Autahvel. Lemmikraamatud 2016
ERRi kultuuriportaal palus 28-l kirjandussõbral noppida välja viis meeldejäävaimat teost lõppevast aastast ja kui aega on, siis põhjendada valikuid vabas vormis. Valiku tingimuseks oli üksnes eesti keeles ilmumine 2016. aastal. Oli palve esitada viis lemmikteost, aga kui keegi pakkus rohkem, ega kärpima ei hakanud.
Nagu tavaks saanud, see ei ole edetabel. Aga teinekord ikka tekib kiusatus raamatuid üle lugeda, selles mõttes ka, et mida on enim märgitud. Statistik ei sure.
Maarja Kangro "Klaaslast" mainiti kuus korda. See on raamat, mis puudutab nii tervet Eestit kui igaüht isiklikult. Valus laks. Aga peaks arvesse võtma. Välisautoritest oli see Michel Houellebecqi aasta, kellest ilmus eesti keeles tänavu lausa kolm teost: viimatine romaan "Alistumine", aasta algupoole "Platvorm" ja lisaks Loomingu Raamatukogus tema nägemus kirjutamisest ja H. P. Lovecraftist "Maailma vastu, elu vastu".
Populaarsed autorid on ka Jaan Undusk, Lauri Sommer, Andris Feldmanis.
Kõigile autoritele ja lugejatele palju õnne ja leebet aastalõppu!
JIM ASHILEVI
SVETA GRIGORJEVA
Michel Faberi "Fahrenheiti kaksikud" (tõlkis Krista Kaer) on üks selleaastase LR-u tippe. Meisterliku keeletaju ning raju world-building'uga mees, see Faber. Just ilmus eesti keeles ka tema "Imelike uute asjade raamat". Faberi kirjanduslik omailm on veider, natuke kurjakuulutav, aga mitte kunagi etteaimatav ja igav.
Maarja Kangro "Klaaslaps" (Nähtamatu Ahv). Selle raamatu kohta ei tohiks tutvustuseks ehk midagi öelda. Seda peab lugema.
Mehis Heinsaar, "Unistuste tappev kasvamine" (Menu). Heinsaare meisterlikus kirjandustihnikus võiks kasvõi igapäe trippida (kordagi kartmata halba kogemust)!
Jim Ashilevi "Armastuskirju teatrile" (Petrone Print) on intelligentne ja samas lihtne lugemine nii teatriarmastajaile kui -võhikuile. Mõnus, väga mõnus kirjatükk.
Ahjaa, on olemas veel selline mees nagu Hasso Krull, kes koostas muuhulgas Ene Mihkelsoni luuletustest valimiku "Kõik redelid on tagurpidi. Valik luuletusi 1976-2010" (Eesti Keele Sihtasutus). Keegi võiks mulle selle jõuludeks kinkida:)
MIHKEL MUTT
Edward Gibbon. Rooma impeeriumi tõus ja langus. Eesti Keele Sihtasutus
Absoluutne klassika. Hariv lugemine, mille nauditavust pole kahandanud asjaolu, et mõnes aspektis on uusimate ajaloolaste seisukohad ka natuke teistsugused.
Rein Muuluka. Abandonia: Eestimaa mahajäetud paigad. Tänapäev
Pealkiri nagu E.A. Poe luuletus! Paitab filoloogi kõrva ajal, mil rahva filooogiline talent näib kuluvat eeskätt vaimukate ärisiltide nuputamisele. Kommentaaridega varustatud fotoraamat neile, kes vastuvõtlikud aja voolamise ning hääbumise mõrkjale võlule või kes lihtsalt tunnevad huvi Eesti vastu.
Jaan Undusk. Teekond Hispaania. Loomingu Raamatukogu
Iga hea reisikiri on lisaks läbitavale maale ka kiri Olemisest. Undusk on üks neist neljast-viiest eesti autorist, kes ei suudagi ebahuvitavalt kirjutada.
Leo Luks. Neljakümne kiri. Eesti Keele Sihtasutus. Koostanud Hasso Krull
Esseedekogumik, mis tõestab, et mõistus ei tunne nooruspiire.
Lauri Sommer. Lugusid lõunast. Menu
Nagu tume jorin, mis kostab lingvistilise metsa alussamblast. Põiming vanadest juttudest, peretraditsioonidest, lihtsalt rahvapärimustest ja fantaasiast.
AAPO ILVES
Lähimad (asukoha mõttes) viis raamatut aastast 2016:
Mehis Heinsaar. Unistuste tappev kasvamine
Jalutaja tempos läbi tõeliste ja unenäomaastike kõndiv Heinsaar oma parimas vormis. Rahulik ja ilus raamat. Ja kes iganes taipas need novellid Marge Nelgi piltidega siduda, ole sa oma tarkuse eest tänatud!
Juhan Voolaid. Ideaalne taies
Kuivalt nentides on see taies aasta leid ilukirjanduses. Tünnis (tegelikult soosaarel) kasvanud ja punniaugust (tegelikult raamatutest ja vanaisa juttudest) maailma õppinud Kõmri (tegelikult Eesti) kangelane läheb retkele läbi teise planeedi tundmatu ja vaenuliku tsivilisatsiooni (tegelikult läbi tänapäeva Eesti metsade ja väikeasulate), et oma õigele kohale tagasi tuua Püha Graal (tegelikult Ideaalne Taies, mis tegelikult on... Ah, ei hakka ette ära rääkima). Paralleelselt tegeletakse ideaalse taiese otsingutega ka vulkaanituhka mattuvas Pompeis (näiteks saunalaval!) ning hüpatakse korisevasse nõuka-aega, kusjuures Pompei liini huumorile vastukaaluks oleks Josef Fritzli memuaarid ENSV's rulluva õudusloo kõrva süütu Teletupsude multikas.
See põnev ja hästi liigendatud raamat kisub kaasa, ei lase ennast käest ära panna ja võib vahepeal olenevalt lugeja stiilitaju erisustest ka kohutavalt närvidele käia. Kui Voolaid oleks veidi vähem Voolaid, võiks taies olla vähemalt Ussisõnade vääriline eepos, aga noh, siis poleks ta ju Voolaid, mistap jäägu nii. Igal juhul soovitan lugeda!
Jaak Prozes. Põhjapõdrad ja oliivid
Prozese lobe ugrikimp, luuletused, tõlked, tõestisündinud lookesed. Ugriusku inimesele on kõik arusaadav ja tal on see raamat juba ammu olemas. Prozesele tuleb öelda nii: Hästi kirjutad, kenasti kirjutad, aga kuradima vähe kirjutad!
Vladislav Koržets. Laulud või nii
Ühes Tartu raamatupoes oli selle vihiku kõrval millegipärast silt, millele oli kirjutatud Doris Kareva. Aga ütlen ausalt, see ei tähenda antud juhul mitte midagi. Veidi uskumatu, et varem meil seda raamatut ei olnud, Koržetsi tekstid ja häälekõla on meil ju juba ammu geenides, vereringest rääkimata!
Veiko Märka. Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas
Raamatu sisu on pealkirjaga täielikus kooskõlas ja annab ENSV tagumisest otsast täiesti adekvaatse ja tabletiaurudest rikkumata pildi. Teose teeb eriti huvitavaks ja samas nukrapoolseks see, et muidu pigem humoristina tuntud autor ei tee raamatus mitte kordagi nalja.
TOOMAS RAUDAM
Minu nimekiri koosneb ainult kahest nimest ja ühest pealkirjast. Pealkiri on "Öömets" ja kaks nime on Djuana Barnes ja Krista Mits, autor ja tõlkija. Raamat ilmus "Loomingu Raamatukogus" (2016, 11-13). Teos on kaasaaegse ameerika kirjandusklassika komplitseerituim. Sageli ei saa isegi emakeelne lugeja temast aru, ei hooma lausete sisu. Krista Mitsi tööd võib võrrelda Georg Meri omaga Shakespeare´i tõlkimisel.
AIJA SAKOVA
Kuna kirjandusuurija ei loe ju tingimata äsja ilmunud raamatuid, vaid ikka seda, millele on keskendunud tema hetke uurimishuvi, siis kahtlesin esiti, kas oskan üldse kohe-kohe mööduvast aastast neid kõige väärtuslikumaid raamatuid esile tõsta. Ülesandesse veidi süvenenud, selgus aga, et neid, mida mööduvast aastast kohe ja julgelt soovitada võiksin, on rohkem kui lubatud nimekiri võimaldab. Ja selle üle jääb üle ainult rõõmu tunda.
Alustan esile tõstmist Thomas Salumetsa raamatust "Kujuneda sunnita. Mõtestades Jaan Kaplinskit" (Varrak 2016, inglise keelest tõlkinud Kersti Unt). See on imeline näide sellest, milline võib ja peaks olema üks raamat kirjandusest ja kirjanikust. Tegemist on teadusliku monograafia, mis ei ole mõistetav vaid kirjandusteadlastele, vaid igaühele, keda huvitab elu ja kirjandus.
Ott Karulin kirjutas 16. detsembri Sirbi juhtkirjas, et Kai Aareleiu "Linnade põletamine" (Varrak) ja Maarja Kangro "Klaaslaps" (Nähtamatu Ahv) on 2016. aasta suured romaanid ning temaga jääb üle vaid nõustuda. Tõepoolest nii ongi. Kai Aareleiu romaani keel ja jutustamise viis lihtsalt lummavad ning viivad lugeja rahulikult ja kindlalt oma maailma.
Maarja Kangro „Klaaslaps“ on hoopis teistsugune, kuid hädavajalik raamat mitte ainult kirjutajale, vaid eesti kirjandusele ja Eesti ühiskonnale. See otsekohene, aus ning läbi lugeja isikliku põhja minev.
Neljandana tahaksin esile tõsta Cornelius Hasselblatti "Ma armastasin eestlast" (Tuum, saksa keelest tõlkinud Katrin Kaugver). Tegemist on selgelt omaeluloolise mälestusteraamatuga, mis aga on üdini läbi imbunud kirjandusest. See on tohutult kütkestavalt kirjutatud armastuse lugu eesti kirjanduse vastu. Loomulikult oleksin võinud ja ehk isegi pidanud nimetama Hasselblatilt hoopis tema väga tähelepanuväärset „Eesti kirjanduse ajalugu“ (saksa keelest tõlkinud Mari Tarvas, Maris Saagpakk, Ave Mattheus), mis samuti sel aastal eesti keeles ilmus. Ent lohutan end sellega, et saksa keeles on see ju juba 10 aastat kättesaadav.
Kirjandusuurijana tahan teha suure kummarduse veel ühele monumentaalsele ülevaateteosele Jaan Unduskilt – "Eesti kirjanike maailmavaatest" (Ilmamaa). Sellesse on koondatud varasemalt nii eesti, saksa kui inglise keeles ilmunud ja suuliselt esitatud käsitlused Eesti (eesti ja Eesti alal tegutsenud) kirjanike loomingust.
(PS. Joone alla jäi veel nt Eugen Ruge "Gabo de Gata" ja Nancy Huston "Loomispäevik". Aga valik tuli teha...:)) - lisas Aija Sakova. Mitte tingimata (toim.).
JÜRGEN ROOSTE
Lauri Sommeri "Lugusid lõunast" ja Mehis Heinsaare "Unistuste tappev kasvamine" on kaks tänapäeva muinasjuturaamatut. Olgu see maagiline realism või lihtsalt realistlik maagia, mõlemad raamatud viivad meid miskisse maailma, mis on justnagu siinsamas me käeulatuses ... tõesti, nagu olekski Sigatüüka kool päris, nagu oleks kuskil linnaservas veel mõni Krabat mõnda Nõiaveskisse krabat. Veidike samma suunda pürib ka Meelis Friedenthali "Inglite keel". Need kolm raamatut toitsid mu muinasjutusoolikat.
Parim luulekogu oli "KMSX: kuidas öelda" -- see on Karl Martin Sinijärve panoraam oma võimsale luuleandele, see on täistulevärk! Teeb teistel, pisema keeleandega poeetidel ja poeedikestel olemise koleraskeks: mida sa riimid, kui ikka kõlab nagu puuhobuse kiikskääks, mida sa mängid keelega, kui žonglöörivõimed lubavad vaid kurikaklobinat ja pudiks kukkund õunu!
Ivar Silla "Heinakõrred" on julge ja tähtis raamat. Sild on siin leidnud väga hää oma keelekulgemise ja teos ise on poolprogrammiline. Lugesin sinna otsa kohe ka Kaur Riismaa "Soekülma" (see oli meil kolmekesi ikka üks hull sügis, täitsa ime, et me kõik elus oleme!), kus ta kulgeb ja haarab ja haarab ja kulgeb... Lüüriline närakas sihuke!
Jan Kausi "Kaart ja teekond" küll haaravad ta varem kirjutet-ilmund miniatuure, proosapoeeme, s.t see pole otse uus raamat, aga ta on ikka võimas, poeetiline, inimlik. Muide, David Bowie ja Leonard Coheni viimased plaadid olid ka kõva poeesialaks, mind on rokenrollpoeedid varem ja kõvemini mõjutand ja löönd kui n.ö paberi pääl ilmuvad, aga see on muidugi ajaga ka muutund, aga jah, üks karmimaid kujundeid, mis musse tänavu settis, on kindlasti: "You want it darker / We kill the flame".
Aga kõige raskem-valusam lugemine oli muidugi Maarja Kangro "Klaaslaps", füüsiliselt oli vahepääl raske. Siukseid raamatuid ei peaks ilmuma. Aga noh, paratamatult on see olemas, see on valus. Ja kui asjad juba on ilmas nii, siis peab neile otsa vaatama, peab seda lugema.
Mehis Heinsaar on mulle väga tähtis, ma tunnen taga miskit müstilist sidet, ta kõik raamatud on mind puudutanud, ja see uus vast enim, sest see puudutus (ja samas ka esimene: "Vanameeste näppaja", mis kuskile maailma ula paale läind mu käest, väga tahaks tagasi) on enim meeles.
Ja veel: Jürgen Rooste "Luuledisco ehk Alle Leute wollen tanzen" on tema enda jaoks üks ta olulisim raamat tänini, ka suures osas miniatuurikogu, uus vorm... aga see pole veel eriti inimesteni jõudnud. Et las tast kõneldakse takkajärele. Kui üldse.
Muide, ikkagi, kui ma mainisin David Bowiet ja Leonard Cohenit, siis siinkohal peab meeles pidama ka seda, et osa põnevamast luulest on peidus kuskil Beebilõusta plaatidel. Aga mis veel olulisem: tegelt on Die Antwoordi sarkastiline-irooniline-vaba-eklektiline "Mount Ninji and The Nice Time Kid" üks enik kedrand luuleplaat tänavu me kodus. Ja sellega on natuke nagu Queeniga, et kriitikud ei saa kogu sest kujundipeost, barokenrollist ja ülevõllinaljast ja sisimast kurbusest-ilust aru, nii et jah. Enim kedrand luuletajad on kindlasti Ninja ja Yolandi. Ekstaole.
JÜRI TALVET
Miguel de Cervantes Saavedra. Näitlikud novellid. Tlk Lauri Pilter, Eva Kolli ja Aita Kurfeldt. Tartu: TÜ Kirjastus, "Maailmakirjanduse tõlkevaramu", 2016.
Suurima maailmakirjandusliku kaaluga raamat 2016. aasta eesti tõlgete seas. Samade kaante vahele on mahtunud kaheksa "näitlikku novelli", neist kuus ilmub eesti keeles esmakordselt. "Mustlasneidu" ja "Suursugust köögitüdrukut", nagu ka taastrükis "Koerte kõnelust" koos seda raamiva "Petliku abieluga" võib käsitleda lühiromaanidena. Raamatu "Esitluses" ütleb Lauri Pilter: "Cervantese looming on elutruu ja oskuslik kunst, mis haarab lugejat kaasa nagu kütkestav viiulisoolo või orelifuuga. Samas võib sellest ammutada mõttetarkust ja kustutada selle abil oma teadmistejanu."
Alejo Carpentier. Siitilma riik. Tlk Maarja Paesalu. Tartu: TÜ Kirjastus, "Maailmakirjanduse tõlkevaramu", 2016.
Eriti väiksemamahulise proosa valdkonnas 20. sajandi maailmakirjanduse tähtteoseid, Hispaania keeles 1949. aastal ilmunud lühiromaan, millega kuubalasest autor mitte ainult ei algatanud maagilise realismi mõjurikka nähtuse ja uut laadi ajalooproosa, vaid mille (ka eesti keelde tõlgitud Eessõnas) tekitas teoreetilise teksti maagilise realismi ladinaameerikalike lätete mõistmiseks. Väärt lisa raamatule on noore tõlkija pikem saateessee.
Gabriel García Márquez. Kolonelile ei kirjuta keegi. Tlk Maria Kall. Tallinn: Eesti Raamat, 2016.
García Márqueze enda kunagist ütlust mööda tema parim saavutus. Mina oma maitset ja kogemust järgides seaksin selle lühiromaani maailmakuulsa kolumbialase teoste seas headuselt kolmandale kohale "Saja aasta üksilduse" ning pealkirja all "Kadunud aja meri" eesti keeles 1980. aastal ilmunud jutuvalimiku järel.
Mateiu I. Caragiale. Curtea-Veche kuningad. Tlk Riina Jesmin. Tallinn: SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu, 2016.
Mida hädasti oli vaja ja mida oleks eesti keeles tunduvalt rohkem vaja kui seni: ilmutada tõlketeoste vahendusel traditsioonilise perifeeria vaimselt võimekust mitte ainult "keskusi" matkida, vaid luua rahvuslikust pinnasest oma ainukordseid peegeldusi hämarast ääre-Euroopast. Antud juhul temperamentselt, erakordse jutustusliku hooga loodud pilt autori kaasajast – 20. sajandi alguse Bukarestist, kus maine viletsus ja moraalnegi allkäik ei lämmata vaimuvõpatusi, unistusi hingestatud elust.
"Sada hetke eesti luules". Valinud ja kommenteerinud Rein Veidemann. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016.
Uus selles žanris silmapaistev saavutus teenekalt kirjanikult, kirjandus- ja kultuuriloolaselt pärast raamatut "101 eesti kirjandusteost", Varrak, 2011. Aitab massi- ja rämpskultuuri agressiivsust tõrjuda, toob esile rahvusliku luule loovuslikud märgid, mil on lootust oma kaasaega üle elada ning aidata hingetuge leida rahvuse tundlikul vähemusel, kes Eestis õnneks kunagi puudunud ei ole ega kao küllap täiesti ka tulevikus.
PIRET VIIRES
Otsustasin, et keskendun oma soovitustes ainult eesti ilukirjandusele. Sel juhul oleks 2016. aastal ilmunud eesti kirjandusteostest soovitamist väärt Kai Aareleid, "Linnade põletamine" (Varrak), oluline ja tõsine raamat, mis on saanud juba mitmelt poolt kiitvaid hinnanguid. Samuti tõstaksin esile Peeter Sauteri nukrat ja omaeluloolise mündiga argielulist romaani "Sa pead kedagi teenima" (Tuum). Meeldivaks üllatuseks osutus Ilmar Taska "Pobeda 1946" (Varrak) - haaravalt kirjutatud ja kaasakiskuv lugu karmidest 1940ndatest. Avastasin ka Katrin Pautsi potentsiaali krimikirjanikuna, kelle nii "Politseiniku tütar" kui "Tulekandja" (Varrak) olid põnevad ja hea kerge sulega kirjutatud. Peale lugemist olen veendunud ka, et Andris Feldmanis sai Betti Alveri debüüdipreemia romaani "Viimased tuhat aastat" (Varrak) eest täiesti teenitult. Oluliste autorite olulisi teoseid ilmus aasta lõpus veelgi: Maimu Berg, "Hitler Mustjalas" (Tuum), Mihkel Mutt, "Eesti ümberlõikaja" (Fabian), Maarja Kangro "Klaaslaps" (Nähtamatu Ahv), Eeva Park, "Lemmikloomade paradiis" (Verb), kuid kõikidesse pole ma jõudnud veel süveneda.
PILLE-RIIN LARM
Kirjandusaasta oli rikkalik, väga raske on välja tuua vaid viit väljapaistvaimat. See on siiski võimalik, kui kitsendada valim kodumaisele ilukirjandusele. Tähestikulises järjekorras:
Kai Aareleidi romaan "Linnade põletamine",
P. I. Filimonovi romaan "Laulis, kuni kõik lõppes" (tlk Ingrid Velbaum-Staub),
Maarja Kangro romaan "Klaaslaps",
Jüri Kolgi luulekogu "Igapidi üks õnn ja rõõm",
Lauri Sommeri jutukogu "Lugusid lõunast".
Kui te ei loe neid raamatuid, lähete uude aastasse suure karmavõlaga eesti/Eesti kirjanduse ees.
MIHKEL KUNNUS
Eesti kirjandus ja esseistika olid ühed vähestest headest asjadest, mille jättis meile see issandast neetud aasta 2016. Samuti ilmus mitmeid väärt tõlkeid, millest ma sugugi ei häbene üle soovitamast Michel Houellebecqi teoseid "Platvorm" (tlk Indrek Koff) ja "Alistumine" (tlk Triinu Tamm). Eriti viimase retseptsioon ja ajakirjanduslik viitamine on olnud nii tihe, et see võib paljudel võtta tuju ja uudishimu teose endaga tutvumiseks, aga soovitaksin siiski. Inforuumi fragmenteerumise ja hermeetilisteks mullideks lagunemise ajastul on väga hea, kui on tekste, mida on lugenud võimalikult paljud ja mis annavad ühisosa, millele toetuda. Aga mitte ainult selle pärast soovitan väga Mihkel Muti satiirilist, iroonilist ja ometi sooja ajastuanalüüsi "Eesti ümberlõikaja", mille lõppu on lisatud fiktiivse Archibald Aristotelyevi essee "Lääne-Rooma languse ning tänapäeva Euroopa võrdlevaid piirjooni". Viimases näidatakse kui tinglik on paralleelide vedamine ajaloost tuntud sündmustega ja kui erinev on praegune olukord meie kultuuriloo vahest ehk kuulsaimast hiilguse langemisest, ent ometi ei tee see igakülgne erinevus asju kuidagi roosliliseks või ohutuks.
Heaks komplementaarseks paarikuks (või siis triaadiks kui "Alistumine" ka kampa võtta) Muti teosele on Andrei Hvostovi suurepärane "Šokolaadist prints", mida võib nagu Muti ja Houellebecqi romaanegi iseloomustada kui vaimukat, läbinägelikku, analüütilist väärtkirjandust, millesse on kohati lausa groteski peidetud kurbust ja inimolu traagikat, ent ometi on need kolm samas stiililt ja temperamendilt vägagi erinevad ja omanäolised.
Mõnusaks öökapiraamatuks võiks soovitada Hardo Pajula esseistlike laastukeste kogumit "Kassi nurinad", kuhu on kokku toimetatud 101 aastatel 2012-2014 ajalehte Postimees kirjutatud ajakajalist kolumni, majanduskriisi järellainetustest kaldutakse üha enam kultuurikriitiliste üldistusteni.
Jätkuvalt hoos on ka Kulturtäger pan Lindepuu, kelle vahendusel ilmus näiteks mahukas kogumik Poola James Deanilt Marek Hłaskolt ("Kaunid kahekümneaastased") ja esimene köide Słavomir Mrožeki "Valitud teostest".
Kui eelnimetatuid võiks saata iseloomustus "Me naerame (neid lugedes) enesekaitseks", siis mööduvast aastast jääb meile ka toekat kodumaist esseistikat, kuhu peitu pugeda. Noorema põlvkonna filosoofilt Leo Luksilt ilmus väga laia diapasooniga "40 kiri", milles käsitletakse ülendava analüütilise tõsiseltvõetavusega nii kohalikke pisitegelasi kui filosoofiaajaloo tõelisi suurkujusid. Mahukad koondkogumikud jätsid Eesti mõtteloo kullafondi ka Hasso Krull ("Mõistatuse sild") ja Jaan Undusk ("Eesti kirjanike ilmavaatest").
Eelnevast üsna teise ooperisse kuulub Birk Rohelennu krimiromaan "Sa pead suudlema Silvat", mille žanrimääratlus võib mõjuda eksitavalt pisendavalt. Tooksin seda raamatut muuhulgas esile ka kui head käsitlust noore ema elu proosast (Milan Kundera), magamata öödest ja painavatest hirmudest.
Argiteadvuses üha enam juurduva algeenia vastu aitab Oxfordi emeriitprofessori Denis Noble'i "Elu muusika. Bioloogia teispool geene" (tlk Lauri Laanisto), mille tõlget väärindab Kalevi Kulli viiterikas järelsõna.
Ja on aeg jälle üle lugeda Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt" ja "Vennad Karamazovid" ning Thomas Manni "Võlumägi", sest aeg on sõge ja tüli isa Kristuluse ja poeg Humanismi vahel terav.
KOIT RAUDSEPP
Mait Vaik, "Meeleparanduseta" (Puiestee OÜ). Vaik läheb aina paremaks. Kaheksa juttu linnainimeste masendavast elust kerge alkoholisõltuvuse tingimuses ei jäta muud soovi, kui tahaks veel.
Patti Smith, “M-rong” (Tänapäev, tõlkis Triin Van Doorslaer). Dylani eest Nobeli järel käinud Smith oli varem peamiselt poeet. Siis kirjutas haarava autobiograafia. Siin on aga tema laitmatu romaan, kus keerduvad illusioon ja isiklikud mälestused.
Nikolai Baturin, "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse" (Menu). See üleaegne fantaasiaromaan on minu esimene Baturin. Ehk mitte viimane.
Michel Houllebecq, "Platvorm" (Varrak, tõlkis Indrek Koff), "Alistumine" (Varrak, tõlkis Triinu Tamm). Parim meestekirjanik maailmas. Sobib ka ülejäänutele, kui huvi on ja närvi jagub.
Andris Feldmanis, "Viimased tuhat aastat" (Varrak). Käest läinud postsingulaarsus ja inimtsivilisatsiooni eelviimane faas. Eestlane vegeteerimas tühjavõitu Berliinis ja tema läbikukkumisele määratud armastuslugu kokkukukkuvas inimeste ilmas. Esmaklassiline debüüt.
JÜRI PINO
Professori selfikoomiks
"Juri Lotmani autoportreed"
Koostanud Tatjana Kuzovkina ja Sergei Daniel
Tallinna Ülikooli Kirjastus
488 lk.
Mäletab heldimusega, kuidas telepurgist tuli seriaal „Vestlusi vene kultuuriloost” Juri Mihhailovitšiga peaosas. Riigitelevisioon võiks igasugu poliitiliste ümarlauasaadete asemel neid korrata. Telekas ei pea lollusi edastama, vaid võib täiesti olla targemakstegev riist majapidamises.
Kui ei tea, kes Juri Mihhailovitš oli, pole tema raamatuid lugenud, mainitud seriaali näinud, siis läheb see köitekene teist muidugi mööda. Või ka mitte, sest kui teile vähegi meeldivad anekdoodid professoritest, siis siin on, jah, selfikoomiks, kui moodsalt öelda.
Ja mina olen kuradi loll, et ei taibanud ühtegi tema loengusse minna vaid sidisin mingis ajakirjandusmeisterlikkuses.
Peenemaid poeese
Tõnu Õnnepalu
"Klaasveranda"
Varrak
108 lk.
Ilus on see raamat juba välimuselt, ilus on poeem. Mida võib ka lugeda nagu juttu, kui ollakse sihuke labasema meelelaadiga isik nagu mina. Nagu peenes poeesis peabki olema, teemaks ajaliku elu kaduvus, haprus, soovite, Õhtumaa allakäik. Läbi mitme baltisaksa proua ja preili meenutatakse kunagist mõisaelu, teejoomist klaasverandal.
Võrdlemine pole ehk ilus, aga natuke tuletab meelde Günter Grassi „Minu aastasada” ja Evelyn Waugh' „Tagasi Bridesheadi”. Kui kellelegi nood meeldisid, siis läheb Õnnepalu kaubaks. Pealekauba on auväärt poeet vaevunud oma teose ka plaadi peale lugema, mis raamatuga kaasas. Võtke autosse ühes ja kuulake, kui ummikusse jääte. Oaasike kultuuri kesk bensiinihaisulist matslust.
Arstil on vahel ikka õigus ka
Andres Ellamaa
"Arstile jääb valu. Mälestusi ja mõtisklusi"
Varrak
232 lk.
Ega doktori antud pilt tervishoiust üleliia rõõmus saa. Et ta ise on selle läbi ja lõhki läbi käinud, teemal meditsiiniõe (miks ei võiks võtta pruuki ausa nimetuse medvend?) paunakeses kirurgilaser, siis teab kole palju ja võib ausalt ette heita. Ülbitsevat suhtumist nendessesamadesse õdedesse. Hästi mõeldud haigekassa muutumist sotsiaalministeeriumi ripatsiks ja riigieelarve lüpsilehmaks.
Hea, et kirja pandud. Muidu jääkski illusioon, et tervise edenduseks aitab järjekordsete lollide plakatite ülespanekust ja nõdrameelsetest sotsiaalreklaamidest, ravimisega võib oodata, niikuinii, nagu teab suurmõtleja Marianne Mikko, pole arstidelt mõtet sajaprotsendilist pühendumust eeldada.
Hüpohondrikul ei maksaks seda raamatut muidugi lugeda. Siin räägitakse ju väga palju igasugu tõbedest ja vigadest viisil, millest isegi täiesti ravikauge isik võib arvata aru saavat. Ja kõik need enda küljes avastada, ruttu arsti juurde tolle aega ja ainukest kordumatut elu raiskama tormata.
Kui ateistid hakkavad raamatuid kinkima
Lia Virkus ja Margit Arndt-Kalju
"Paastuköök. Traditsioonide valguses"
Ajakirjade Kirjastus
183 lk.
Retseptid on lihtsalt head, Meeli Küttim need kaunilt ka üles pildistanud. Hirmus nauding on lugeda ajal, kui teabevoog soiub väljamõeldud libahädadest, korralike inimeste jutte. Meie katoliku piiskop seletab lahti lääne kiriku paastu, õigeusk paneb igaks juhuks kaks meest välja, et oleks tasakaal, sest paastust mitte hoolivad luterlased on kah oma mehe selgitama saatnud.
Ja oh Lia ja Margiti paastupäevikud! Ui, ma olen teadnud, et te olete hirmvahvad tüdrukud, nüüd hirmhirmvahvad, hirmhirmhirmvahvad! Eriti kui meenuvad need soiguvad dieedipäevikud, mida aegajalt turule paisatakse, kirjaoskamatute kanade kokkusoditud möga, mis lõpuks väidab, et oi, kuis vaimsed võimed paranesid. Ei paranenud.
Tehke näpud rasvaseks, hakake suvaliselt peale. Pärast plekkidest näha, millised suurepärased leheküljed teid veel ees ootavad.
Unistuste kokkukukkumised
Tiina Laanem
"Pildilt kukkujad"
Sidrunid ja Siilid
271 lk.
Kui üritada teemat kokku võtta nii, nagu sellest aru saadi, siis oleks sõna: unistuste kokkukukkumine. Kahel ajastul, ennesõjaaegses Wabariigis ja nii aastatel 1996-2008. Isegi ju viimases ringi tuterdatud.
Lõbus oli. Eriti üheksakümnendad, kui usk tulevikku mühises üle peade. Ühel Brunol on sarnane unistus kui tema vanaema Emiliel/Emmil, kes enne sõda toimetab. Saaks kunstnikuks ja teeniks veel pappi kah. Papile mõtleb Bruno koos onupoeg Marviniga, tundub, et lähebki, ongi võimalik, jee-jee-jee, kuni.
Kuni tuleb omal ajal ka Emmile, kes rohkemgi kaunishing. Isegi majanduskriisi järellainetustes leiab raha Underi kogu ostmiseks. Maalib sellepärast, et teisiti ei saa. Ilus mees kukub pooliseenesest kaela ja osutub veel heaks meheks ka, õnn on sama hästi kui õuel, siis tuleb teadagi, mis. Tiina on võluvalt avameelselt öelnud: Eesti riik anti vabatahtlikult ära.
Ülimalt väärikalt kirja pandud. Tasub jupikaupa lugeda, et kauemaks jätkuks.
KAUR KENDER
1. I.V. - Aedniku päevik
Kui selle raamatu autor oleks 90. aastatel lõhki läinud, siis oleks võinud vabalt minust saada vanglakirjanik. Kuna ta vaikis, õnnestus mul elukutse vahetamine ja minust sai ainult harrastuskurjategija ja põhikohaga kirjanik.
See raamat on kõige retsim sisevaade eesti vanglaellu 21. sajandi teisel kümnendil. Naljakas, läbinägelik, nukker, lootusrikas ja väga-väga eksistentsialistlik. No ja edasi? Mis edasi, küsib see autor. Parem on, kui sul on vastus valmis.
2. Maarja Kangro - Klaaslaps/ Yanis Varoufakis - Nõrgad kannatavad, mida peavad
Need raamatud on mu peas paralleelsed, sest lugesin Maarja raamatu Yanise oma vahele. Ja mõlemad räägivad sellest, mida me kaotamas oleme. Tsivilisatsioon, euroopa. Rahu. Maarja on veidi rahulikuma vaatega, sest isikliku, lõpuni halva asja läbielamine teeb ta veidi ükskõiksemaks selle suhtes, et ilmselt on tulemas uued suured tapatalgud Euroopas. Yanis omakorda on mulle nagu isa asemel, kes suri enne, kui jõudis asjadest rääkida. Ta raamat paneb ajaloo konteksti paika, 2. maailmasõda, Kreeka hunta, Saksamaa roll. Maarja kaotus on valus. Ja see, mille me kaotame Euroopas, see saab olema nagu Klaaslaps 500 miljonil inimesel korraga.
3. Chris Knight - Decoding chomsky
Kõige parem raamat 2016 ja ilmselt isegi 21 sajandil on olnud Chris Knighti Decoding Chomsky. Varem ei ole ma mitte midagi sellist lugenud. Nagu oleks kogu elu selle raamatu lugemiseks valmistunud. Iga tegelane, mõte, idee raamatus on vähem või rohkem tuttav, aga läbinägelikkus, järeldused, mõistmise sügavus - pole midagi sellist varem raamatu kujul näinud. Üle lehekülje on lauseid, mille puhul tundsin kohustust püsti tõusta ja neid kõva ja selge häälega öelda. Uskumatu lugu ideede ajaloost. Hlebnikov, Majakovski, zaum ja edasi kuni 21 sajandini. Kommunism elab! Kommunism võidab, vennas.
4. Roger Penrose - Fashion, Faith, Fantasy in the New Physics of the Universe
1981. aastal lugesin ma Jossif Šklovski "Universum. Elu. Mõistust". Järgmine kord vapustas mind Lee Smolini "Trouble With Physics" 2006 aastal. Ja nüüd siis 2016 ja Roger Penrose. Ülihuvitav raamat kolmest probleemist: et stringiteooria on nagu moeäri, et usk kvantfüüsikasse on raju, nagu eestlaste usk Igor Mangi ja et suure paugu inflatsioonihüpotees ja muud asjad kosmoloogias on arutud, nagu usk et lapsi toovad päkapikk-kured.
Raamatu neljandas osas valib Roger Penrose poole kvantfüüsika ja relatiivsusteooria vahel. Hull raamat, nagu oleks mu vend Heiti selle kirjutanud, otse mulle. Heiti on ka alati olnud kindel, et Einsteinil on õigus. Ja võib vabalt olla, et ongi.
5. Laurent Binet - HHhH
Kohutavalt päevakohane raamat. Michal on Rõivase ajud. Vabandust. Heydrich on Himmleri ajud. Aga pimeduseprintsi võimuletulekut on alati huvitav jälgida. Heydrich oli kindlast lõpuni halb inimne, päris lõpuks. Aga mis hetkest? Kuidas see juhtus? Mismoodi on võimalik olla kohutav isegi natside keskel. Kui Heydrich tapeti - sellest on kogu see raamat - siis Hitler oli raevus ja lubas, et saadab Tšehhidele kaela kellegi hullema. Siis aga ehmus, sest mitte kedagi hullemat ei olnud.
Raamatul on üks tohutu puudus, mis ta peaaegu täielikult tühistab. Binet on adopteerinud tšehhi rahvusluse. Ja ta arvab, et väikerahvastele on natsism lubatud, isegi õigustatud. Ta nimetab tšehhi aladel elavaid sakslasi "gangreeniks". Nimetab autori häälega. Kristen, kuuled. Gangreen. Sul on seda sõna vaja, kui hakkad eesti rahvuse eest seisma, sinimustvalge timukakirves käes.
PEETER SAUTER
Raamatuhunnikute vahelt
Juba aastaid ei saa ma normaalse lugemisega hakkama. Tundub, et olen muutunud düslektikuks. Viimasel ajal on sellele lisandunud düsgraafia. Äkki see on mingi keele- või tekstimürgitus.
Samas on laudadel ja laua all raamatuhunnikud. Nii uusi kui vanu raamatuid. Need on mentaalne koorem. Ja kõige selle juures mulle lugeda meeldib. Aga ma tean, et raamatule tuleb kohe seda pihku saades näljase hundina kalalle karata, rebida lehekülgi ja sõnu kihvade ja küüntega, lõrinal. Kuna ma olen töötu, siis saangi seda teha. Kui uus Marusja Klimova – suur lemmik - postkastis oli, sööstsin urinal Murkale kallale nagu naaberküla kuri koer. Ja noh, "Majake Bois-Colombe’is" pole raasugi nirum kui eelmine Klimova. Siin ei hängi armsad vene peded enam Leningradis, vaid Prantsusmaal. Aga pidin kuhugi jooksma, vist õllepoodi, ja raamat pooleli.
Suvel ilmunud Dante "Jumaliku komöödia" kaht esimest osa lugesin õhtul õlle juures ja see oli naljakas nagu lorilaul. Kahju, et enam väikseid lapsi minu juures ei ela. Kogu see mürts ja märul põrguringides on naiivne vemmalvärss ja uinutaks iga tänapäeva lapse, kes harjunud palju karmimate muinasmaailmadega. Aga ma tegin vea, et hakkasin lugema kommentaare (mida on mahult hulga rohkem kui Dante fantaasialora, tegemist on ilmselt fantaasiakirjanduse alustalaga).
Ülar Ploomi kommentaaridel pole mitte mingit muud viga, kui et need on huvitavad ja neid võibki lugema jääda. Seal on järelemõtlemiseks rohkem vaimutoitu kui naiivselt pendeldavas originaaltekstis. Ma ei usu, et Dante kõigele viidatavale kirjutades mõtles, aga see pole tähtis. Arvatavasti võiks Dante kommentaaride lugemisega veeta muretult mitte ühe, aga umbes sada elu. Ja kas see oleks purgatoorium, põrgu või paradiis, seda ma öelda ei oska.
Michel Houellebecq kirjutab sama muretu kergusega ("Maailma vastu, elu vastu") oma lapsepõlve kumiirist Lovecraftist. See seos ütleb hirmsa prantslase enda kohta ühtteist. Ei ole ta romaanid nii tõsised midagi. See on lihtsalt õuduskirjandus kaasaegsel moel. Houellebecq on tänane Lovecraft ja Houellebecqi islamiseeruv Prantsusmaa tema uus Chtulhu. Lugemise kõrvale võiks vahtida pööraselt lõbusat mokufilmi (võlts dokfilm) "Michel Houellebecqi röövimine", kus mängib kaasa kirjanik ise, sama muretult, soojalt ja sarkastiliselt, nagu ta kirjutab – ja ka filmis kukub ta Lovecraftist heietama. Mürgine Baudelaire oli lapselikult sisse võetud Edgar Allen Poest, Houellebecqi mängunurgas elab Lovecraft.
Maarja Kangro "Klaaslaps" on klassika juba sündides. See saab selgeks esimestest lehekülgedest peale. Korraga lõikavalt valus ja samas kerge ja muretu. Ma olen isegi oma lapse surma kirjeldanud. See on teraapia. Ja kirjanikule ei tohi nihilismi ette heita. Beauvoir kirjeldas oma ema surma – ja Kangro feministlik tekst on kuulsa prantslanna omaga mõneti suguluses. Mis on minu poolt kompliment ja mitte midagi muud. Klaar, ratsionaalne, sentimendivaba ja just seetõttu valus ja – ilus – tekst.
Meie köögis on lugemistuba. Umbes igal teisel hommikul astub läbi naabrinaine Lilli-Krõõt, mängib ukuleelel mõne oma uue loo ja loeb ette paar lehekülge Nikolai Berdjajevit. Paar lehekülge, sest rohkem ei suuda Berdjajevit lugeda ega kuulata. Juhe jookseb kokku. Samas tõmbab Berdajajev aju hommikul tööle nagu kofeiinilaks (mis lugemist saadab). Enamasti me selle juures oigame ja vahel purtsatame naerma, sest Berdjajev elab kuskil nii kaugel omamaailmas, mille lukkude lahtimuukimiseks ulatab ta mitmeid omatreitud võtmeid – nagu näiteks "pahad paljusused" ja "halvad lõpmatused", aga muugi, mis sa muugid, peale selle, et Berdjajev on oma kirjelduse kohaselt geenius, ei ole ma palju rohkem teada saanud. Minu sügav kaastunne ja lugupidamine Ants Paikrele, kes on Berdjajevi omaterminoloogiat tõlkides pidanud palju uusi keelendeid leiutama. Raamatu pealkiri on "Loomingu mõte", aga mis asi see on, ei ole ma aru saanud. Me oleme poole aasataga jõudnud 77. leheküljele ja paksu raamatu läbiveerimiseks kulub meil veel paar aastat. Kui saan teada, mis on loomingu mõte, ütlen teilegi. Kuigi ma kardan, et raamatu lõpuks on algus lootusetult meelest läinud.
Raamatuhunnik on kõrge. Just tuli Lindepuu Hendrikult päkapikupakina uusi poola kirjanduse tõlkeid. Kolakowski (on see tal juba kuues Kolakowski tõlge?), Mrozhek, kes tegi lapsepõlves palju nalja kirjeldades, kuidas kangelane, vastupanuvõitleja, teeb oma kangelasteo kusedes lumme kirjad: "Franco veel näitab teile!" ja "katoliiklased ei vannu alla!" No teisiti ei osanud ta oma meelsust deklareerida. Ja nobelist Czeslaw Milosz on loomulikult hea ja tihe nii luules kui esseistikas, aga vuhib kirjutada nii palju, et see on juba grafomaania piiril. Sama on juhtunud paljude paljukirjutajatega. Aga parem huvitav grafomaan, kes kipub ühtsama laulukest laulma, kui keegi kesine, kusine ja kasin.
Just käisin Ruth Huimerinna vägeva pildiraamatu esitlusel. Seda iludust lehitsedes on tunne, et jõul vist ongi juba saabunud ja jääbki siia.
Aga uuel nädalal sõidan läbi kirjastuse Hotger toimetusest ja toon ära oma Charles Bukowski "Sink leiva vahel" tõlke. Kui jõul läägeks kisub, siis võite piprase, viskise ja spermase Bukowskiga end karge ja karmi elu juurde tagasi tuua. Ei, mis, need on lookesed Bukowski kooliajast nagu Oskar Lutsul. Kuigi Los Angeleses kakeldakse rohkem kui Paunveres.
Uku Masingu luuleoopus "Inimeselaps" on laual, sellega on natuke nagu Milosziga, st geenius kipub grafomaaniks. Aga Ilmamaa on teind karge valiku, sees on portsude viisi noort Masingut, kus vohamine on kirega rohkem kaetud ja valu ehedam.
Ja vahel sirvin üle Eduard Tüüri laastukogu "Nägemine on nähtamatu", see sobib iga joogi kõrvale ja pakub lihtsalt nutikat ja kultuurset ajaviidet. Hunnikut altpoolt lahti kaevates vaatavad vastu vahva Andris Feldmanis... ja siis Tiina Laanem, Katrin Johanson, aga kuhu ma olen kaotanud Kai Aareleiu? Vaat ei mäleta. Need kolm graatsiat on justkui õed ja mingit Parise otsust, et kes kõige kaunim on, ma siin tegema ei hakka. No Eeva Park võiks olla nende veidi vanem ja targem õde, aga Park oskab ulakaski olla, nii aadlidaami kombel küll, sest "Lemmikloomade paradiisi" sordiini all hoitud sündmused arenevadki uhkes iiri lossis.
Hoopis teist karva lugemine või sirvimine on Helle Koppeli "Vanamõisa vihikute" teine osa. Siin lapatakse lahti ühe küla lugu.
Minu igapäevane leivatekst on hoopis Bukowski luule, mida tõlgin ajaviiteks ja käeharjutuseks, sest keegi tõlget tellind pole ja mul pole aimu, kas tõlked kunagi ilmuvad.
TIIT ALEKSEJEV
1. Nikolai Baturin, "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse". Ajalooline romaan. Menu, 2016.
Teos ise on unenäoline, kohati kaunis ja selge, kohati segane. Aga ta puudutab olulisi teemasid: mis saab Euroopast, kas sõda ja purustused on vältimatu osa ajaloo mustrist, kas hävingust on võimalik kõrvale pöörata.
2. Lauri Sommer, "Lugusid lõunast". Menu 2016.
Vaga vesi ja põhja ei tulegi.
3. Svetlana Aleksejevitš, "Sõda ei ole naise nägu". Vene keelest tõlkinud Toomas Kall. Tänapäev, 2016.
Lõikab ja siis on valus, aga see on vajalik. Hea kirjandus ja oluline lektüür kõigile, kes Teise maailmasõja ja totalitarismi vastu huvi tunnevad. See maailm võib olla ajaliselt kaugel, aga ruumiliselt mitte.
4. Michel Houellebecq, "Platvorm". Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2016.
Houellebecq võib närvidele käia, aga tema prognoosidel on kalduvus täide minna. Teose lähtepunktiks on lääneühiskonna võtmeküsimus: kuidas tulla toime olukorras, kus ise tahaks kõike, aga sind ei taha keegi? Aga kui ise ka enam ei taha? Mis siis saab? Palju ilusaid vaateid ja reisikirjeldusi.
5. Mateu I. Caragiale, "Curtea-Veche kuningad", rumeenia keelest tõlkinud Riina Jesmin, LR 2016/ 31-32.
19. sajandi Bukaresti varielu imelises tõlkes. Suur rumeenia romaan, mida keegi ei oodanud, ja mis tuli sellest hoolimata.
DANIELE MONTICELLI
LõpPeval aastal on ilmunud nii heade Itaalia autorite eestindused, et ma ei suutnud oma soovitusi kirja pannes vastu pidada kultuurilise patriotismi kiusatusele. Asja teeb kusjuures veel huvitavamaks see, et mitme tõlke puhul pole piirdutud pelga keeltevahelise ülekandmisega, vaid astutud on originaaltekstiga tõlgenduslikku dialoogi põhjalike kommentaaride, ees- ja järelsõnade ning illustratsioonide näol. Tulemuseks on uus kooslus, mis pakub eesti lugejale värskendavat lähenenisvõimalust itaalia kirjanduse klassikale.
Dante Alighieri, "Jumalik Komöödia. Purgatoorium". Tõlkinud Harald Rajamets. Kommenteerinud Ülar Ploom.
See, et "Jumaliku komöödia" terviktõlke ilmumine on Eestis nii kaua viibinud, võib tunduda kahetsusväärne. Samas on üsna loogiline, et selleks pidi ootama Eesti oma dantisti väljakujunemist Ülar Ploomi näol. Paar aastat tagasi "Põrguga" alustatud projekt peaks nüüd lõpuni jõudma järgmisel aastal eestikeelse "Paradiisi" ilmumisega. "Purgatoorium" jääb sageli ebaõiglaselt "Komöödia" kahe teise raamatu võimsamate lugude ja kujundite varju, kuid Puhastustule mägi on tegelikult kõige "inimlikum" teispoolsuse paik. Parima tuleviku lootus, milles praegused valu ja kannatus segunevad ootuse rõõmuga: see on "Purgatooriumi" hingede seis, mis vastab ilmselt märksa täpsemalt kui Põrgu lootusetu kannatus ja Paradiisi õnnis armastus meie elutunnetusele siin ja praegu, selles maises maailmas.
Giuliano Proccaci, "Itaallaste ajalugu esimene ja teine osa". Tõlkinud Heete Sahkai.
Tegemist on haruldase katsega käsitleda Itaalia ajalugu tervikuna, paigutades selle tingliku alguse I aastatuhande vahetusse linnvabariikide tekkega ja lõpetades Teise maailma sõja järgse perioodi lootuste ja pettumustega. Nagu näitab raamatu pealkiri, keskendub Procacci mitte ainult suurtele ajaloolistele sündmustele, vaid ka rahva sotsiaalajaloole, Itaalia kultuuri arengule ning nendega seotud vastuoludele ja konfliktidele. See on oluline lugemine neile, kes soovivad mõista tänapäeva Itaaliat ja ei pelga angažeeritud, vasakpoolse ajaloolase pilku, mis ei lange aga kunagi ideoloogilisse dogmatismi ega manipuleeri ajalooliste faktidega.
Giacomo Leopardi, "Valitud teosed: valik canto'sid ja proosapalu raamatust Operette morali". Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Maarja Kangro.
19. sajandi suurpoeet kirjutab kõigest sellest, mis muudab meie elu lootusetult õnnetuks: nooruse illusioonide purunemine, inimeksistentsi mõttetus, saatuse ebaõiglus, inimsuhete julmus ja väiklus. Kuid ometi kirjutab Leopardi sellest niisuguses ilusas keeles, selliste vapustavate kujundite ja kirgliku osavõtuga, et lugeja tahes-tahtmata hakkab sellesse samasse õnnetusse ellu ja karmi inimsaatusse andunult kiinduma, tundes solidaarsust enda ja oma saatusekaaslaste hinge hapruse ja haavatavusega. Leopardi luuletusi ja proosapalu lugedes saame filosoofiliselt mõtiskleda, autori kultuurilist eruditsiooni nautida, tema elutunnetuse läbi elada. Maarja Kangro põhjalikud järelsõna ja kommentaarid pakuvad nii head sünteesi Leopardi lomingu tõlgendustest kui ka eesti luuletaja originaalset lähenemisnurka Itaalia poeedi tekstile.
Dino Buzzati, "Loomine". Tõlkinud Anne Kalling, illustreerinud Gerda Märtens.
Ei juhtu küll sageli, et Itaalia tuntud kirjastus otsustab anda uuesti välja eraldi raamatuna 20. sajandi kirjandusklassiku jutustuse, paludes pealekauba Eesti illustraatoril seda piltidega varustada. Täpselt sellisena nägi aga sel aastal ilmavalgust Dino Buzzati "Loomine" – enne itaalia- ja siis ka eestikeelsena. Loominguline duo Buzzati/Märtens jutustab meile Piibli loomise lugu teistsuguse vaatenurga alt, tuues selle täielikult maa peale ja muutes loo mõtiskluseks jumala ja inimese loomuse ning loomingulisuse üle. Tekst ja pilt hakkavad lugeja pilgu kaudu ettearvamatult koos mängima ja lugemisest-vaatamisest tekib uus originaalne tervik, mis sobib nii lastele kui täiskasvanutele.
Paul Fayerabend, "Meetodi vastu". Tõlkinud Kalle Hein.
Lõpetuseks ometi ka midagi väljastpoolt saapakujulise poolsaare piire. Anarhistliku teadmisteteooria rajaja Paul Fayerabendi tekst jõuab eesti keelde väga õigel hetkel. Feyerabend näitab nimelt oma raamatus, et teaduslik tegevus, avastamine ja leiutamine ei lase end kunagi täielikult suruda loogilistesse skeemidesse ja igasuguse meetodi range jälgimine osutub uurimistöös pigem takistuseks kui eelistuseks. Teaduslik tegevus jääb vastupidiselt ettearvamutuks protsessiks, milles mängivad olulist rolli loomingulisus, leidlikkus ja veenmisoskus. Ajastus, kus me kipume taandama teadmistepõhist lähenemist algoritmilistele automatismidele (kurikuulsad Exceli tabelid), rahastame uurimistegevust projektide põhjal, mille tulemused peavad olema prognoositavad ning mõõdame teadustöö väljundeid kvantitatiivsete kriteeriumite põhjal, mõjub Fayerabendi anarhistlik lähenemine värskendava meeldetuletusena teaduse tegelikust potentsiaalist.
INDREK KOFF
- Titus Livius, "Linna asutamisest alates". Ladina keelest tõlkinud Kristi Viiding, Mart Noorkõiv, Tuuli Triin Truusalu. TLÜ kirjastus.
Lõpuks ometi! Igale lugevale inimesele väga vajalik raamat, mida väärtustavad veelgi põhjalik kommentaarium ning ees- ja järelsõna. Hea on vahel lugeda ka niisugust raamatut, mille autori surmast möödub järgmisel aastal 2000 aastat. Mis on jõudnud pisut settida.
- Yuval Noa Harari "Sapiens. Inimkonna lühiajalugu". Inglise keelest tõlkinud Anu Põldsam. Äripäeva kirjastus.
Vaimustav sissevaade inimese kujunemislukku. Ängistav ja ühtaegu lohutav lugemine. Kui raamatule õnnestub õige nurga alt läheneda, paneb see mõttemasina pöörastel tuuridel käima.
- Silvia Urgas, "Siht/koht". Kirjastus Elusamus.
Silvia Urgas sai selle kogu eest Betti Alveri algaja luuletaja auhinna, aga olgem ausad, algajast on asi kaugel. Valmis luuletaja! Ja huvitava häälega.
- Triinu Laan, "Vana katkine kass. Vana Katskinõ kass". Kirjastus Päike ja Pilv.
Lakooniline, ilus, hirmus armas lugu sellest, et elu saab kord otsa ja et sellest ei olegi tegelikult midagi. Lugemismõnu annab veelgi juurde kakskeelsus: eesti- ja võrukeelset teksti saab maitsta kõrvuti ja kordamööda.
- Karl Ove Knausgård, "Minu võitlus". Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming. Kirjastus Varrak.
Seni on eesti keeles ilmunud tolle arulagedalt monumentaalse teose kaks esimest köidet, aga loomulikult tuleb nad tõlkida ja välja anda kõik, teisiti pole lihtsalt mõeldav. Mingil müstilisel moel suudab Knausgård teha eimillestki (oma elust - vabandage, keda see õieti huvitama peaks?) midagi vägagi tummist (kirjanduse, mis painab ja köidab ja vaimustab).
Väike lisandus veel. Kohutavalt hea meel on, et lõppeval aastal on suurepäraseid raamatuid ilmunud suurepärastelt sõpradelt. Jan Kaus, Piret Raud, Kätlin Kaldmaa, Jüri Kolk, Maarja Kangro, Karl-Martin Sinijärv, Kairi Look, Kai Aareleid ja nii mõnigi veel on mulle pakkunud suurimat mõeldavatest rõõmudest: kergendust. Süda on kerge ja elu palju-palju ilusam, kui tead, et sõbra värskelt ilmunud raamat on päriselt ka väga hea!
MAARJA VAINO
Eeva Park, "Lemmikloomade paradiis". Verb, 2016
Jõuliselt ja samas tundlikult kirja pandud romaan, mis pealtnäha on ennekõike armastusromaan, aga teisalt ka pihtimus- ja lunastusromaan. Park on suutnud kirjutada nii sisenduslikult, et pärast lugemist tundub, nagu oleks ise pikemat aega istunud ühes lossis, endises kloostris ja kohtunud õhtusel teejoomisel kõigi nende omapäraste inimestega… Pisut müstikat käib ka asja juurde, seda oleks võinud olla enamgi. Aga lugege ise.
Mihkel Mutt, "Eesti ümberlõikaja", Fabian, 2016
Irooniline ja teravmeelne kujutus sellest, mis on Eestiga juhtunud Euroopa Liidus. Ja samuti sellest, mis on Euroopaga juhtunud nn avatud maailmas. Või sellest, mis võib juhtuda? Igal juhul pakub Muti romaan harvanähtavalt tõsist mõtlemisainet.
Ilmar Taska "Pobeda 1946". Varrak, 2016
Taska debüütromaan sai alguse mõjuvast novellist, mis ilmus Loomingus 2014 ja pälvis selle eest ka ajakirja aastapreemia. Romaan arendab novelli terviklikuks looks, kaotamata novellis hästi välja mängitud pinget. Ei maksa lasta end petta ka sellest, et „Pobedat“ on hea ladus lugeda – lihtsast meelelahutuskirjandusest eristab teda selgelt sisemine mitmetasandilisus ning ennekõike romaani võime olla sisendusjõuline üldistus ühest ajastust.
Margo Rejmer, "Bukarest. Tolm ja veri". Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2016. Tõlkinud Hendrik Lindepuu.
Eelmisel suvel lugesin suure kaasaelamisega samas Lindepuu kirjastuse reportaažkirjanduse sarjas ilmunud Mariusz Szczygieł „Gottlandi“ (2014) ja arvasin Rejmeri kätte võttes, et ega ta kindlasti Szczygiełi ei ületa. Stiili poolest vast ei ületagi, aga suudab ikkagi kaasahaaravalt, teravmeelselt ja omapärase nurga alt kirjeldada Rumeeniat nii, et saad kokkuvõttes mõjuva teadvust (ja teadmisi) avardava lugemiselamuse.
Mika Waltari "Riigi saladus". Varrak, 2016. Tõlkinud Piret Saluri
Tegemist ei ole kindlasti Waltari parima teosega, aga hea kirjaniku puhul on ka tema keskpärasemat raamatut head lugeda. Eriti hea meel on selle üle, et Waltari teoseid süstemaatiliselt uuesti (või esmakordselt) eesti keelde tõlgitakse, ta on vaimukosutav autor igal ajal (üle) lugemiseks.
LAURI SOMMER
Mu nimekirjas on ainult yks teos:
Tõnis Tootsen, "Esimene päev". Lihtsalt parim.
TÕNU KARJATSE
Tõnis Tootsen, "Esimene päev" (motteloke.xyz) - aasta omapäraseim ilukirjanduslik teos. Sadu lehekülgi käsitsikirjutatud ja illustreeritud teksti, iga raamatu eksemplar autori poolt veel eraldi töödeldud. Nägemus düstoopilisest Eestist, öine järjejutt järjekordsest ehmatavast päevast.
Jaan Undusk, "Eesti kirjanike ilmavaatest" (Ilmamaa) - koguteos, mis aitab avastada ja taasavastada kodumaiseid klassikuid. Ühtlasi on see ekskurss eestlase mõttemaailma, kahekorruseline punane buss läbi eesti kirjanduse.
Andris Feldmanis, "Viimased tuhat aastat" (Varrak) - üllatusteos stsenaristilt ja filmikriitikult. Feldmanise tulevikunägemus on ehmatav aga samas ka sümpaatne. Romaan meie aja inimesest.
Rein Raud, "Unelindude rasked saapad" (Näo kirik) - kauaoodatud luulekogumik Rein Raualt. Raamat, mis valmistab rõõmu ka köitega, sest tänapäeval ei trükita just paju selliseid luuleraamatuid, mida saaks paberinoaga lahti lõigata. Liigutus, mis pühendab.
Alexander Genis, "Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra" (Loomingu Raamatukogu) - igasse hetke sobiv sissejuhatus raamatute juurde. Genis tekitab lugejas kõrbe, mida suudab leevendada vaid lugemine.
KRISTA KAER
1. Arkadi Strugatski, Boris Strugatski "Väljasõit rohelisse". Hea raamat, hea tõlge ja Ursula Le Guini eessõna. See on tõeline maiuspala.
2. Patti Smith, "M-rong". Seda raamatut on väga raske kuidagi määratleda ja selles ta võlu peitubki. Tuleb lihtsalt algusest lugema hakata ja lasta Patti Smithi mõttelõngal ennast juhtida.
3. Marju Lauristin, Ene Hion, Margot Visnap, "Marjustini sajand". Huvitav raamat, mis tuletab meelde mitmeid asju, mida tulekski meeles pidada.
4. Michel Faber, "Imelike uute asjade raamat". Raamat armastusest ja usust, mitte tingimata religioonist, kuigi ka sellest on seal juttu. Aga nii, nagu Faber sellest aru saab.
5. Elena Ferrante "Minu geniaalne sõbranna". Napoli sarja esimene raamat, mis loob mitmekihilise ja paeluva maailma ja tegelased, kelle kohta tahaks aina rohkem teada saada.
MARGUS HAAV
Alexander Genis - "Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra", vene keelest tõlkinud Toomas Kall, Loomingu Raamatukogu
Raamat raamatutest, kirglik ja intellektuaalne retk universumi, kus omal kohal on nii Proust kui Hašek. Liigutav kummardus kaduvale ajale.
Michel Faber - "Imelike uute asjade raamat", inglise keelest tõlkinud Aet Varik, Varrak
Haarav ja realistlik fantaasia usust ning kauguste lähedusest ning läheduste kauguse suhtelisusest.
Jevgeni Tšižov - "Tõlge reaalusest", vene keelest tõlkinud Ülar Lauk, Tänapäev
Reisiraamat kohtub thrilleriga, hüperrealism ulatab käe muinasjuttudele.
Svetlana Aleksijevitš - "Sõda ei ole naise nägu", vene keelest tõlkinud Toomas Kall, Tänapäev
Midagi täiesti erinevat harjumuspärastest sõjakäsitlustest. Mitte sõja, vaid on tunnete ajalugu.
Наркоман, "Kuidas minust sai Наркоман. Ja lisaks kõik lood nihi list.fm’ist". ZA/UM
Teistmoodi tegelikkus siitsamast nurga tagant.
KALLE KURG
Lugeja argipäev uue kirjanduse lakkamatus pealevoolamises: üha rohkem lugemata jäävat väärtkirjandust, üha rohkem kaudteadmist, üha rohkem paratamatuid valikuid, üha enam segadust mõtetes ja üha tugevnev arusaamine, et on vaja leida viis, kuidas lugejana mõistlikult käituda. Kui selget arusaamist ei ole, eelistad paratamatult kõhutunnet ja maitseotsustusi.
Margus Ott. "Pärimuslikud esseed", EKSA 2016 on igatahes eelmisel aastal ilmunud "Väekirjade" kahe köite väärikas seltsiline. Nende kolme raamatu mitmeid valdkondi ja vaateviise seostav maailmatõlgitsus ja keele ning terminoloogia uuenduslik värskus ei köida põrmugi vähem kui viimase aasta tõlkeline vaimuvara. Mis järgneb? Mitte ainult öös, vaid ka eesti filosoofias on nähtavasti asju... "Väekirjade" sari on ju kavandatud kuueköitelisena!
Arne Hiob. "Patmos. Johannese Ilmutusraamat ja meie tänapäeval". Johannes Esto Kirjastus 2016. Väga selge ütlemisviisiga ja igas mõttes hariv raamat, mis esitab rikastava kokkuvõtlikkusega fakte ja probleeme, millega inimene tänasel vastuolulisel kultuuride mänguväljal silmitsi on. Autor vaatab lugejale otse silma ja küsib, kas pärimuslikest igavestest küsimustest on võimalik mööda vaadata, kui tahame täie mõistuse ja avatud südamega elada.
Peter Wohlleben. "Puude salapärane elu". Tänapäev 2016. Saksa keelest Olav Renno. "Ainult see, kes puid tunneb, suudab neid kaitsta." Nii ta ütleb. Nüüdisaja metsanduse pragmaatilisuse kiuste on leidunud vaimurikas metsnik, kes püüab ja ka suudab meis oma asjatundliku ja samas kohati lausa poeetilise nägemuse kaudu elustada arusaamisi vanadest loodusväärtustest niimoodi, et hooliv lähenemine ei muutu naiivseks ega pealetükkivaks. Tänasel tehnoloogiliselt ja metsanduspoliitiliselt agressiivsel ajal on seda laadi elukaitseline hoiak usutavasti teadliku vastutustundlikkuse märk.
Jaan Undusk. "Eesti kirjanike ilmavaatest". Ilmamaa 2016. Olulised tähelepanekud, rabavad lähenemisnurgad, löövad üldistused ja mõjuv rikkalik faktivalik. Unduski raamat ei hiilga meelevaldsete spekulatsioonidega, vaid põhjapanevate seostamistega, mis löövad jalad alt mõnelgi kinnistunud arusaamal. Üheksatsada kahtkümmet lehekülge ei loe naljalt korraga läbi, ja ei tahagi korraga lugeda. Tahad lugeda korduvalt, ja seda mitte ainult oma professionaalse kretinismi tõttu. See raamat ei ole ju mitte lihtsalt uurimuslik, vaid ka vaimukas!
Toomas Raudam. "Vihm". EKS 2016. Raudam kui jutukirjanik kujutab maailma, elu ja inimest nii, et teda lugedes on ainet mõtiskleda, kas me neid kolme üldse oleme näinud. Tavapäraselt taamaltvaatajaina näeme ja avastame tervikut teisiti kui tema seda teeb. Tervik, mida avastatakse hästi lähedalt (ja siiski mitte ka mikroskoobiga vaadates) ja igast oma silmaliigutusest või tärganud mõtteseosest endale aru andes, ei pruugi alati igas suhtes meeldiv ja kaunis olla, kuid just nii nähtud tervikus kihab elu, nii et kirjapandu ei jää ülevaatlikuks mudeliks. Muide, raamatus leiduv näidend Isadora Duncaniga väärib head lavastajat!
Pierre Michon. "Pisikesed elud". Varrak 2015. Prantsuse keelest Anti Saar. Iseenda nägemine ja tajumine ajas ja ruumis kui probleem ei saa vist küll kedagi külmaks jätta. Sellel raamatul, kus leidub mängu fiktiivse biograafilisusega ja mida seejuures läbib iseendaks saamise motiiv, võinuks olla Michoni loomingut tutvustav järelsõna. Aga hea, et leidub ülevaade tõlkija tööst. Võluv raamat nii kirjapaneku viisilt kui ka mälutöö poolest. Küll tahaks ka iseendast ja oma elust midagi aru saada!
KÄRT KELDER
Jüri Kolk, "Igapidi üks õnn ja rõõm"
Jüri Kolk mõtestab lahti maailma, kus me elame, poeetiliselt, teravalt ja konkreetselt. Tema luuletusi lugedes tundub justkui rulluks ühiskond meie silme eest lahti sõna haaval. Ära saab tunda end nii mitmelgi korral.
Valdur Mikita "Lindvistika ehk metsa see lindvistika"
Valdur Mikita läheb Eestist ja eestlusest rääkides taas omadega metsa. Ja seda heas mõttes. Teos paneb enda sisse vaatama ja mõtlema, et ehk oleks aeg ka ise globaliseeruva maailma eest kuuskede vahele peitu pugeda. Mõtiskleda üksi, ilma nutiseadmete ja närvilise elutempota.
REBEKKA LOTMAN
Eesti kirjanduse, kultuuri ja üldse huvilisele ilmus Tartus ühel aastal lausa kolm sisult-mahult võimsat teost:
* Tiit Hennoste, "Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I". Tartu Ülikooli Kirjastus.
* Cornelius Hasselblatt, "Eesti kirjanduse ajalugu". Saksa keelest tõlkinud Mari Tarvas, Maris Saagpakk, Ave Mattheus. Tartu Ülikooli Kirjastus.
* Jaan Undusk, "Eesti kirjanike ilmavaatest". Ilmamaa.
Need klapivad kõigi nende lugemisriiulisse -- ükskõik, mis elualalt --, kes tahavad mõista keskkonda ja kultuuri, milles me elame ja mõtleme. Lisan siia ritta trükisooja Tallinna ülikooli kirjastuse väljaande:
* "Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia", koostanud ja toimetanud Marek Tamm. Tallinna Ülikooli Kirjastus. Raamat võtab vaatluse alla erinevad kultuuriteaduslikud distsipliinid (kultuuripsühholoogia, kultuurisemiootika, kultuurisotsioloogia, popkultuuriuuringud jne), põnevad on ka igale peatükile lisatud juhtumiuuringud, nt analüüsid nii Itaalia luulest kui Parkinsoni tõvest kultuuris.
* Mõni luuleraamat ka, mis on jõudnud rõõmu teha: Teri Varholi fotodega ja Mariliin Vassenini luuletustega "Eleegiad=Elegies" (ingliskeelsed tõlked Miriam McIlfatrick-Ksenofontov, Artellect Press), Kaur Riismaa, "Soekülm" (Verb), Indrek Hirv, "Kuradisild" (Ilmamaa) ja "Inglisild" (Varrak), Ene Mihkelsoni "Kõik redelid on tagurpidi. Valik luuletusi 1976-2010" (Eesti Keele Sihtasutus). Jne.
VALNER VALME
Michel Houellebecq, "Platvorm" ja "Alistumine" (Varrak). Tõlkinud vastavalt Indrek Koff ja Triinu Tamm.
Küsimus ei ole meie jaoks kapitalismis, mida ka meil on moes kritiseerida, küsimus on üldistes väärtushinnangutes ja, jumala eest, nagu Houellebecqi puhul alati: üüratus humanismis. Miks ta meid vihkab? Sest ta armastab meid, lolle inimesi, vist. Ja miks mitte, see toob talle mõnusalt sisse, ja ta saab osta peenemaid veine ja juuste. Mul on selle üle ainult hea meel.
Tähelepanu väärib veel üks Houellebecqi rõhuasetus: "julgematel" ühiskonnakriitikutel on kombeks öelda, et Lääne ühiskond ise tekitas oma praegused probleemid islamiäärmuslusega. Eks seal on ka oma tõde sees. Houellebecq aga kirjeldab muuhulgas neidsamu probleeme, aga ei õigusta terroriste, vaid kritiseerib oma tegelaste kaudu halastamatult islamit, just nimelt islamit, mitte isegi selle usundi sildi varju pugevaid terroriste. Houellebecq ei oleks kirjanik, vaid kolumnist, kui ta oleks lõputult "õiglane" kõigi vastu.
Lauri Sommer, "Lugusid lõunast" (Menu)
Olukord, kus kuulaja on kõne autor. Sommer oskab panna inimesi rääkima asjust, millest nad iga päev ja igaühele ei räägiks ja oskab need omal moel kirja panna. Sommer suudab kohtadele vaimu sisse puhuda, olgu selleks Viljandi äärne soo "Sealpool sood" raamatus või Võru- või Setomaa ja Peipsiäär ja sealtkant sügava lõuna põrandaaluses. Diktofon ei asu telefonis.
Peeter Sauter, "Sa pead kedagi teenima" (Tuum)
Sauter on võtnud lähtekohaks, et ehedat kirjandust ei mõelda välja, vaid et sellest pole elus pääsu, see haarab autori ja kaovad piirid elu ja kirjanduse vahelt. Kirjanikule jääb voli kujutada olukordi reaalsete inimestega täpselt nii, nagu tema kirjanikusilm neid asju tagantjärele oma katusekambris seletab. Kui mõni sõna kellegi suust valesti kirjas, siis alati jääb kunstiline tõde ja juhutegelased peavad leppima sellega, et priskeima sahmaka saab enda kaela ikkagi nimitegelane Peeter Sauter ja pea samavõrra tema muusa Laura.
Kirjutamine kuulub Sauteri põhivajaduste hulka ja kuigi teoses rohkelt ka teistest põhivajadustest juttu, on siin teoses tabatud olemise peenimaid keeli. Kuidas seda üldse kinni püüda on õnnestunud, mõtlesin tihti lugedes. Arvestades veel neid alkoholikoguseid, mida neilt lehekülgedelt tilgub ja mis ausalt öeldes jooma ajavad. Ei, mu jutt on mingi teoreetiline jura praegu.
Hanya Yanagihara "Inimesed puude võras" (Tänapäev), sari "Punane raamat". Tõlkija Krista Eek.
Määrav osa tegevusest toimub kuskil Hawaii ja Tahiti vahel paiknevas väljamõeldud U’ivu saareriigis, mille ühel, 20. sajandi keskpaigaks ikka veel läbiuurimata saarel elavat kuuldavasti kadunud hõim, kel on oma saladus, mis võiks muuta kogu inimkonna arengut.
Lähtepunkt on parima klassikalise seiklusromaani vaimus, teos ise on nii ekspeditsiooni- kui aktsioonikirjandusest midagi tunduvalt enamat, juba oma ülesehituselt, milles pealtnäha kõrvaline konflikt jääb saatma kogu romaani ja omandab aja jooksul uusi tähendusi. Seejuures on olemas nii julesverne’ilikud eksootikakirjeldused kui mikluhhomaklailik antropoloogilise uurimuse põnevus, ehkki tegemist on mõistagi pseudoantropoloogilise raamatuga.
Zygmunt Bauman ja Rein Raud, "Iseduse praktikad" (Tallinna Ülikooli kirjastus). Inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan.
Küsimusi on selles intellektuaalses tulevärgis palju, vastused ärgitavad mõtlema, aga kõige huvitavam oli minu jaoks tänapäeva küsimuste küsimus: kas uus tehnoloogia annab meile rohkem vabadust või meelitab see meid hoopis vabadustest loobuma?
