Arvustus. Kago toob valged ööd

Uus plaat
Kago
"Yhel pyhapäeval" (Õunaviks)
8/10
Mõnikord joostes (vahel võib pikalt joostes olla päris raskeid hetki) panen silmad kinni, usaldan väsinud jalgu ja koordinatsiooni ning lasen kehal lihtsalt liikuda. Silme ette jääb viimane nähtud pilt maastikust, tänavast, silmapiirist, tuul puhub kõrvus, kuulen oma sammude rütmilist plaksumist. Sellisel hetkel olen kuskil hoopis mujal, olen õnnelik, olen tänulik. Vahel tunnen, kuidas naeratus kerkib suule…
Mäletan, et kui olin väike poiss, panin aeg-ajalt randme (näiteks parema käe oma) otse näo vastu, silme ette ja vaatasin rannet. Olin alati üllatanud, kuidas sai mu ranne olla nii kitsas… Proovisin järele, see optiline trikk toimib ka praegu. Miski, mida sa tead, et see pole selline, on teatud nurga alt vaadates just selline.
Vahel praegugi lasen aeg-ajalt mingi seletamatu tunde ajel silmad fookusest välja ja maailm paistab hoopis teistsugune paik. Objektidele ja ruumile tekib teine mõõde.
Kuulates Kago muusikat (ma ei mäleta, kunas oli päris esimene kord või mis asjaoludel see juhtus) ei viibi ma sageli selles ajas ja hetkes, vaid kaugemal. Kõigis neis poolmaagilisis, meeldivalt nihestatud paigus.
Lauri Sommeri ehk Kago viimatine plaat "Yhel pyhapäeval" ilmus selle aasta külmas kevadvihmas. Tahtsin jõuda plaadi esitlusele Tartu Botaanikaaias (kus vastupidiselt oli ülipalav, niiske, troopilisest fotosünteesist tiine õhk), aga jäin kolleegidega Kremplisse team building'ut tegema ja nii jagas Lauri minu saabudes juba autogramme. Ekskusiivselt oli ta valmis paar lugu esitama. Äärmiselt äravalitud tunne oli.
Ma ostsin vinüüli (palusin selle Tampere majja jätta), läksin esitlusseltskonnaga kaasa ja teiste tähelepanuväärsete inimeste hulgas oli mu teismeea üks maaglisemaid raadiohääli: Tiit Kusnets. Ilus õhtu. Vihma sadas.
Minul vinüülimängijat ei ole, CD-sid kuulan sõites oma vanas V70 Volvos, ma naudin täielikult ajastust, mille lõpuks jõudsin ära oodata: (peaaegu) kõiki maailma laule, mis sind meelitavad, ründavad, härivad on võimalik kuulata voogesitusena. Ma olen rahul. Sel moel tutvusin ka Kago uue plaadiga.
Võib-olla pidingi kirjutamiseks selle plaadiga natuke ootama, nende aegadeni, mida kirjeldatakse "Rännuhulluses". Valgete öödeni, millest Kago laulab laulus "Neil õnnetundidel". Praegusse ootamatusse leitsakusse sobib see plaat minu arust palju paremini kui kevadisse ilmumisaega. Kui Lauri postitas ükspäev sotsialmeediasse veel ka antud plaadilt välja jäänud pala "Oaas", siis mõtlesin, et kirjutan arvustuse.
Kõik on kahtlemata kuulajate kõrvus, aga alustuseks tajusin mingit 80ndate puudet.
Üllatas, et see plaat on nii virtuoosne. Eriti saundi mõttes. Ka sämplid ja kõlksud tunduvad hetketi kuidagi liiga paigas ("Ilmutus"). Küsimus pole vist selles, kuidas see päriselt salvestatud on, vaid kuidas see kõik kokku kõlab. Ja kõlab ootamatult hästi, mis natuke segab.
Kui kilkav tüdrukutirts läheb kööki, sööb kohukest ja seda vaatab aknast varblane, siis see on iseenesest muidugi midagi sellist, mis paneb härduma. Ja ma olen valmis seda tegema. Sama tunne väljendub näiteks "Lerboodi" klaveritrillerduses. Imeilusalt põgus.
Muusikalises plaanis on üllatavat vähe. Kago pole vist kunagi varjanud oma mõjutajaid. Ma ei tea kitarrimängust midagi, aga olen palju erinevat kitarrimängu kuulnud ja siin on nickdrake'ilik kitarr, akustikasse maha surutud pungi agresiivsus ("Звёздный час", "Tänavalatern"), juba mainitud kodused salvestused, albumilt albumile korduvad seto repriisid, eetrlikud klaveriinstrumentaalid. Kago unikaalsus seisneb tuntud mõjutajate omavahelises lugupidavas kombineerimises. Sama puudutab tekste: kui mõni tekst võib aastakümneid oodata, et lauluks küpseda (mind aitas natuke Õunaviksi häälekandja nr 15), siis räägib see paljustki. Ma kujutan ette, et see on see tunne, mida teatris tuntakse, kui mõni lavastaja on näitlejale lubanud aastaid koostööd, selleni ei jõuta ega jõuta, aga ühel ilusal päeval alustatakse siiski teineteisest lugupidavat koostööd, mis parimal juhul viib suurepärase tulemuseni.
Värskendavalt mõjuvad salvestustel tšellotõmbed ("Loomuse teater", "Tänavalatern", "Малыш") ja ka üksikud flöödihelid.
Kõige huvitavam kompositsioon kunstilises mõttes on kahtlemata "Suure Reede Lapsed", kus on orienti, Pedajast, Marani loodusdokke, hullu psühhedeelsust, Spice Mouse'i… Ma võiks jätkata. See pala kukub ülejäänud plaadilt meeldivalt välja. Ei ole mesi kuulaja kõrvale, pigem meeldiv ärritaja, aga täiesti vajalik kunstiline ambitsioon siin plaadi lõpus.
Ainus pala, mida plaadilt varem kuulnud olin, on Viktor Tsoi looming "Малыш". Mul on läbi aegade olnud teatud hulk laule, mis on saatnud mind päeval, ööl, unes, ilmsi. See Sommeri versioon Tsoi demost oli taoline võib-olla kaks aastat tagasi, kui kuumad päevad olid veel omal kohal. Täna suudan seda kuulata isegi hämmastavalt neutraalselt.
Siin on isegi The Doorsi "The Endi" ("Poolläbipaistev"), aga positiivses, isegi lunastavas võtmes. Ja seda on maailmas praegu vaja.
Toimetaja: Valner Valme