Igal luulelugejal on tekstiline spekter, millele tema meeled kõige loomulikumalt reageerivad. Poetesside puhul on mul selleks alati olnud introspektsioon, vaikne kirg, looduslähedus ja visionaarsus. Eesti näideteks sobivad Marie Heiberg, Viivi Luige varasem luule kuni koguni "Hääl", Eha Lättemäe "Pääsuke päevalind", Aime Hanseni "Teekond madude saarele" ja mõned Nooruse debytandid 80ndatest. Enamasti esineb see laad poetesside loomingu yhe tahuna (Aira Kaalul või Debora Vaarandil). Sellise luule teel on siin ja täna teatud takistused. Puukallistajad leidub palju, aga looduse tundmine ise on rahva seas vähenenud ja yhes sellega ka seda kirjeldava sõnavara hulk ning elamuste varjundirikkus. Vaatlemiselt on rõhk nihkunud välja paistmisele. Tänased poetessid pääsevad harva oma kuvandi turustamisest. Kohustus olla tänapäevane, kriitiline, marasmaatiline, naisõiguslik ja lahata aktuaalseid probleeme kummitab uue käsusõnana.

Paraku on näitlejannade, pornostaaride, poliitikute, sotsioloogide ja sotsiaalmeediaga raske võidu joosta. Sel ajal, kui luuletaja põlevat probleemi lahkab ja on mõttekäiguga ka juba luuletuse keskele jõudnud, on selle teema kohta sotsiaalmeedias juba 712 kommentaari, neist 90 sobimatud ja 125 esile tõstetud ning harva õnnestub luuletajal nii osavalt yldistada, et tema arvamus hiljem raamatus ilmudes ikka veel mõjuks. Iseasi on laulutekstid või räpijoru - hyydsõnad või viisijupid hakkavad publikule paremini pähe. Kuid selles end luulena esitlevas infotulvas tahaks vahel ka midagi muud. Mingeid vaikseid alasid, kus joonistub välja inimese profiil. Ta võib end tyhjana tunda, kuid keegi ei saa elada vaakumis. Temagi pilgus heiastub sõnumeid ajast, kus "lapsed upuvad telefonipeeglis"(lk.58).

Uuemast luulest võin sellega seoses nimetada kaht autorit, kes on mulle sobinud. Raplamaalt pärit Edith Teekivi lakooniline ja omailmne "Tuhande suve" (2013) ja Berit Petolai Peipsiveere vallast, kelle aval ja kujunev looduseepika on loodetavasti peagi esikkoguks saamas. Sellises stilistikas on loodus personaliseeritud ja autori keha-tunde, emotsioonide ja mälestustega läbi põiminud ja vallandab vaikseid võbelusi, mille kohale jõudmine tekitab mingi usaldusliku vestluse või muinasjutu kuulamise meeleolu. Stiil ei ole loodusvaatega postkaardina selge, vaid sirutub peensustesse. Sulle räägitakse midagi pinna-alust ning luule on täiesti unikaalne ja mitte millekski kohustav viis nii selle ytlemiseks kui vastuvõtuks. Ja see on harv, nagu iga tõeline kontakt siin maailmas, kus me oleme põhikohaga kellegi facebooki sõbrad, siis äritsejad-tarbijad ja kolmandas järgus hobi korras ehk ka veidike inimesed.

Ma ei teadnud Triin Pajast varem midagi. Biograafilise meetodi vanal orjal oli hea alustada valgelt lehelt. Ma ei klikkinud seda nime enne luulekogu läbi lugemist, kui tekstide mõju on juba settinud. Aga pärast kyll. "Triin Paja elab väikses kylas Eesti ääremaal". Avaldamine ingliskeelsetes netiväljaannetes on märk kontaktist avarama maailmaga, kuhu pääsemist ei ulatu määrama siinse konnatiigi kes-kellega-joob-ja-keda-tõlgib. Cleaver Magazine väidab, et Paja tekst "Quasar" nomineeriti Sci-fi Luule Assotsiatsiooni Rhyslingi auhinnale." Netiavarustes leidub Pajal juba fänne ja anglo-ameerika naisluule tuleb arvesse ka yhe tema taustana. Minu jaoks on siin midagi Sylvia Plathist ja Anne Sextonist ning nende traditsiooni edasikandjate mitmest põlvkonnast, kelle nimesid ma ei pruugi teada, kuid kelle sugupuu tunneb lugedes ära. Ja natuke on see inglise keelekymblus vist ka eesti keele veerekesi ära lihvinud, sest eestlane ei ytleks ju "hinge hõõguvat sysi"(lk.11) vaid ikka "sytt", ega sedagi, et muutub "migreeruvaks sookureks"(12). Ta ytleks "lahkuvaks" või "ära lendavaks". Aga inglises on "migrating bird" tavaline fraas. Kuid selliseid kohti leidsin tõesti ainult kaks. Yldiselt on ta vabavärsi pehkinud ja ära nämmutatud symbolite ja kujundite masinavärgi lakooniliste pealkirjade all yllatavalt hästi tööle saanud. Yks värskete kujundite vooluala on kindlasti synesteesia eri vormid:"päev on nii külm ta muutub heliks (lk.18), "igas puudutuses kuulen vihma"(20), "valgus oli viimane eine"(lk.41) Sõnaosavusele vaatamata on ka luules kui vahendis kahtlemist:"Mis kasu lüürikast./ kus on mineraal luules, kus tema mullane juur."(Katkev, lk. 78) Ometi usutakse - ja see on väide, mida tasuks tähele panna - et esivanemate hinged on peidus keeles. (lk. 40) Ja keel kõneleb vaikselt.

Jõuame sellele tundlikule rindejoonele, kus heitlevad iha ja armastus, lyyrika ja illusioonide kaotamine. Kusagil taustal on olemas suhtetrauma, aga see trauma ei yyrga ega halise. Selle hingevaluga elatakse vaikselt ja see rafineerub. Kahe inimese kaugenev lugu laguneb laiali stseenideks, ("kord läitsid mu kehas /kõik õlilambid kuldlühtrid" (lk.26), ulmadeks ("soovin olla ihata, /kuid näen enda käsi su keha järve kohal/joon enda peegeldust (lk.20)), tänuks "ma elan/sest andsid mulle leiba"(lk.21), flashbackideks ("Sookure lahkumine", lk 77) ja mingiks luule kaudu ikka jätkuvaks dialoogiks, kus "mineviku paadivareme kõrval/jood endiselt mu hääle kasemahla./puudutad mind kui valgus/ja ma ei pühi endalt su tolmu." (lk.19). Teatakse, et mälestuses ei saa elada, kuid neis ridades on mõnede hetkede algkristlikku pyhitsemist ja "meie" säilitamist piltides, kust teine on ammu lahkunud. Olnu ilu ei kao - ehk on see paljude yksiklaste yhine lootus. Ekstaasile järgneb letargia "vaid sinu punase vilja/ kukkumine/ ärataks mu" (lk.24) ja kerkib tumedaid tõdemusi:"kas tead et suurim raskus /me kätel on tühjus?"(lk. 34). Minevikupiltide naasmine on kurnav, sest "mäletamine loob piisavalt kummitusi" (lk.39) Ja kuskil seal tajub inimene, et minevik on tõepoolest lõppenud. Selle yle elanu "süda on elus/ ta peksleb mändide vahel"(lk.32) Tal on tyynet hingamist hilissuvises ja sygiseses looduses (lk.41-49), selgides novembris, kus "peame ehitama/ ja andma valgust"(lk.46) Võib vist ka öelda, et trauma on mingi uue alkeemia algus, mis tõstab haigetsaanu noore naise tavapärasest (käimine-laps-perekond) kronoloogiast välja. Yks elumudel kaob, kuid muutub võimalikuks teine, ränduri biograafia. "Magnoolia" (lk. 53-68) ongi reiside (Jaapan, Horvaatia, Kreeka, Argentiina, Tyrgi), uute maastike endasse võtmise ja taipamiste tsykkel, omamoodi hinge tagasisaamine. See saab tuge etnograafiast ja ajaloost, mille valitud motiive ja isikuid laiendatakse ja seostatakse tänasega (võimas "Kapitooliumi emahunt" (lk.68), "Maximilian Kolbe" (lk.76), "Zolongo tants" (lk.80), "Anhelo" (lk.90) "Hölderlinile" (lk.81). Vägev naisi julgustav luuletus "Nõidadele" (lk.56-57) koondab kokku ka rääkija jõu. Kui 12 EEK Monkey laulab, et "suitsetan Keith Richardsi isa tuhka" ("Mu xitt on kosmos", 2017), siis Paja ytleb: "kõik naised kannavad nõidade tuhka enda rinnas"(lk.56). Maagia on analoogne.

Tsitaadipärgi saab muidugi punuda nii ja naa (andestatagu mulle selle luulearvustajate seas levinud pisut kretiinse meetodi tarvitamine). Autori stiil on pisut peegellik. Selgeltki kõneldes ei anna ta end kätte, säilitab oma saladuse. Eesti maastikud on kas kõledad linnapildid või väga vaikne loodus. Läbiv ja tähendustest väga laetud on vast vee-element. Ja nälg, see yksilduse hingeline korrelaat. Kuid selles raamatus ilmuv yksindus on just parasjagu ukseprao võrra avatud ega tundu rusuv. Yhena vähestest uuematest luulekogudest on siin olemas religioosne või riituslik dimensioon. Ka seda on tunda, et luuletamisele on tõega pyhendutud. See pole yks pisike harrastus rööprähklemiste reas, vaid väga täpne ja isiklik pinnas, saar, ehk isegi päästepaat tormides.   

Raamat lõppeb meesterahva jaoks ysna kummalise luuletusega "Koolibri", kus "naine vajub enda pulmaloori lumme" (lk.91). Seda tyypi motiivistikuga on kunstkirjandusest rohkem tegelnud rahvaluule. Aga seda harutatakse näiteks ka mitmetes Anne Sextoni tekstides. Siinse luuletuse otsad jäid lahtiseks, aga mulle tundus, et see on endise armastatu abiellumise puhul õnnistamine, milles on peale lootuse ja juhatuse ka midagi karjatavat. Kogu yldine toon on rohkem sordiini all, aga lõpeb kõik teisiti - ja miks mitte. See on tema isiklik "Donal Ogg", kui rahvalaulule viidata.

Paja-aken oli muiste see kirvega palki tahutud avaus, kust suits õue pääses ja kust seto lauludes välja kiigati ("kaie ussõ läbi paja"). Läbi Paja vaadates paistavad vahel yllatavad ja vahel tuttavad hingemaastikud. Milleski vanad ja samas erksas keeles ja värsked. Minu jaoks parim debyyt pärast Leo De Sixtuse "Skarabeuse tsivilisatsiooni"(2005).