Sõpruse Puiestee tulemisest Eesti muusikaareenile on tänaseks möödunud juba üle viisteistkümne aasta. Pärast eelmisel kümnendil avaldatud plaate "Mustale merele", "XX sajandi lapsed" ja "Oota mind ära" on bändi tegutsemine muutunud pealtnäha pistelisemaks. 2011. aasta "Planeetidegi vahel kehtib raskus" oli pooleldi parimate palade kogumik, 2014. aasta "Mõistlikult ja mugavalt" koondas oma retroambitsioonidega materjali veel pikema aja pealt. Seega võiks "Selle suve nägu" pidada bändi esimeseks päris täiemahuliseks uueks plaadiks üle kümne aasta.

Bändi fenomenaalselt edukatel algusaegadel seilati melanhoolsete helide saatel Mustale merele, seisti vabrikute kõrval ja mõtiskleti koduks saanud kiirteest. Vahepealse aja jooksul on Puiestee üksjagu muutunud – korduvalt on vahetunud bändiliikmed, uue ilme on omandanud muusika ise. Mõõdetud elektroonikast on saanud hoopis ülevoolavam helipilt, mis ei näiks palade nagu "Tantsulaul" näitel kohatuna ka külapeol.

Olgu instrumentide valiku ja muusika nüanssidega, kuidas on, Puiesteed on ikkagi kandnud kaks majakat – Allan Vainola lihtsad, ent võluvad kitarrikäigud ja Mait Vaigu nukker-mõtlikud laulutekstid. Vaik ja Vainola on kvaliteedimärgid, tänu millele ei tohiks ansambli senise loomingu austajatele pettumust valmistada ka "Selle suve nägu", mis tõotab juba esimestest paladest leida tasakaalu ansambli modernselt elektrooniliste ja vintaaž-kitarrimeloodiliste suundumuste vahel. Sümboolsel kombel on avaloo pealkiri "Rokenroll ja disko", mis võiks vabalt saada kunagi ansambli retrospektiivi pealkirjaks. Elektrooniline biit üle pehmete trummide, Vainola igatsev vokaal, just nagu üks ansambli kõige klassikalisem hitt kõlada võiks.

Teine lugu, märksa aeglasem, nukrameelsem ja õhulisem "Fotosüntees" ähvardab südame murda juba üksnes keskse kitarrikäiguga. "Kõik on alati ees / õhk liigub läbi ja see / mu ees ja sees / on fotosüntees," laulab Vainola. Kontsertidel kuuvarjutusena lavalaudadele eksleva Vaigu poeesia pole aastatega grammivõrdki jõudu kaotanud, tema tekstid kõnetavad, liigutavad ja jäävad oma lihtsates kujundites ning elulistes küsimustes jätkuvalt painama.

"Kulli ja kirjaga" asub bänd taas tempokamatele radadele. Sarnaselt helikeele muutumisega on Puiestee meeleolult kõlkunud kusagil hingematva kurbuse ("Kaotaja") ja romantilise elurõõmu ("Line Dance Party") vahel. "Selle suve nägu" näib olema tasakaalupunkt ka nende kahe vahel.

"1905" on parim eestikeelne lugu, mis kunagi kirjutatud – fakt! Olen nõus kaklema igaühega, kes väidab teisiti. See kergitab eriti kõigeks ootused loo "1989" suhtes. Ootamatult on tegemist venekeelse palaga, millesarnast loodaks kohata ehk mõne idanaabrite Kino vaimustuses sündinud garaažibändi albumilt. Oma tumedama kõla ja agressiivse kitarririfiga langeb lugu ootamatul kombel hoopis plaadi tervikust välja. Ka järgnev "Eckeröline" ei veena eriti – kena ja meeldiv, kuid ka kuidagi liiga kerge ning kergestiununev, õrna süldimaiguga.

Ilmselt ei sümboliseeri ükski teine lugu ansambli muutumist ajas paremini kui "Valgete lainete vahus" esikalbumi nimiloo tänase peegeldusena. Musta mere hukatusest on saanud lainete ja sinise taeva avaruse kutsuvus. Kiire kitarripartii ja bändi muusika vältimatuks osaks saanud saksofonikäik pealekauba. Sõpruse Puiestee võib küll seostuda teatava melanhoolsuse ja depressiivsusegagi, kuid tõmbab eriti kontsertidel pulsi korralikult lööma ning peo käima.

"Säravad tähed / mustavas sügisetaevas / kauguses uitavad rongid / merele lahkuvad laevad", naaseb taas tuttavlikum Puiestee loos "Suur vanker", milles peitub järjekordne ilus ja igatsev hitimaterjal. "Üksinda maanteel" teeb veel ühe energilisema sööstu enne kui plaat kõrghetkega lõpeb. See on nimilugu "Selle suve nägu", vahest plaadi parim tekstiga. "Vahel mõtled, miks nii hilja / tuleb see, mis oleks varem / olnud teisiti või parem," laulab Vainola.

Eks paljusid häid asju tulegi elus oodata, nagu ka iga Puiestee plaati. Üllatada ansamblil lõpuks suurt millegagi ei õnnestu. Ei peagi. Tuttaval ja kindlal kombel heast muusikast piisab.