PMV keldrisalvestus "Õhtud Moskva lähistel". Pastacas "Kodukino". Ja muidugi Kago ise. Ning vene kultusbänd Kino ja selle varalahkunud liider Viktor Tsoi.

Kauge lähedaseks kasvamise teemadel on raamatu üks huvitavamaid peatükke eriti melomaani jaoks see, kus autor põikab Peterburgi - samuti soo peale ehitatud aladele. Maailm on väike. Sommer pajatab väga huvitavalt oma kokkupuutest Tsoi poja Aleksandriga. Sellesamaga, kes Viktor Tsoile viimaseks jäänud hommikul viieaastasena isaga Lätimaal Jurmala all suvitas. Isa kutsus teda tollel saatuslikul varahommikul autosõidule kaasa, kuid poisi päästis see, et tal oli liiga suur uni peal.

"Sealpool sood" on vaimne kaart, kus ajakihid asuvad üksteise peal, korduvad milleski ja kohtuvad kujutlusega. Või mälugeneraator, mis loodab lugejas vallandada tema enda ununud hetki". Nõndamoodi arvab oma seni kopsakaimast proosaraamatust autor ise. Tõepoolest, ajakihtide lõngakera veereb pehmelt valla ja punub omasoodu kassikangast.

Aja kihid, aja lood. Nii siin- kui sealpool sood. 1590ndatel jesuiidid asutamas Jämejalale pidalitõbiste hospiitsi. 1897 kujundati üks mõisa elumajadest, niinimetatud Imaanueli maja haiglahooneks ja sinna toodi neli esimest patsienti. Rittmeister von Sieversi karistussalklased 1905. aasta mässajaid maha laskmas. Direktoriks hüütud nutikas joodik kaubahallis endal elu sees hoidmas. Tüdrukud kõnniteel keksukastile päikest joonistamas. Sõbrad, kelledest mõned on kaugel, mõned on kõrgel ja mõned on sügaval mulla all. Eraklik kirjandust jumaldav võsatrükkal Kusta Toom, kes kandis oma haavatud peni süles Rõngust Tartusse abi järele ja pärast surnuna seljas tagasi.

"Raskemeelsuse tsoon" eraldi mustadel lehekülgedel. Illustratsioonideks hulk vanu ja veel vanemaid häguseid fotosid, ligi sajandivanuseid tubakatoodete reklaame. Veidi tuntud ja tundmatute kunstnike tööde reprosid.

Sommeril on anne tunda lillelõhna talvelgi ja kuulda orelihelisid tunde pärast nende vaibumist. Hetked on meeles, hinge läinud hetkedele saab jälle hinge kinkida. Hetki oma kujunditihedas keeles meenutades elustab ta neid jälle. Uue Paala poe juures ristmikul seisab jälle lummaline leheputka, kust võib saada huvitavaid marke või lehvitava Miškaga olümpiamärgi. Taas vaatab autor pajudest tehtud „tornis“ kadunud Mihkel Ehalaga valgust ja pilvi. Jälle teeb järvel lõbusõitu mootorpaat Nurr, mille peal üürgab grammofon ja kui taevasse kiigata, siis lendab üle põhjapoolust sihtiv Amundseni tohutu õhupall Norge.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: