See oli mullune pime ja nukker hilissygis, kus asjad olid halvasti. Ees ootas troostitu talv ja sain aru, et vaja on pidevat joont. Ja et Trakl on ainus, kes mind sellest läbi kanda suudab. Tema, kassid, Saalomoni saarte laulud ("oh meie kaotatud paradiis") ja kirvetöö võsastunud metsasiiludes, raiudes läbi hinge pimeda öö teed sinnapoole, et kord saabuks "sinine silmapilk", mil "raagus okstes pidutseb taevas". Või vähemalt midagi taolist. Läbi pimeda aja syytasin ta pildi ees kyynlaid, mõtlesin ta elu hetkedele ja moodustasin vaimus meie vahele silda. Täiskasvanud inimese tähelepanu on ylekoormatud. Me ei tunne enamasti yksteist ega pane tähele. Lihtsam on mööda libiseda ja mitte kuulata.  Sellises olukorras on teise isiku peensustega tegelemine midagi religioosset. Osadusse on kõige parem ylepea viskuda ja pidevust hoida, uurides motiive ja harutades seoseid, vaadates filme ja fotosid, lugedes biograafiaid, ajalugu, sekundaarkirjandust, sõnastikke ja ka teisi tõlkeid. Traklit on väga palju ja erinevalt inglise keelde pandud. Olen aastate jooksul lugenud vist kaheksat vahendust ja ootan 2017. aasta jaanipäeva järel ilmuvat James Riedeli "Viiuldavat lukre" ("Skeleton playing the violin"), mis sisaldab perifeersemaid tekste. Ka vene tõlkeid on kätte sattunud. Venekeelse riimis Trakli näited on mu jaoks natuke nirud ja vene symbolismile taandatud. Ka traklilik vabavärss kipub nende keeles koperdama. Aga seal on yks Nikolai Boldõrev, kes on leidnud mingi oma lähenemise, segu kirikukeelest, idioomidest ja sakraalse varjundiga rytmikast. Ta võib mõne nurga pealt lõigata, aga tulemus on pagana elus ja huvitav. Ja luule puhul kehtib kindlasti ka see, et sõnastike tähendused on ainult lähted nende õige nyansiga ja suupäraste sõnade leidmiseks. Autor lubab improvisatsiooni, sest Trakli keeles on palju häälikumeloodiaid, olgu nad vaiksed või novalislikult rõhutatud. Seal on muudetud tähendusväljaga adjektiive ja omatuletisi.

Ta ei ole meie kultuuriruumile võõras, on siin olnud juba umbes sajandi jagu. Esimese ilmasõja paiku kiikas eesti noor haritlaskond saksa avangardi poole. Seda peale kunsti ka teatris (Hommikteater) ja kirjanduses (Siuru, Tarapita jt). Usun, et Berliinis kultuurireisidel käinud Under ja Adson lugesid Traklit yhtede esimeste eestlastena, ilmselt Kurt Pinthuse ekspressionistliku luule antoloogiast "Menscheitsdämmerung" (1919). Trakli tõlkimine algas Marie Underiga, kes vahendas kolm luuletust kogumikus "Valik saksa uuemast lyyrikast" (1920). Yksikuid tekste on tõlkinud Heiti Talvik, Uku Masing, Kaalep, Laaban, Alliksaar, Rummo, Tõnu Luik jt. Raamatuna on Trakli luulet eesti keeles olemas vaid yks valimik – "Luulet" (1991), 88 luuletust Debora Vaarandi tõlkes.

Tõlkimine on alati ka isikute vastas- või paarismäng, umbkõne, tandemjalgratas, vägikaikavedu või veel midagi muud – sõltub juhusest ja lõigust. Tõlkijanna oli heal tasemel lyyriline poetess, oma aja luule esikaunitar, romantiline hing, keda alati ymbritses mehelik tähelepanu, väga naiselik ja tervemeelne luuletaja. Tõlgitav oli yksildane, idiosynkraatiline ja skisoidsete joontega autsaiderist narkomaan. Muidugi tõuseb parim luule alati isikuomaduste kohale, aga midagi pinna-alust ja salakäigulist on natuuride teineteisemõistmise juures alati kohal ja töös. Et kuhuni sa kellelegi ligi pääsed ja mille varal – kas keele siseloogika, teadmiste, intuitsiooni või oma elust leitavate analoogiate kaudu. Vaarandi mainib, et ta tõlkis Trakli tekste pika aja vältel. "Mis neis nii järelejätmatult enda poole tõmbas, ei oska seletada. Salapära, avatud ja alasti olek, kuhu siiski ligi ei pääse" ("Luulet", lk 272). Seda võib vist nimetada summeerimata emotsionaalseks läheduseks, millele see mitte-päriselt-arusaamine veel võlu juurde andis. Tänu temale avanes Trakl ulatuslikumalt meie vaimuilmale. Astuti esimene samm, mille tagajärjel võin väita, et ma tajun seda meest pigem tuttavlikuna, venna ja pihikaaslasena, kelle toonis ja tajus on mõndagi minuga kattuvat. Under pani paika Trakli tõlkimise põhiheli, aavikismidega rikastatud kõrgstiilse luulekeele. Vaarandi on seda rada jätkanud. Tema valitud keeleline arsenal oli vabavärsi tõlkimise jaoks ysna hea – seal oli eestiaegseid väljendeid, sentimentaal-religioosset sõnavara ja natuke murdelisi vorme. Mõni psyhhedeelsem koht on tal ehk natuke ratsionaalselt tõlgitud, mõni valus rõvedus viisakalt ymber öeldud ja mõni nägemus retooriliselt aktuslikku meeleollu tõstetud, aga Trakli kujundid ongi väga mitmeti lahti mängitavad. Debora tasapisi tehtud töö tulemuseks on tundlikud ja tihti suurepäraseid lyyrilisi leide täis tõlked. Mõned Trakli fraasid on aastate keskel minus vastu kajanud. Näiteks: "Siiski kui hinge hiilib tume helin, / ilmud sa valgena sõbra sügismaastikus" ("Õhtulaul", lk 17), "Kui tore: tuigerdada joobnuna pimedas metsas" ("Õhtus mu süda", lk 35), "Hõbedastel taldadel libisevad mööda endised elud" ("Psalm", tlk Uku Masing). Ja eriti "Raagus okstes pidutseb taevas" ("Helian", lk 61). Ykski inglise ega vene tõlgetest ei vahenda seda fraasi nii, aga mulle on ta silmadesse jäänud. Varakevadeti paistavad puud selle pildi kaudu. Ja sisse on jäänud toon, mis läbi vereringe käinuna mu endagi kirjutamisi kuidagi mõjutab. Aitäh, DV – ja mitte Saksa DV. 

See eelmainitud Georgi ja Debbie isiksuslik erinevus ilmneb kõige selgemalt riimtõlgetes – valitud on pehmemad tekstid, hämarapära ja räigust on naiseliku käega silutud. Vahel tekib "Saaremaa valsi" või "Ööviiuli" meeleolu, ning syydlasliku dekadendi värsijalgade otsa pannakse tanksaabaste asemel lehvikestega daamituhvlid. Vaarandi riim-Trakl on pigem klassikaline leebe saksa romantik kui prantsuse symbolistide morbiidse pilguga ja veronaalilaksu all tuikuv järeltulija, kes kusagil lausus: "mu meelest on õige täiuslikule ilule vastu hakata". Vaarandi riimtõlgete voorus on kergus ja hoogsus. Neil on ilus selge kõla. Olen kaks tykki ("Äärtpidi" ja "Üksiklase sügis") kunagi viisistanud. Nii et mul on tema tööst palju erinevaid muljeid ja impulsse. Need tekstid on mulle mõjunud ja nyyd kirjutasin oma endised muljed algallika toel vaba käega ringi, lisades umbes kolmandiku uut materjali. Töö algfaasis ma oma versioone Vaarandi tõlgetega ei kõrvutand ja hiljem sai eri põhjustel vaadatud vaid mingeid kindlaid kohti.

Alguses ma riimi panemist ei plaaninudki. Eesti keelel pole piiramatut riimivaru ja see tähendab, et tulemus võib väga kergesti olla kulunud, ilutsev või banaalne. Yhesõnaga, see ema-tema- ja isa-visa-värk tundus enam kui kahtlane. Lähe oli umbes selline nagu Õnnepalul Baudelaire'i vahendades – võimalikult täpselt (ja lisaks tundlikult) tõlkida sisu. Saksa keel lubab seda paremini kui prantsuse keel, sest selle vaimult kyll erineva germaani kõne kokkupuude eesti keelega on kestnud sajandeid, ning meeldib see meile või mitte, sakslased on olnud tegevad ka meie kirjakeele vormumise juures. Palju saksa laensõnu ja väljendeid on meie suus kodunenud nii, et me neid enam ei märkagi. Selline pikaaegne mõju võimaldab paradoksaalselt ka suuremaid vabadusi. Vabavärsi puhul saigi fraase vaagitud või lahti seletatud ja eesti keeletõelusest analooge tuletatud. Tõlkisin ta ju meie meelde ja siinsetele maastikele, kus abstraktsest "vergilbte gesteinist" saab Lõuna-Eesti jõesängide "liivakivist kallas" ("Selgimine"), Mönchberg tõlgendub kohanimena "Mungamäeks" ning rahvapärastel väljenditel on tekstis oma osa. Mõnes kohas on lauseid ka arhaiseeritud. Nende luuletuste kirjutamise aegses, umbes saja aasta taguses Aaviku kavandatud ja nooreestlaste kasutusele toodud esteetilises eesti keeles on stiilivarjundeid, mis klapivad Trakli tooniga. Taheti ju tookord eurooplasteks saada just Euroopa kirjakultuuri vanaduse tõttu, mis oli andnud nyansirikkad kultuurkeeled. Aavik otsis puuduvatele sõnadele lisa murretest, soome, prantsuse ja inglise keelest. Ungari ja tšehhi vere sugemetega Trakl eristas end saksa kantseleikeele ja Viini vulgaarse tänavasnobismi registritest privaatse nägemusliku sõnavara kaudu. Tema loomingus on ka yksikuid Österreichisches Deutsch'i keelendeid, näiteks "vorzimmer" eeskoja ja "stufen" trepi kohta – viimast tõlgib Vaarandi tavalise sõnastiku järgi "astmeteks" (lk 97). Mujal esineb see sõna metsaga seotuna ja seal on mõeldav ka "astangud". Mu meelest võib yksikuid traklisme aavikismidega asendada. Kui dadaistid ja syrrealistid paiskasid grammatika segamini, siis Trakli innovatsioon oli vaikne, teisendused toimusid nyanssides ja diktsioonis. Keelt timmiti unenäolisuse, retsitatiivse laulvuse ja privaatse arhailisuse suunas. Tavapärane lause lõhuti, luuletuse põhiliseks yksuseks sai poeetiline fraas või lausung. Kui riimluules on yhikuks salm, siis Traklil on selleks lausung. Ja neli lausungit moodustavad oma värvivarjundite, tegevuste ja sisuga tihtipeale yhe tähendusliku terviku. Mõnes käsikirjas eraldas sellist tervikut muist tekstiplokkidest maagiline kaldrist.

Kuid tagasi vormiteisenduse juurde. Soneti vabavärssi panemine kaotab ära rytmi ja riimid, mille edastatud teave on riimluule kommete kohaselt natuke punktiirne ja visandlik. Vabavärssi panduna tekitavad lapidaarsed sedastused vahel oma rytmi, mis võib Trakli vaiksemas pooles isegi hiina luulega sarnaneda. Kuid on ka nii, et mõned riimist vabavärssi viidud tõlked ei võta jalgu alla, kuna kujutatava sisu ei allu vabavärsilisusele, ei hakka seal tööle. Kujundid ei jutustu ymber ning jäävad irdseteks ega moodusta terviklikku pilti, sest nad pole liituma mõeldudki, vaid toetuvad algselt skandeerimisele ja täisriimilistele kokkukõladele. Proovisin nii ja naa ja siis komistasin vabavärssi tõlkides kogemata esimese riimi otsa. Kirjeldaksin vahemärkuse korras ka laiemat olukorda eesti luules. Riimi tähendus on tänaseks muutunud. Vormipuhta traditsioonilise kõrgluule kirjutamise oskus on praeguseks praktiliselt kadunud või muutunud sama haruldaseks kui näiteks niplispitsi kudumine. Sajandivahetuseni oli Indrek Hirv meie viimane tõsiseltvõetav kõrge värsistaja. Koržets on muhe ja Contra rytmimasin tuksub häirimatult, aga nende piirid on rahvalikkuse ja laululisusega määratud. Riimitud luule elab edasi raadio Elmari lookeste tekstides või luuleklubide sentimentaalsete amatööride arsenalis. Või siis räpis ja seesinane on tekitanud noorte riimisseppade kultuuriplahvatuse. Räpp on demokraatlik riimitud kõne, kus on palju slängi, netiväljendeid, nn jooksvat kõnet ja obstsöönsusi. Riimiskeemid on vabamad ja taustamuusika rytmidega suhestuvad. Sarnane oli olukord ka keskaegse trubaduuriluule tekkides ja ka seal oli kohal muusika – algidee oli, et igal laulikul oleks ikka oma rytmid, kellegi riimiskeemi kopeerimist peeti häbistavaks. Traditsioonilised vormid, nagu alba ja ballaad, tekkisid hiljem. Ent räpp või hiphop on muidugi rahvalik žanr ja omab paralleele pigem rahvaluulega, eriti selle kylakroonika alajaotusega. Igavikulisuse asemel valitseb pigem kiirreaktsiooniline one-click-away-tonaalsus.

Ma olen endisaegne inimene, kellel on kibemagusaid mälestusi 90ndate lõpul kirjutatud riimis luulest. Peale seda olen endamisi paar riimitelu kirja pannud vanaaegse sentimendi tabamiseks, paar tykki ("Kyll syda teab", "Kui… ole…") on lauludena uue elu saanud. Mu sydame rytm on ammugi vabavärsiline, aga riimi- ja rytmitaju oli kusagil teadvuse tagatoas siiski alles. Võib-olla tänu rahvalaulude laulmisele ja muusika mängimisele. See tunne, et võiks teha, algas sellega, et yks salm hakkas kokku tiksuma ja andis selge terviku. See oli "Kummaline kevad": "Tol aastal kevad oli endeid täis / ja põllul viimne lumi lagunes / tuul läbi kase juuste käis / kylmselge mere hinguses." Pisut marieheiberglik, meie põhjarannikulegi sobiv looduspilt tekitas isu ilmutada verinoore Trakli veel yht tahku – Baudelaire'i ja Verlaine'i kiiluvees loovinud tumedat pärasymbolismi. Sain aru, et riimitelusid on vaja juba mitmekesisuse pärast. Töö hakkas käima umbes nii, et alguses tõlgid sisu ja siis hakkad silpide, rytmide ja riimidega kombineerima. Vahel aktiveerus ajus ka selline punkt, kus saksa keele rytm kohe eesti keele omaks tõlkus. Kui tõlke sisulist toimivust ja yhtlust võis uurida lehel, siis kõlade testimiseks sai neid vahel lauldud. Selles töös tuleb pyyda mitte liiga palju valetada ja lakeerida. Mõnedki asjad sai magususse tyyrimise pärast pooleli jäetud. Ja samas ei meeldi mulle ka liiga veatud ja raudselt riimitud tõlked, mille puhul on tunne, et nende täiuslikkuse taga on masin. Ma ei taju seal enam luuletuse enda algimpulssi ja meeleliigutust, nooruki kobamist, kaitsetust, valu ja õhinat. Valisin oma lähtepunktiks umbkaudu Talviku või ehk veidi ka Jüri Üdi värsi, kus oleks veel tunda tumedat symbolismi ja arbumist, kuid vahel vilksaks ka midagi kõnekeelsemat. Vabavärsi puhul otsisin uusi või ununud meloodiaid eesti keeles.

Need kõik on lähted. Lahke Kulka andis raha ka Trakli-maadele Salzburgi sõiduks, kuid otsustasin, et ma siiski ei lähe. Reisitõrksusega liitus tunne, et ma tõlgin ju meest siinsesse kultuuriruumi ja pean keskenduma lõpptulemusele. Kohapeal kogetud erisused ja pisiasjad ajaksid järelsõna liiga pikaks ja see omakorda vähendaks luuletuse kui esmase materjali osakaalu tõlgenduste kasuks, mida ma mitte ei taha. Heast luulest tekkinud elamus on mu meelest tähtsam kui ykski seletus – andku seda siis kõige eminentsemgi professor või poeet. Ja kui tõlge ei ela ning elamust ei teki, pole õpetatud musta valgeks rääkimisest samuti mingit kasu. Nii et kõik on lugeja silmades. Raamatu nimeks sai "Sinine silmapilk". Selle kujundaja on Margus Luht ja proovime seda asja teha Trakli vaimus ning ehk ka pisut saja aasta taguse eesti luuleraamatu aktsentidega. Kuna Georgile meeldis antiikva, siis oleme valinud sellele kirjatyybile vastava šrifti Garamond. Tsyklite vahepeal on tumeda romantiku Peeter Ora luule märksõnadest lähtuvad vinjetid. Nende keskel asuvad mastimärgid, mille puhul on jälgitud kaardifolkoori mystilisi vastavusi aastaaegade ja teemadega. Trakli loomingu okultistlikke nidemeid on Austrias uuritud. Mul on õue peal yks vana kyyni alt välja toodud tynn, mis teeb ilmamuutuse aegu sellist tasakesi visisevat häält. Trakl ytleks sellegi kohta vist "tönende". Tynni sinisel pinnal ekslevad roostesed jooned. See tundus kõige õigem sinine ja andis pildistatuna raamatu kaane. Riik on meid toetanud, aga selle tegevuse lõpptulemus on veel tuleviku katte all. Homme on mu synnipäev ja täna tean ainult, et Trakli "dämmerungid" on mind läbi pimeda aja kandnud.

                                                                                                                                                                   Aprillis 2017

Ilmunud V Tõlkija Hääles.