Intervjuu ilmus ajakirjas Edasi.org.

Märgatavam on Mait Vaik (50) viimastel aastatel aga isegi proosakirjanikuna. Võitnud kulka aastapreemia, kandideerinud viimatise romaaniga "Kurvake sügis" Eestist kõrgele Euroopa auhinnale, see kõik näitab, et tema raamatuid, mis võtavad vastutuse ja lõikavad sügavalt, on märgatud, einoh, tore on. Mida ta arvab "inimlikust" kirjandusest, kassiirvega idioodiks muutumisest ja vigade leidmisest endas, lugegegi palun, kui teil aega on.

Kuidas on elu katkuajal läinud? Kujutaks ette, et kirjanik saab kirjutada ikka.

Selles osas minu eluolu eriti kardinaalselt ei muutunud. Samas teatud hoiak, et nüüd peab kirjutama, nüüd ongi see õige ja parim aeg, tekitas kummalise krambi. Tegelikult olen kirjutanud küll, kaks novelli tulid täitsa spontaanselt ja kriis ei puutunud asja. Ja üks lastejutt. Jätkan visalt poolelioleva romaaniga, vajab vist settimist. Üldiselt olen nendel kahel viimsel karantiinikuul olnud sulesepana märksa vähemproduktiivsem kui soovinuks.

Mis on praegu käsil ja kas kirjutamine on su põhitegevus neil päevil?

Mõned nädalad enne karantiini salvestasime Sõpruse Puiesteega valmis uue albumi stuudiomaterjali ja enamus ajast ongi möödunud seda viimistledes. Seda sai teha neti teel, Allan Vainolaga ikka mõne korra kohtusime. See läks töö ja töökohustuste alla. Hetkel ootab materjal tootmist ja Hooandja platvormil saab soovija seda omalt poolt toetada.

Kirjanduspõllul on peamine romaan. Räägib see uuselamurajooni alkoholilembesest kogukonnast, enamus tegelastest on vene rahvusest, eluolu, millega olen päris hästi kodus ja kursis. Peategelane on emaga koos elutsev vanapoiss, invaliidsuspensionär, alkohoolik ja nagu ta ise leiab, siis on see parim positsioon, mille üks meessoost isik läbi loobumiste ja vedamiste siin 21. sajandil saavutada saab. Kõik on tõsi, elan talle sügavalt kaasa, jumalast õige lähenemine.

Alkoholist ja loobumistest on juttu ka su seni uusimas romaanis "Kurvake sügis", millega olid nomineeritud Euroopa Liidu kirjandusauhinnale, Eestist veel siinne võitja Mudlum ja Kaur Riismaa. Peaks nagu tähendama midagi. Samas pidin talvel päris mitmed poed nii Pärnus kui Tallinnas läbi käima, enne kui ühest sain viimase eksemplari osta. Kas läbi müüdud või vilets levi või mis?

Nominatsioon tuli suure üllatusena. Olen täiesti siiras, arvasin, et see auhindade rong on ammu läinud ja ega ma romaani väga ei ajastanud, et ta mingitesse kategooriatesse mahuks. Aga "Kurvakese sügise" leviga juhtus nii, et kui raamat oli laiali saadetud, siis esitluseks ei olnud mul korraga enam suurt midagi. Siis korjas Rahva Raamat minu palvel laialisaadetud teosed Tallinna esitluskauplusse kokku ja lasin ka ise veel väikse tiraaži juurde trükkida. See auk, mille ma ülejäänud kaupluste suhtes tekitasin, on jah siiani parandamata. Et paljudes müügisaalides romaani ei ole, aga neti teel saab tellida. Ka otse autorilt.

Ise harrastasin posti teel raamatuostmist juba enne karantiini, see on mugav, saab rahulikult ja teadlikult valida. Muidu lähed ostma üht ja koju jõuad hoopis millegi teise või kolmandaga. Mis on ka vaieldamatult huvitav.

Kuigi tuli välja jah juba 2018, lugesin seda nüüd hiljuti ja peab ütlema, et sellist tunnet, et keegi teeb vinget kunsti just mulle, sellisele väiksele imelikule mehikesele nagu mina, olen viimasel ajal kogenud näiteks Von Krahli teatris Juhan Ulfsaki lavastust "Pigem ei" vaadates, Neuronphase'i muusikat kuulates või "Kurvake sügist" lugedes. Sellepärast küsin: kas tagasiside on olnud piisav ja kas sinust on aru saadud?

Ei saa salata, et teos on nii-öelda raske. Tunnistan, et kaasaegne lugeja otsib ja ootab pigem lõõgastust. Nagu vist üldse on selline naudingute ajastu. Aga lugejam rahvas on kiitnud ja vastukaja on üldiselt positiivne. See on tubli tükk süvenemist, aga öeldakse, et kui reale saab, siis on nauditav.

Üldse on moodsa kirjandusega nii, et pigem las juhtub, aga ära sa lugeja ellu sekku, otseselt midagi väljenda või arva. Ütlesin ka esitlusel, et selline ainult zen-kogemusega kirjandus on mind hakanud ära tüütama. Puhtalt emotsionaalne laks võiks jääda kujutava kunsti ja muusika pärusmaaks, kirjandusel on aga lisaks ka kohustus olla sõna, sõna jõud selle mõttelises, analüütilises tähenduses, ideed, otsused, kriitika igas mõttes. Mõni muusikateos võib viia kuulaja Jumalale hetkeks küll lähemale kui Mäejutlus, kuid ilma kirjata me ometi edasi ei saa.

Kindlasti ei pea kirjanduse sügavus olema alati ja lõpuni seletatav, müstika teebki loomingust tõelise kunsti, kuid kui kirjandus libiseb mugavusest ja ettevaatlikkusest muusika ja kujutava kunsti ruumi, põhjuseks, et see on lugejale vastuvõetavam ja nii ei pea ka autor tänapäeva segaduses vastutama sisuliste vääritimõistmiste või kriitika eest, siis ongi kirjandusest üks ja talle ainuomane lõik kadumas. Üks mu lemmikutest Antti Tuuri on öelnud, et kirjandus ei saa muud pakkuda või anda muid juhiseid, kui õpetada inimlikkust, aga see ei pea paika. Kirjandusel on päris palju erinevaid ülesandeid ja kui Turgenev lobiseb meile inimlikkusest ja kogu lugu, siis Dostojevski on üldse kogu vene ja paljuski maailma teoloogilise mõtlemise kujundaja, lisaks inimlikkusele.

Kaastundest ja ebatäiusest loba on kerge seedida, aga kui kõik sellega piirdubki ja ei aita meil toime tulla ega mõista põhjuseid, siis on see valule rõhumine, kus me kogeme samastumist, aga mis sellega peale hakata või kuidas seda ära hoida, meile ei öelda. Sest igasugune juhis, olgu ta kui tühine ja peidetud tahes, nõuab kohe ka vastutust. Mitte, et ma kuidagi kogemust eitaksin või maha teeksin, vastupidi. Sellest saabki kõik alguse. Aga moodne kirjandus jätabki enamasti ainult tunde... Nii käitume lugejaga nagu äratusliikumise misjonärid, kus pöörame inimese küll usku, kuid mõni kuu hiljem -- kuna sisu ja sõna puudub -- on ta veel viletsamas seisus, kui oligi. Lisaks ka pettunud. Lugejal ongi õigus pettuda: teda on lihtsalt alt tõmmatud, anti litter ära, aga edasi valitseb vaikus või üldsõnaline humanism.

Muidugi ei tea kirjanik lõplikku tõde, aga seda, mida ta arvab end teadvat, võiks ikka mõnikord ka väljendada. Ma muidugi bravuuritsen, aga aina enam tunnen kaasaegset raamatut käest pannes suvalist ja mitte rikastavat tühjust.

Sa ei ole kõige kergem kirjanik küll, aga sellest ajast, kui sa oma esimese romaaniga "Juss ja ta vennad" seitse aastat tagasi tulid ja proosakirjanikuks hakkasid, on sind vist päris hästi vastu võetud. Kulka kirjanduse aastapreemia jutukogu "Meeleparanduseta" eest käib sinna alla. On see sind üllatanud ka?

On üllatanud. "Juss" oli pika vinnaga käivituma, tagantjärgi on põhjused äärmiselt proosalised, vilets trükk, olematu turundus ja vähene tuntus. Aga Tuglase novelliauhind lõi algajal ikka heas mõttes jalad alt.

Ja "Meeleparanduseta" eest aastapreemia võttis sõnatuks. Ka viimane nominatsioon tuli üllatusena, kuigi tunnistan ausalt, et häiris osaliselt muidu suhteliselt sulnilt kulgevat koopaelu. Õnneks oli palju muud tegemist, et mitte loorberitele puhkama jääda.

Laulutekstiautorina ja luuletajana teatakse sind ammu, aga kuidas "Jussi"-raamat tuli? See oli sel hetkel nii kastist välja eesti kirjandus, autor nagu ei ürita olla kirjanik, ta lihtsalt tulistab nagu torust tuleb, ja tal on mõndagi öelda, ja seejuures kaasneb teksti toorusega ka selline ehedus, mida võibolla liiga üle mõeldes ei saavuta.

Esmalt ütlen, et "Jussist" on nüüd olemas ka audioraamat, Mart Aas luges selle sisse ja lähikuudel peaksid vennakeste seiklused jõudma kuulajani. Aga kirjutada on mulle alati meeldinud ja üks nooruseunistustest oligi saada proosakirjanikuks. Luule tuli pigem ootamatult ja ennastki ehmatades. Eks see romaan, ma nimetan "Jussi" siiski lühiromaaniks, tuli pika aja jooksul orgaaniliselt. Mingit kohustust mul ei olnud ja ma isegi ei mõelnud, et see võiks ka trükivalgust näha. Esimesed peatükid ilmusid blogis ja kuna vastuvõtt oli hea, jätkasin samas liinis ja samade tegelastega.

Millalgi tekkis siiski murrang, muutes kaootilises järjestuses lood ikkagi tervikuks. Karakterid ise ärkasid ellu küll juba esimestes peatükkides. Raamatus ei ole tegelikult ainsatki prototüüpi, tegemist ei ole minu lapsepõlvesõpradega, kuigi mitmed situatsioonid on küll juhtunud ja äratuntavad. Näiteks talaarides ja luterokis kõrtsikülastus leidis tõesti aset. Lõppes see küll mitte autoavariiga, vaid porilombis suhteliselt verise maadlusega. Ka seatapp on toimunud, mille kohta arvatakse, et see on nüüd küll väljamõeldis. Lihunikud jõid ennast lihtsalt nii purju ja saatsid siis poisikesed looma veristama. Üksikasjad on üldjoontes kirjas.

Mis sa arvad keeletoimetajatest?

Keeletoimetajatega on mul vedanud, eriti Tiia Valdrega. Viimane romaan "Kurvake sügis" on küll suuresti tema töö ja teene ja kaasosalus. Ma olen sügavalt düsgraaf ja seda teksti võis olla ikka päris kohutav parandada ka sisuliselt. Aga mõistame teineteist ja "Kurvakesest sügisest" soovitas ta välja jätte mõne lõigu, milles ka ise kahtlesin. Kuid pealtnäha ei erinenud need kuigi palju ülejäänud esmalt segasevõitu mulast.

On olnud ka negatiivset kriitikat, kuidas see sulle mõjub?

Negatiivset kriitikat on ikka, kuid üldiselt täheldan ma mõistmatust. Kas kriitik on liiga teisel lainel või otsib midagi muud. Või kui kriitik räägib raamatu kujundusest, siis ei ole see kindlasti sisuline. "Jussi" puhul ja enne, kui teos laiema kõlapinna leidis, tegid mitmed märkuse, et miks ma oma esikteosena sellist jura avaldan. Raamat jäi pea aastaks märkamatuks ja ega ma ennast just ülienesekindlalt ei tundnud. Ja kui Toomas Väljataga Eesti Keele Sihtasutusest kirjutas ja pakkus kordustrükki, siis pidasin seda esmalt õelaks naljaks.

Teatud esteetiliselt dekadentlikud hoiakud, mida kohtab romaanis Sebeletsi ja tema poja puhul, sinu loomingus tegelikult ei üllata, kes on tuttav juba su laulutekstidega Vennaskonnale ja Metro Luminalile ja Sõpruse Puiesteele. Tundub, et sul on eluterve kriitikameel ühiskondlike ametlike ja mitteametlike, vaikimisi heaks kiidetud ettekirjutuste suhtes säilinud? Kas selline tunnetus vanusega maheneb või just teravneb?

Tunnetusega on vist nii, et kahtlen kõiges ja liiga palju. Aga ega ta nüüd väga mahenenud küll ei ole. Siiski katsun vaadata ja näha asju seisukohalt, et inimesed ei ole tegelikult võrdsed, olla vähem nõudlik, enamus kriitikast teiste aadressil tuleks suunata enda pihta. Rahulolematus tuleb tegelikult ikka ebatäiuslikkusest, millele lisandub kadedus ja kõrkus. Kadedus oli enne inimest ja see on midagi, mida inimene parema meelega endale ei tunnista või mille ees on ta jätkuvalt võimetu. Ma siis üritan endalt alati küsida, kas mu emotsioonid või tunded ei tule lihtsat kadedusest.

Kuid õiglustunnet, mitte õigust, ma siiski maha matta ei kavatse, see ei ole lihtsalt normaalne. Mätsida õiglustunne kinni kõigemõistmise, leplikkuse või kaastundega on viimase aja trend, seda püütakse igast otsast sulle meeldivaks mängida, sind tasalülitada ja olen juba varem öelnud, et kaastunne ei saa asendada õiglustunnet. Sellega võib viimast küll lohutada, kuid lõpuks muutub see läägeks ja õiglus on ikka näljas. Kui inimene väidab, et ühiskond ja poliitika teda ei huvita, aga samas kakleb veri väljas naabritega, siis kus siin loogika on? Hea kui naabritega ja ei hakka nälginud õiglust toitma lähedastega.

Uus mood on muutuda ka mingiks tundetuks tombuks ja võiks olla ju ükskõik, kuid taoline alistumine on sügavamalt siiski ebainimlik, ta saab eksisteerida ainult juhul, kui teda on palju, ta vajab enda ümber ja kõrvale samasugust alistunut. Ta kadestab suutlikkust, nagu iga sõltuvus. Sõltuvus on tugevam kui väärikus, ta raevutseb alati, kui teda torkida või kritiseerida, ta on kõigeks valmis. Ta ise ehib end kaunite sulgedega ja nimetab ennast leplikkuseks või kõigemõistmiseks või mingiks muuks filosoofilis-religioosseks eemaldumiseks, aga tegelikult on ta enamasti lihtsalt väsinud ja arg ja laisk. Ma ei ole sellest üldse puhas, muidu ma seda nii hästi ei teaks.

Ühiskonnateemadel jätkates, kas rõõmustad koos kogu rahvaga, et saab taas kinno ja teatrisse ja muuseumidesse, ja baarid on jälle kaua lahti?

Baaridest on mul suhteliselt kama, aga eks vabanemise tunne on alati hea. Isiklikult on kapseldumine minus juba algselt olemas, nii et selles mõttes ma väga hõisata ei oska. Kindlasti oli ka positiivset, suhtlesin ja mängisin lapselapsega netis märksa rohkem kui varem ja päris elus.

Viimasel ajal on siiski meedias manatud, et maailm ei saa enam kunagi olema endine. Ma isiklikult küsiks vastu, et millal ta endine on olnud, uued jamad tulevad iga päev ja iga aasta peale. Ei saagi tagasi aastaid 2019 või näiteks 1986, kui meie sinuga olime teismelised. Aga sinult küsiks: kui ajaränd oleks ikkagi võimalik, siis millist aastat sa uuesti külastaksid? Või kuskilt kaugemast minevikust?

See on hea küsimus... Läheksin võibolla päris varasesse lapsepõlve, mitte midagi muutma aga õppima. Hilispuberteet oli kindlasti selline puhas ja naivistlik iga, olin enda suhtes äärmiselt radikaalne. Kahetseda on tegelikult paljut ja inimesed kes ütlevad, et nad ei kahetse suurt midagi -- järgnev ei ole minu mõte, aga ma nõustun täielikult -- on kas idioodid või ei ole nad inimesed. Mitte, et kahetsuses elada, see on ka üks haigus, aga seda tunnistada.

Sealt edasi võiks järgneda ka tee meeleparandusele. Aga jah, tahaks loota, et inimestes tekitas see karantiin teatud mõistmist, et vaatamata kõigele oleme me siiski veel toimivad ja siin lääne paradiisis on kõik veel olemas, me elame oma riigis ja vabal maal, meile on antud äärmiselt ainulaadne võimalus ennast arendada ja areneda ja kriis tõi ehk pisut esile, kui viletsalt me seda võimalust kasutame, kui valesti me sellest aru saame ja kui tänamatud me tegelikult oleme. See on selline soe jutt, aga ma tunnen seda juba pikemat aega ja olen sügavalt vihane, kui ma hommikuti ärgates neid lihtsaid asju unustama kipun. Sooda värk, ega inimene ei muutugi hoobilt.

Millised raamatud on praegu su lugemislaual? Ja mis veel inspiratsiooni annab?

Hetkel on pooleli päris mitu teost, häbi tunnistada, aga just viimastel kuudel olen olnud vilets lugeja. Osalt olen ka romaaniga sellises faasis, kus ei tohigi midagi väga lugeda. Kaja Kann, Maugham, Kaints, Vaiksoo, Mudlum, Matsin, Erik Juhandi, Vemmal-Saar. Enamuses eesti autorid.

Inspiratsiooni on andnud läbi elu muusika. Ja kuigi mul telekat ei ole, siis filme olen hakanud vaatama, minu jaoks uus maailm. Hetkel on pooleli üks Gus Van Santi linateos, režissöör on üks lemmikutest. Vaatan tavaliselt pool fimi päevas ja see jupitamine on päris omapärane kogemus. Poolikuna pakub mõnigi film kohati rohkem mõtlemisainet kui lõpetatult. Mingi sõltuvus on tekkinud ka malest, midagi mõistliku sealt ju ei tule, niisama tuiutamine. Teistest sõltuvustest olen katsunud vabaneda. Näiteks arvutimängud.

Lõpetuseks midagi helget? Või hoopis sünget?

Ikka helget, kuigi see "Tatarlaste kõrbe" tunne istub minus juba veres. Et kõik liigub ikka kaose ja hävingu suunas. Tänutunne ja alandlikkus on kindlasti märksõnad, aga muutuda kassiirvega idioodiks, kes peab end mingis mugavuspoosis poolpühakuks, on üks hirmutavamaid väljavaateid. Siiski ei saa salata ega kuidagi ümber, et meelerahu on ainus, mida inimene tegelikult igatseb, kuigi ka siin võib kalduda sellisesse enesepettusse, et siga ka ei söö. Tähendab, sellest ei olegi enam võimalik välja tulla. Isegi heroiinist saab lahti, aga enesega rahulolust... Loll astub isegi püssitoru ette ja arvab et on õige mees ja õige asja eest: tema süda on puhas. Kuigi tegelikult on kokku keeranud uskumatu ja ohvriterohke pasa. Ajaloost on näiteid küllaga.

Seega on kurbus äärmiselt tervendav tunne, kurbust ei tasuks käest lasta ega unustada, see on ainus, mis pinnal hoiab ja midagi meelde tuletab, kurbus üldiselt ei peta.

Aitäh, sel meeldivalt kurval toonil ongi helge lõpetada.