Lauri Sommer. Uku Masing inimesena ({{commentsTotal}})

Uku Masing
Uku Masing Autor/allikas: erakogu

Ettekanne koosolekul "Holokaust, Uku Masing ja Isidor Levin" 28. jaanuaril Rahvusraamatukogus, Milleri salongis.

Uueks loodavas maailmas

äratab Tema surnud

ja tõstab nad igavesse ellu

 

/mugandatud tsitaat matuse-"Kaddishist"/

 

Me ei saa muuta mineviku õudusi. Meie võimuses on mäletada lahkunuid ja proovida elada nii, et siinsamas, neis päevades oleks veidi vähem kurjust ja tuimust. Uku Masingu (1909-1985) elu meenutab mulle suurt tamme, millest iga päeva- ja aastaaeg ning vaatleja valgustab välja eri detailid. Neil lumistel ja kylmadel talvepäevadel tundusid mulle olulised järgnevad.   

Ta oli talulaps Raplamaa väikesest kolkast ja ta esivanemate hulgas olnud peale "Valgu ja Raikkyla nõidade" ema poolt ka noarootslasi. Lipa kyla Eenu talu ymbruskonnas tehti tavalisi talutöid, karjatati loomi ja käidi vennastekoguduse palvetundides. Isa põletas lupja. Ema istus õues pihlaka-alusel pingil ja õmbles masinal. Nende maja ymber kasvas puid, tubades ja aias leidus lilli, mis jäid eluks ajaks meelde. Kaevu juures seisnud balsampapli otsas käis poiss peidus ja lugemas, istudes seal tihti tundide kaupa kuni videvikuni. Põlluveeri mööda hulkudes sai end ära peita ja mängida seal leiduva varjus omi yksildasi mänge. Selliselt taustalt kasvanuna mõistis ta tajuda taimi ja linde isikutena või koguni kultuurkondade esindajatena nagu yht guatemaala orhideed mayade riiki symboliseerivana (SMP 135) või käosulast oma lootuste kandjana (SMP 178), vaadelda taime- ja linnuriiki mystiku, maalija ja botaaniku tunnetusega, sulatada nad oma elu meditatsioonide hulka. Looduse märkamise võime oli ta jaoks seotud inimese vaimse tasemega. Yhe tähendusliku mõtteni jõudis ta kusagil kolmekymnendate alguses Ylikooli talvisel vaheajal kodus viibides. Vaadates aknast pärnatyvele langevaid sulalume helbeid, taipas ta, et ta polnud neid enne näha ega kirjeldada osanud, vaid oli seni kirjutanud mingite mujalt õpitud reeglite järgi ja mänginud enda ja teiste jaoks luuletaja kujuga seostunud rolle, kuid pärast selle pildi sisemusse pääsemist tekkisid tal oma sõnad nähtust rääkimiseks. Ta ytles, et "elu /on/ väärt elu nime, kui vaadates amarylli/st/, tead, et näed teda viimast korda" (LL) Poisina Raikkyla kandis, noore mehena Tartumaa ja selle ymbruse teedel ja vanemana Taevaskoja Neitsiallika kohal või Tähtvere aias - taimede vaatlemine ja looduses käigud avasid temas ootamatuid ja iidseid mõtteid. "Noorukina arvasin, et inimesele paistavad ilusad yksnes need kohad, kus viibib surnuid, kellele tema meeldib, kes ei tõrju teda välja oma piirest." (MT, lk.25) "Ja needsamad kohad nyyd on täis mu tegemata tegemisi. Kyllap paljude kadunud põlvede omigi, rääkimata isast ja vanaisast. Sest olen ylituttaval rajalgi muiste eksinud nii, nagu tõmmanuks keegi surnu mu kohale, kus temal kunagi pähe on turgatanud rõõmus mõte või sähvatanud kõikelepitav tunne. Kyllap mõni surnu mulle on tahtnud näidata enda alustatud paemurdu, lagunema jäänud lubjaahju, mille nõlvule ammu juba tärganud puud, maja, millest pole jäänud muud kui yhel kaugel kevadel ukse lähedale iluks istutatud saar." (MT, lk. 54) Peale laialdase inimkeelte oskuse (väidetavalt 60 keelt, haruldasemad paratamatult passiivse tundmisena) mõistis ta natuke ka maastike salakirja. Kiindumus haprasse, õitsevasse ja pudenevasse jäi teda eluks ajaks saatma.

  

Uku Masing. Autor: erakogu

Ta lapsepõlv ja haridustee algus oli majanduslikult kehv. Tallinna minnes pidi ta viis aastat elama Uue Maailma linnajao räpastes hurtsikutes, mis viirastusid hiljem ta unenägudes. Koolipõlves naagutanud õpetaja teda viletsa käekirja pärast, mis olnud nagu "purjus varese jalajäljed".(GP) Poiss jäänud koju ja harjutanud seal kaks päeva ja yhe öö, ning tulnud tagasi eeskujuliku, peaaegu kooliplikaliku, igatahes hõlpsalt loetava käekirjaga, mis säilis kogu elu. Globaalsemas mõttes toimus selles tsaaririigi lõpu ja Eesti Vabariigi algusaastate ajas palju avardavat. Sinna mahtus kiire tehniline areng, millest teda inspireeris näiteks kino ja eksootiliste filmide levik, ekspressionistide mystiline sisemine revolutsioon ja Eesti riigi tekkega syvenenud oma kultuuri ja eestipärase kristluse väärtustamise suund. Tolleaegsed noorteajakirjad (Kevadik, Agu, Ronk ja mis nad kõik olid) kirjutasid kaugete maade värvikast elust, romantilistest ränduritest, salapärastest droogidest, maya ja rapanui glyyfide saladusest, egiptuse keele tundmaõppimisest ja Tutanhamoni haua leidmisest. Kasvav põlv defineeris end ka pseudonyymide kaudu. Ajakirja Ronk kirjasaatjate ja ylesannete lahendajate seas olid muuhulgas sellised nimed: Delavaar, Tohuvabohu, Fung-Tschung, Varesevihtleja, Kratt Mõisakylast, Rolf ja Solf Vanatyhjad ning Hiitemägi. Midagi sellest kõigest jäi ka väiksesse Hugo Albertisse (Uugusse, nagu teda kodus kutsuti) lootustena tallele. 

Kui valida tuli, otsustas ta Tartu Ylikooli ja teoloogia kasuks, keskendudes Vana Testamendi teadusele, kuid olles tegev ka orientalistika ja folkloristika piirimail. Õppejõuks saanuna käis ta akadeemikuist erinevalt riides, kandes näiteks kirjusid vöösid – vähem värvikad polnud ka loengud. Näiteks Polyneesia usund ja taoism olid enne teda tundmatud alad. Vabadel hetkedel kirjutas ta hoogude kaupa luulet, proovis maalida ja tagus vahel klaverit, nagu ta seda ise ytles. Karismaatilise õppejõu silmapiirile ilmusid tasapisi ka lemmikud: Aliide Klemets (Ly), Alma (Aira) Kaal... Ja Eha Gnadenteich, kes jäi ta elu kandvaks teljeks läbi valge ja pimeda. Kes teab, ehk vabastas just tema Uku õde Agnese mõju alt. Eha kuulas Uku loenguid ja nad jäid tasapisi aina kauemaks vestlema. 1937 aastal olid mõlemad ka nime muutnud - Hugo Albertist sai Uku ja tema lemmik moondus Gnadenteichist Tuulemaaks.

Eha Tuulemaa Autor: erakogu

Indogermaanlik konnotatsioon sai yletatud. Ja siis tulid suvised pulmad Saaremaal, Mustjala Anna kirikus 1939. Kusagil neil laulatuse päevil kirjutas Masing õndsa rannalise pala "Nyyd Sa istud maa ja mere veerel"(3. VII.1939), mis lõpetab helgest armumisest tulvil luulekogu "Ehatuule Maa" (ETM lk.74). Nende maailma päikselisel poolel oli hulk suviseid hulkumisi, maalimisi, lillekiitmisi, aiategemisi ja mängides yksteise pildistamisi. 

Ta vaim sirutus välja, haarates tohututes hulkades teavet nii põlisrahvaste uskumuste, folkloori ja kombestiku, kaugete keelte, teoloogia, botaanika, kirjanduse, kunsti, astronoomia ning paljude muude distsipliinide aladelt. Teda kandis sympaatia iidse, ootamatu ja harvaesineva vastu, ajalooline õiglusmeel, poolehoid kõrvalisele ja väiksele ning umbusk kõige yhetaolise, korporatiivse ja röövryytelliku suhtes. Tema vaen indogermaanide laiutava mentaliteedi vastu on teada, ning sel on ka omad põhjused. Ehk võis osa saksa-viha tulla lapsepõlve talupoeglikust keskkonnast. Aga määravamaks sai vist see, et ta viibis 1932. ja 33. aastal  Ylikooli stipendiaadina Tybingenis ning Berliinis ja talle ei jäänud märkamata, kuidas seda maad fašistliku karjamyrgiga myrgitati. See ideoloogia viis indogermaanlike blondide kangelaste võimu mytoloogia ning aarialiku tõupuhtuse teooriad mõrvarliku absurdsuseni, mille alla painutati liiga paljud maailma rahvad.

Tänase päeva kontekstis võib öelda, et Masingu maailm oli piibellike prohvetite omaga sugulaslik. Teoloogina oli ta suurepärane hebraist ja Piibli tõlkija, huvitus juudi mystikast ja luges peale sõda Usuteaduse instituudis sellest yhe loengutsykli, talle oli sympaatne nii hassidism, juudi huumor kui muud selle rahva kirjanduse pärlid. Ta tajus Euroopa õiglusele kerkivat ähvardust, ning tunnistas hiljem Klooga surmalaagri fašistlike roimade komisjoni liikmena selle jubedaid tagajärgi. Mõni aasta enne sõja algust kirjutas Masing oma toa seinale heebreakeelse needuse Hitleri kohta. Seda rääkis mulle me ainsaks jäänd vestluses kadunud Isidor Levin. Pole võimatu, et Levin oli esimene, kes end suusõnal Masingu jyngriks tunnistas. Saksa ajal varjas Levin end mingi aja Masingute kodu yhes toas, jagades sealset maailma.  1940 aasta suvel viis Isidor Uku Daugavpilsi. Tema kaudu tutvus Masing "sealsete sünagoogidega ning tellis mõnede hasidistlike käsikirjade koopiad" (K) Peale vintsutusi ning raskusi said nad ka folkloristika-alast koostööd teha. Eesti kultuuriloo jaoks oleks väga oluline, kui keegi suudaks Levini arhiivist leida need hulgalised kirjad, mis Masing oma sõbrale saatis.  

Kuid ma läheksin oma jutuga tagasi selle huvi juurde väikse ja haruldase vastu. Masingu loogika ytles ehk seda, et haruldast saab hoida haruldasega ja kogudes enda ymber kaugemaiseid muinasjutte ja luulet, nikerdades puust rapanui deemoneid, maalides fantastilise alatooniga pilte ja kasvatades toas tähenduslike nimedega kaktusi, on kergem yle elada nii põhjamaa lumelopaseid talvi, kui inimeste väiklust. Rapanuile ja Guatemaalasse minekki oli tal plaanis.

Paraku ei salli selle maailma keskpärased ja aktiivsed tegelased kunagi, kui keegi neist peajagu yle on, ning vastuolud kõiksuguste kohvikulaua autoriteetide, ametnike ja kadetsejatega saatsid teda kogu elu. Oleks rumalus neid täna loetlema hakata, kuid iseloomulik on see, et suhted polariseerusid – kas suur, lausa piiritu austus või täielik ignoreerimine ja põlgus. Aga ta oli ka prohvetlikult terava keelega, pani oma kõnes kahtluse alla kehtivad käibetõed ja maailmakorra. Tema seest kõneles Jumala tuul ning ta ytles tarkuselauseid, läbinägemisi ja ennustusi, mis paljusid vihastasid või teistele arusaamatuks jäid. Nii et äärmuslikkust oli temas endaski, aga sellest hiljem.

Mistahes biograafilised või meditsiinilised seigad ei seleta ära ta tohutut võimekust ja taju erijooni. Näiteks seda, kuidas ta alterneerivalt kõõrdi ja nähtavast erinevaid värvivarjundeid vastu võtvad silmad töötasid nii-öelda skannerina – kui loetud lehekyljel oli tekst korrapärane ja mitte veergudes, sai seda hiljem vaimusilma ette manada ja sealt tsiteerida. Seda tõestas ta kahtlevatele klassivendadele juba koolipõlves. Kui lisada siia suur lugemiskiirus ja terane tõlgendamise ja seostamise oskus, siis muutub mõistetavaks näiteks see, mil moel ta sai kirjutada oma kolossaalselt mahukat (yle 4000 lk.) ja seni avaldamata Vana Testamendi käsiraamatut või võrrelda muinasjutuentsyklopeediate jaoks väga rikkalikku motiivistikku.

Siit edasi tulevad veelgi raskemini adutavad omadused, mis liiguvad synesteesia ja ulme piiril. Näiteks muusika tajumine piltidena, raamatu lugemine ja raadio kuulamine yhekorraga, meditatsioonid neljandast mõõtmest ja nirvaanale lähedal seismisest, endiste elude välgatused või pikemad nägemused, millest mõned ta ka kirja pani. Või arutlused sellest, mis saaks, kui inimene suudaks näiteks mälukaotusi ning ekstaasi kontrollida. Ta nimetas tulevikuinimese mõtlemist ruumiliseks ja kujutles seda iseenesliku protsessina, nagu meil hingamist, kuna praeguse uitliku ja fragmentaarse arutamise asemel talitleb juba järgmine ja kaugele ulatuvam võime, mille lähteks võib olla näiteks intuitsioon. Kõik need nähted on osad mitmekesisest piiridele pyydlemisest, mida võis virgutada ka mõne teemaga syvenenult tegelemine, olgu selleks Georg Myller või Jyriöö syndmused. Seda, kuidas Masing maailma tajus, ei ole veel keegi rohkemat materjali arvestades lahti seletanud. Kuna yhelgi uurijal pole uuritavaga võrreldavat eruditsiooni, siis ei saagi yhelt või teiselt poolt terminite ja oletustega vehkimised anda muud, kui vaid erineva tõeprooviga tykikesi. Olukord meenutab muinasjuttu sellest, kuidas pimedad katsudes elevanti kirjeldavad. Siia lisandub veel ka see häda, et "ykski suur inimene pole yhtlane"(VMTS lk.88). Temas on paradokse ja hämaraid alasid ning uurijate tykkidest liidetud kuju ei hakkaks elama. Kuigi on võimalik minna ta vihjatud tunnetuse teed ja avastada midagi hoopis muud.

Ehk tuleks huupi summeerimise asemel proovida visandada tema asendit. Võib vist öelda, et tema lootused inimese meelemuutusele ja arenemisvõimele olid julgemad, kui kellelgi teisel meie kultuuris. Tal oli nende sõnastamiseks ka ajalooliselt ja keeleliselt väga lai silmapiir, kuid just nende yldistuste taseme ja intensiivsuse tõttu jäi ta oma lootuste ja huvidega väga yksi. Nende väljendamine põhjustas eesti ajal nii huvi kui mõistmatust, kuid Tartu Ylikooli usuteaduskonnas, Usuteaduslikus Ajakirjas ja muudeski väljaannetes oli tal tegevusvabadus olemas. Masing ei ajanud taga au. Kyll aga oleks teda huvitanud avaramad tegutsemistingimused ja laiem seostevõrk. Orientalisti ellu pidid kuuluma reisid, kirjandusvahetus, keskkonnavaatlused ja muuseumikylastused. Sõda pani vaimuelu kiratsema ja venelastelt nad head ei oodanud. Viimasel hetkel oli Masingutel plaanis Eestist ära minek, nad jõudsid Puise randa kuid ei leidnud paati. Tulid punased ja võtsid Masingult esimese asjana ära kella. (EM) Algas Kremli aeg, mis tõi talle avaldamiskeelu, maha vaikimise ja  siseemigratsiooni. Peale sõda oli ta araabia keele oskajana Ylikooli arheoloogia kabineti myndikonservaator, töötas raamatukogus heebreakeelsete raamatute kataloogiana, kuid peale pealekaebusi ja KGB ylekuulamisi lahkus Ylikooli juurest omal soovil. (K) Ka muud tööotsad kuivasid kokku. Olles suletud sellesse tubasesse eksistentsi, seadis ta sisse kindla, kahe tunni kaupa tegevusi vaheldava päevaplaani ja täiustas end paljudel aladel. Maalis, tõlkis, luuletas ja tegi juhuslikke tellimustöid. Ja samal ajal mõtles olendist, kelleks inimene peaks saama. Ta ise on öelnud, et ta sihiks on mõne endataolise või endataoliste põhjustamine tulevikus.

Need pikad ignoreerimise aastad kogusid temasse ka kibedust - ja vist pyhakki ei saanuks leebelt nõustuda sellise potensiaali lörri laskmisega, nagu temal oli. Ta oli mõneski asjas tõrges ja ytles inimeste kohta tagaselja vägagi ränku asju. Selle kõrval elas temas aga ka yliviisakas ja humoorikas daamide sõber ja suitsumees, ning õpilaste suhtes äärmiselt empaatiline õpetaja. Peale seda, kui ta 1964. aastal UI-st lahkuma sunniti, jätkus töö sektsioonides. Masing levis ymbertrykitud käsikirjade ja loengukonspektide ning õpilastele saadetud kirjade vormis. Tema poole koju sattus ysnagi erinevaid inimesi, ning ta nägi läbi vahe tõeliste huviliste ja kurioosumi ymber kiibitsejate ning tema suust kuldmunade korjajate vahel. Kuuekymnendate-seitsmekymendate noored otsijad tõlkisid Masingu mõttemaailma omal kombel teoloogia (Paul, Salum, Audova jt.), luule (Kaplinski, Luik, Ilmet), teatri (Tooming), muusika (Anne Maasik, hiljem Tartu Lasteteater ja Anne Tyrnpu) ja folkloristika (Kristi Salve, Mikk Sarv) keelde. Toomas Paul ytles Masingu matusekõnes:"see, et ei ole olnud neid, kes suutnuksid kaasa minna, on lyhendanud ta päevi ja aastaid."(UE lk.466) Oma ideaalide teostamiseks vajanuks ta võrdväärset kollektiivi. Sellist usinat osaduskonda ei saanud nõukogude tingimustes kuidagi tekkida. Suur osa ta sõja järel tehtud töödest olid asendustegevused või kellegi aitamised. Tegemata jäi näiteks INI-kultuurkonna joonte kirjeldamine, milleks oleks vaja olnud paljude maade arheoloogide, lingvistide, folkloristide ja kyllap veel teistegi erialade yhist tööd. Kui juba poolelijäämisel oli selline mastaap, siis milline võinuks olla tervik?

Jätkates eelpool mainitud pimedate elevandi kirjeldamise kujundit, pole mulgi targemat teha, kui pakkuda välja veel yks lapike ja näide, millega võiks heal juhul väikese keskendumiskatse vormis kaasa kanduda. Yks Masingu avaldamata käsikiri kannab nime "Unenägudest ja elust"(1959). Ulmi oli ta periooditi yles tähendanud alates 15. eluaastast kuni 42. eluaastani ja sinna on see asi pooleli jäänud. Kuigi ta ise väidab, et "lapse elutunne on see, mis vanal unenäos", on ilmselt ikkagi mingi korrelatsioon unede muutumise ja ärkvelolija intellektuaalse ja kogemusliku arengu või seisangu vahel. Kõhklemisi oletab ta, et osal neist unedest on "seos mõne eelmise eluga. Minu poolest ka tollega, mida elab yhest hingest eraldunud teine" (UJE, lk.19) "Ma näen end unes sirvivat raamatuid, mida pole olemaski. Loen neist lauseid või terveid lõike, mille peab olema pannud sinna yks osa mind. Need pole aga võimatud ega lausa valed, kuid ma pole kunagi kavatsenud kirjutada midagi taolist."(UJE, lk.14) Unede kõrval on seal ka natuke arutlust, kus öeldakse näiteks seda, et teemale mõeldes kerkib yles fragmente unenägudest, mida ta ei ole ärgates mäletanud. Paljud nooremana nähtud uned olid saanud hävitatud juttudeks. Varasemad ilusad korduvulmad ei tulnud sõja järel enam. Seda lugedes tundub ta meel pikksilmana, mis end omanikust pool-sõltumatuna suure teravusega kuhugi fokusseeris. Aga kirjeldused ise on proosa, kus me esseistikast tuntud arutlevat ja kindlas slängis kõnelevat Masingut ei kohta. Kui seda eesti kirjanduses millegagi võrrelda, siis oleksid need yhe ta noorpõlve lemmiku Aleksander Tassa "Nõia sõrmuse" (1919) palad. Nagu Tassa, oli ka Masing suur unenägija, kes nägi ette kasvõi selle, et alumist korterit asustanud Valmar Adams sunnib neid Hurda tänavas ylemiselt korruselt enda omasse kolima. Eha Masing oli kysinud et Adams, kas sa tahad meid siberisse saata kui me nõus ei ole ja tema oli pidanud pausi ja öelnud "Ka see tuleb arvesse."(EM) Oli mis oli. Hiljem tunnistas Masing kusagil, et hindas oma "laepealse" võimekust ylekohtuselt madalaks. Mõne paiga kohta ta mainib, et on seda unes näinud "nii selgelt, nagu teda ilmsi ei mäletagi näinud" (MT 142) Rääkimata siis ulmadest, kus ta viibis keskaegses Tallinnas, elades majas Toompea Nunne tänava poolsel kyljel:

Uku Masingu eelmise elu elukoht Tallinnas.

läks ainult tema jaoks valmis pandud fantaasiatoa poole või kohtus Magellani Pilve olenditega, käis kuu peal või tuli peale surma tondina maailma tagasi, ning otsis koos iidse naisega oma hauda. Väga paljudes teisendites kordus ta unedes rongist maha jäämine, ning susla peale jõudnud ta yksnes korra. Äärmused on sagedased ka tema somnosfääris - ilusad episoodid kannavad ekstaatilist peenust ja depressiivsed või õudsed olukorrad ei jäta mingit lootust. Nagu unenägudes tihti, on esiplaanil ruumiline, symboolne ja pildiline, kuigi nägijal ja tegijal on ka seal säilinud kindel kunstimaitse ja värvimeel. Teisal ytleb ta, et "arvasin siiski, et värvuste voogavus kuidagi on vastavuses mu mõtetega (UJA, lk.14) Levinum värvitaust ta unedes on "punakashall ja sinakasvalge" (UJA, lahtine leht 13.12.1959) Kes teab, võib-olla on siin väike tagauks Masingu maailma, sest ta ise ytles, et "teise tavaliste unede sisetunde põhja taipamine oleks ka ta viimase põhja taipamine."(UJA 17) Une ja tulevase inimese võimeid seostas ta nii: "järgmisel astmel mu arvates see, mis praegu ärkvel vajab teadvust ning tahet, toimub unes "ilma mõtlemata" ja me oleme saanud vabaks uuele võimele" (UJA 31). Unedes "võib leiduda uut tõtt. Mitte tõtt mõistuse maailmas, vaid selle uue tulevase võime nähtud maailmas. (UJA 32) Ja nyyd yks näide. 

Kui mõelda seda pisikest võrdumit - käest, mida juhib kauge ja vaikiv silmadeta viirastus - siis on see justkui transis meediumi või loves šamaani taipamine, pigem valdamise kui inspireeritud vallandumise ja ekstaasi tunne. Masing ei eitanud selliseid kontakte, kuid ilmselt taotles seda sidet teistsugusena. Inimese õigeimate hetkede kohta on ta kirjutanud, et "ära iial unusta, et Sina pole midagi teinud. Sina olid Jumal." (MOL 10) Mitukymmend aastat hiljem on ta viirastuse juhitud käe sarnast võrdumit korranud uues mõõtkavas, kandes oma taipamise teistsugususe yle kosmilise kauguse keelde: "kuskil Magellani pilvis nõid aastamiljoneid loves/ ootab tagasi hinge, kes ikka ei taipa veel/ milleks ta saadetud siia."(SMP, lk.115). Mõlemate võrdumite sisu on ekstaatiline, ning ekstaasis viibiva isiku võimekus kasvab hyppeliselt - peale andekuse on see ehk lisaseletus tema tohutule produktiivsusele ja suutlikkusele. Ekstaatilise sättumusega kõrvuti elas temas ka analyytiline ja skeptiline mõistus. Saksa ajal haigestus ta kopsutuberkuloosi, mis jäi teda elu lõpuni vaevama. Selle haiguse yheks symptomiks on kiired meeleolumuutused, mida võime jälgida osade ta esseede mõttearendustes. Mõnest meelevastasest teemast raevudes võib ta kirjasõnas vahel ka perspektiivitunde kaotada. Kuid huvi keskmeks on ikkagi selle mõtlemise laad. Jaan Kaplinski kirjutas kunagi mu kysimiste peale, et Uku oli "arusaamise inimene" (Ka 20.12.2001), et talle oli tähtis see välgulöögina tulev mõistmine. Satorit ei saa esile kutsuda, kuigi teaduses eeldab avastuse teke laia faktuaalse põhja olemasolu. Meele puhul saab olla avatud tema juhtumise võimalusele mistahes vallas.

Sellised "Teise maailma sattumise" hetked olid Masingule pyhad nii mõtlemises, vaatlemises, loomingus, kui armastuses - seal tähendas see lemmikute vaimu avanemist yksteisele. Masing kasutas "meie" vormi oma tuntud essee "Peccavi..." algvariandis, hiljem asendas selle anonyymne "nemad". Tookord seal kuuekymnendate alul ja mõnedel teistelgi õndsatel puhkudel tundis see vaimne yksiklane, et on "meie". "Armastusest tohib rääkida vaid siis, kui kahe inimese vahele tekib näiliselt täiesti irreaalne ja võimatu maailm (yhtaegu olev ja mitte olev), milles kumbki end tunneb Inimesena."(A) "Milline õnn on laulda kahekesi oma kõikesuutvat tuju" (MT, lk.54).

Leena ja Uku. Autor: erakogu

Neid valdab seisund, kus "kumbki ei soovi midagi, pole puudu millestki, kui vaid jätkuks jõudeaega olemiseks nõnda. Matkamiselt minna koju läbi mõlemale ilusast metsast, rahul päevaga, rahul minekuga, selgesti taibates, et teisega on lugu samuti. /---/ võtnult ette pateetilist, (või teisiti naeruväärset) stiili teinetese võidu vestelda maailma asjust. /---/ Kui rääkida yldse, võib rääkida siis ka, aga hoopis kõrvalisest. Teine, kui ta juba kord asja taibanud, toimib samuti. Näeb näoilmest, kõnnakust või liigutustest. (UE, lk 201) Seksuaalsus ei ole neis olekutes sihiks, pigem kytuseks. "Sina olemasolu on armastajate suhtumises tähtsam minast. Ainult Sina lubab kogeda "meie vastses maailmas" ja selles avastada... midagi, millel pole sõna ega nime ega täpset kuju. /---/ "meie maailm" ei saa pysida või tekkida plaanipärase toiminguna teataval ajal või kohal. Nõuda pole midagi, saab vaid tänada." (LK, 3.5.1980) "Meil on "meelteväline tunnetus", et me võime-tahame anda (tydinud olemast "ise", palub ainult ja tänab, et teine olemas), eelistame voolu-suhet edasi tagasi sebimisele."(LL) Meil on temalt siia-sinna poetatud armastuste jälgi ja selles on mu jaoks ta olemuse põhi. "Armastus on see tunne või teadmine, et ometi kõik meie kogetu on tervik, teadmine, et need võõrad indiviidid ei ole hukkajad ega vaenlased, nad on samuti yksi nagu meie. Seepärast on see armastus samahästi kaastunne, halastus, agape, mahakaruna. Ta sisaldab teadmise, et kõik kannatab, kõik tunneb, et ta on poolik – sellepärast, et ta on. Ja ometi see armastus on tänu kõigele just selle eest, et ta on – ja on võtnud vaevaks olla mulle." (PP, 351) Tsitaate võiks tuua mitmesuguseid, luules ja proosas või hoopis maalide ja fotode kaudu, aga nähte sisu taipavad nagunii vaid need, kes on mingit taolist enese muutumise vormi kogenud. Teise Maailma viivad uksed on igal korral uues kohas, aga Masing on olnud julgustus. Et me ei jätaks... 

 

P.S:  See ettekanne syndis tänu Rebekka Lotmani soovitusele ja Piret Lotmani pakkumisele.

 

Tsiteeritud allikad:

 

Jaan Kaplinski e-mail 20.12.2001

Kylliki Kuusk Uku Masingu elulugu http://kjt.ee/um/elulugu/

Uku Masing

Armastusest (valik avaldamata UI loengukonspektist)

https://www.ounaviks.ee/artistid/kagoraamatukogu/armastusest/

Ehatuule maa

Lahtised lehed (Uku Masingu korteris Hurda tn. Tartus)

Laulatuskõne Ylle Kaalule ja Olev Kruusile, 3.5.1980 (käsikiri)

Meil on lootust

Mälestusi taimedest

Pessimismi põhjendus

Saadik Magellani pilvest

Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt

Unenägudest ja elust (käsikiri)

Eha Masing (2 intervjuud autorile, 1997)

Toomas Paul/Uku Masing Usalda ennast

Gustav Puu, Veel mõningaid mälestusi Uku Masingust. – Teataja 10. 08. 1985 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: