Andruse mitu raamatut on mul täitsa lemmikud. Eriti see leskede raamat, mis oli mul palju kuid voodi kõrval. Aga Poeedirahu küla elu ka.

Läksime millegipärast Margitiga tülli. Röökisin autos ta peale, et sülge pritsis. Ei suut end pidurdada. Margit ütles, et tuleb ja viib mu juurest oma mummulise jaki ära. See oli miski steitment.

Inimeste elu on ikka pentsik.

Minu meelest oli Margitile talumatu, et ma pidin Siretiga Kärdlas trehvama. Aga ega ma taganenud. Ma olen vana oinas.

Margitiga läksime siis Andruse teeotsalt tulles Luidja randa. Margit viskas luidetele pikali. Oli nutnud. Mina ei näinud. Sest õppisin pähe Hamleti monoloogi. Filmi jaoks. Margit läks kümnekraadisesse vette ujuma (ma seekord ei viitsinud) ja siis kadus kuhugi kaugusse.

Kõrval oli kaldale uhutud ront, millega oli üritatud lõket teha. Istusin rondile. Keeldusin elu üle järele mõtlemast (no mida sa ikka mõtled, Hamlet mõtles, aga kuis ta lõpetas, Camus ka mõtles, a ei läind palju paremini), kordasin muudkui monoloogi. Ega see ka miskit paremaks teind.

Margit läks Kärdlas Tallinna bussi peale. Bussiukse juures veel tülitsesime ja kaks Hiiumaa tüdrukut, kes läksid ilmselt ülikooli, vaatasid meid pisut võõrastavalt, aga kui ma torkasin: „Palju kära ei millestki!“, siis hakkasid naerma.

No järgnevad päevad hängisime valdavalt Siretiga. Kui ma viinapudeli tahtsin jalutuskäigule kaasa võtta, oli Siret veidi kohkunud. Aga kui viina valasin veepudelisse, siis käis küll.

Tõnu oli ära Londonis. Kirjutamas. Ei saandki seekord temaga Hiiumaal kokku.

Sibulat nägin Selveri parklas, kui ta oma Jeepiga välja sõitis, aga ei hakand torkima. Siret ütles, et näeb seal Sibulat tihti. Mulle meenus, kuis mu viimane naine Laura Sibulast sisse oli võetud.

Aga Mait otsis ise mu üles ja kutsus sauna. Et Soome Harri tuleb naisega ja. Siret ei taht sinna tulla. Et ei tunne. Aga ikka läksime.

Hea istumine oli.

Mait, vana bändimees ja jooki elus palju võtt, ei võtnud tilkagi. Aga lõpus istusime kahekesi hommikul kella kuueni. Ma muudkui kittisin, ehkki oleksin pidanud kiirustama Töötukassa koolitusele. Aga ma otsisin ju juba nädala jagu filmi võttepaiku ja kirjutasin stsenaariumi. Eks ma seda ivake tegin ka.

Praegu kuulan Maidu antud Sõpruse Puiestee plaati. See on küll juba 2014 aasta asi. „Mõistlikult ja mugavalt“. Aga ilus ikka. Kuidas saab muusika, millega varasemat kogemust pole, tekitada tõhusa nostalgiatunde? Ei tea. See on Vainola värgis alati sees.

Pärast tagasi sõites rääkis Mait, kuidas otsitakse ja ostetakse vanu Gibsoni kidrasid ja võime. Otsitakse näiteks USAst. Et peavad vanad olema. 60. aastatest, 70. aastatest. Et muidu ei tule õiget saundi. Juurdlesin, mitu kitra Hiiumaa Nõgistol võib olla. Ja ega ma uurima hakka. Küllap isegi Tüüril on virn kitarresid. Sibulal nagunii. Kuda nad kõik seal Hiiumaal oma kodu on avastanud. Eskapistid. Nujah, mina olen emigreerunud Koidu uulitsasse. Pole ka paha.

Mait oli talust kaasa võtnud kogu toidu, sest ei teadnud, millal uuesti sinna läheb (mõned õlled jätsin küll kappi, äkki sattub veel sinna ja kes teab, kas siis õlleraha on). Kui ma Maidu Mustakal Sõpruse puiesteel maha panin, ladus ta mulle kõrvalistmele hulga sööki. Muuhulgas purgi boršši.

Kärutasin koju, ajasin supi soojaks. Hea oli. Kirjutasin Maidule, et söön boršši tema terviseks ja kohe tuli vastus: :) head isu.“

Veider, aga isegi see väike repliik tundus nostalgiline.

Head USA Chicago tuuri teile pändiga, Mait. Tehke odavat kokat ja rõõmustage väliseestlasi.

Tead, see plaat võib olla natuke nupunikkumine, nagu sa ütlesid, aga kena ikka.