Eesti melanhoolse roki ausambasse juba raiutud kangelased Sõpruse Puiestee vast pikemat tutvustamist ei vaja ning Vennaskonna, Metro Luminali ja paljude kõrvalharude poolt põlistatud meloodiajoon on kujunenud äratuntava nostalgiaga reliktiks. Skene progressiivses otsas müttav Sõpruse Puiestee pole aga pelgalt nukker jäänuk, vaid kenasti keskikka jõudnud tegelaskond hoiab eksperimenteerimispügalaid jätkuvalt ülal.

Koosseisu viies album, nagu nimigi viitab, on mõistlik ja rahumeelse hoiakuga jätk tuttavlike passaažidega radadele, mille kibenukraid mälestusi Allan Vainola ja Mait Vaik on meistrid kirjeldama. Mugavuse osas on sellid iroonialembesed, sest turvatsoone, kus tavapäraselt kududa, on ületatud stiiliülese hooletusega ja koogutamatut iseolemist kumab läbi ka kentsakamates palades.

Muretut hoiakut väljendab ehk seegi, et Eesti parimaks looks tituleeritud Apelsini "Igatsus", mida isegi Tõnu Aare on pidanud veel lahendamata võrrandiks, leiab siin nõtkelt hipiliku vormi ja Georg Otsa kuulsaks lauldud Ahto Veerme 60ndate tunnuslugu "Maailm samme täis" on väändunud jazziurkalikuks krokodill Gena tantsuks. Retroihalus pole ka teistes palades eriti mängutoosilik ja taganuttev, vaid vintage-esteetikale üritatakse ka kuuldav kate luua.

Puhas ja analoogsaundidel palvetav oleng teeb kuulamise paiguti ehk liiga argiseks, sest ka teravamad taotlused on samuti kaetud veidi pehmekoelise rüüga. Kergelt pikantne matk tasub end aga kokkuvõttes ära ja hinnaliseks muutuvad hoopiski seigad, mis ei rõhu kohesele meeldivusele. Korduva käiamise materjal.