Autahvel. Lemmikraamatud 2018
ERRi kultuuriportaal palus 27-l kirjandussõbral noppida välja viis kuni kümme meeldejäävaimat teost lõppevast aastast ja põhjendada valikuid vabas vormis. Valiku tingimuseks oli üksnes eesti keeles ilmumine 2018. aastal, eelistatult esmatrükid, aga miks mitte ka uustrükid, tegelikult.
Soovitada võis nii ilu- kui mitteilukirjandust ehk raamatuid žanripiiranguteta.
Nagu tavaks saanud, see ei ole edetabel. Need on kirjandusinimeste ja muidu tõhusate lugejate raamatusoovitused uute väljaannete seast.
Rõhutan: austades vastajate isikupära ja igaühe vormistuse eelistusi, ei hakanud vastuseid mingisse ekselisse vorpima. Jäi nii, nagu igaüks kirjutas, lugedes võib-olla kohendasin kosmeetiliselt mõne hooletusvea ja jälgisin, et autorid ja pealkirjad oleksid paksus trükis.
Kuna aga tegin teostele paaniliselt riste taha (paberkaustas), siis ei pea patuks tuua välja enimnimetatuid. Kuus risti kogusid Hasso Krull luulekoguga "Euroopa" (kirjastus Kaksikhammas), Märt Väljataga "Väikse inglise luule antoloogia" (EKSA) koostamise ja tõlkimise eest ning välisautoritest J. L. Austin teosega "Kuidas teha sõnadega asju" (Tallinna Ülikooli kirjastus), mille on inglise keelest tõlkinud Triin Kallas. Vastavalt siis algupärandi autori, koostaja ja välismaa autori mõttelised auhinnad, palju õnne võitjatele.
Neli kaldus ristikest kogusid minu kladesse Veronika Kivisilla, Janar Ala, Rein Raud (tegelikult viis, aga neli romaanile "Viimane kustutab tule"), Maarja Kangro ja Kai Kask.
Neli sai ka tõlkekirjanduse hõbe Sadeq Hedayat "Pimeda öökulli" eest, kahjuks samuti postuumselt nagu ka esikoha pälvinud välisautor J. L. Austin. Raamatu andis välja Tallinna Ülikooli kirjastus ja tõlkis Üllar Peterson.
Küsitluses osalesid Heli Allik, Margus Haav, Peeter Helme, Maarja Kangro, Tõnu Karjatse, Indrek Koff, Aivar Kull, Mihkel Kunnus, Pille-Riin Larm, Monica-Linde Klemet, Janika Läänemets, Kaupo Meiel, Daniele Monticelli, Mudlum, Jüri Pino, Rein Raud, Koit Raudsepp, Aija Sakova, Peeter Sauter, Jaanus Sooväli, Raul Sulbi, Marek Tamm, Triinu Tamm, Tauno Vahter, Maarja Vaino, Valner Valme, Märt Väljataga.
NB! Vastused on juhuslikus järjekorras:
PILLE-RIIN LARM
Eestis leidub raamatupoode, mille müüjad ei tea, kus asub nende kaupluses luuleriiul. Seetõttu teen kõik oma soovitused luule vallast – neid teoseid küsides aitate müüjatel sortimenti tundma õppida. Seda abi ei vaja Utoopia ega Puändi poodnikud, kuid külastage sellegipoolest neidki. Kui eelistate raamatuid laenutada, kasutage võimalust väisata taasavatud Tartu Ülikooli Raamatukogu, kus on nüüd õdusam kui kunagi varem. Niisiis:
Sveta Grigorjeva, "American Beauty" (Suur Rida),
Mehis Heinsaar, "Pingeväljade aednik" (Verb),
Jan Kaplinski, "Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus" (tlk Katrin Väli ja Aare Pilv, Verb),
Andrus Kasemaa, "Kui ma kord suren" (EKSA),
Hasso Krull, "Euroopa" (Kaksikhammas),
Knut Ødegård, "Olin imiku nutt varisenud keldris" (tlk Øyvind Rangøy, Kite),
Kaur Riismaa, "Kogemata" (Vihmakass ja Kakerdaja),
Märt Väljataga kirjutatud, koostatud, tõlgitud jne "Gladioolid" ja "Väike inglise luule antoloogia" (mõlemad EKSA),
Juhan Liivi luuleauhinnaga pärjatud luuletuste kogumik "Väike järv" (Liivi Muuseum),
Mart Velskri ja Tõnu Tenderi koostatud antoloogia "Keele maitsest" (EKSA).
REIN RAUD
Paul Collier "Exodus. Sisseränne ja multikultuurilisus 21. sajandil" (Eesti Maailmavaate Sihtasutus, tõlkija nimi puudub), raamat, mille esitlemise eest võib peksa saada, kuid mida tasub lugeda kui tähtsa ja kirgi kütva teema tasakaalukat, inimlikku ja ratsionaalset käsitlust.
Yuval Harari "Homo deus: Homse lühiajalugu" (Postimehe Kirjastus, tlk Anu Põldsam), hoogne ulme, kohati veenevgi visioon sellest, kuhu inimene välja jõuab, KUI mõned praegused tendentsid jätkuvad ja mõned ei jätku.
Maarja Kangro "Minu auhinnad" (Nähtamatu Ahv), osalt välitöödel põhinev kirjandussotsioloogiline ja -antropoloogiline uurimus vanitas'est, kunsti vajalikust tingimusest.
Jaan Kaplinski "Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus" (Verb, tlk Katrin Väli ja Aare Pilv), klassiku hilisluule kõnetab meid teisest keelest justkui teispoolsusest.
Kai Kask "Kogetud teosed" (Feikkirjastus), andeka jutukirjaniku sümpaatne debüüt, mis paneb igatsema suuremaid vorme.
László Krasznahorkai "Viimne hunt" (Loomingu Raamatukogu, tlk Reet Klettenberg), novell, mis ühendades meelelist realismi kõrgmodernismiga annab tagasi usu tõsise kirjanduse võimalikkusesse.
Titus Livius "Linna asutamisest alates 21. raamat" (Tallinna Ülikooli Kirjastus, tlk Maria-Kristiina Lotman ja Kai Tafenau) tähtis lisandus antiigi tõlgete ritta.
Konrad Lorenz "Niinimetatud kurjus: Agressiooni looduslugu" (Tallinna Ülikooli Kirjastus, tlk Mari Tarvas), armas püüdlus näidata, kuidas kurjad loomad on vähem kurjad kui kurjad inimesed.
Aleksandr Solženitsõn "Lenin Zürichis" (Loomingu Raamatukogu, tlk Jüri Ojamaa), arvatavasti vaimusuguluse sublimeerimisest sündinud võrratu katse sisse elada kurja suurmehe mõttemaailma.
Arthur Schopenhauer "Maailm kui tahe ja kujutlus" (2 kd-t, Ilmamaa, tlk Toomas Rosin) – absurdselt kõrge hinnaga (üle 85 €) filosoofiateos, mille sisu võiks aga isegi tõele vastata. (Tõsi, pole raamatut veel lugema asunud.)
Tõnis Vilu "Libavere" (Häämaa) intiimne ja ühiskondlik, tõsine, kuid naljakas luuleraamat depressioonist.
AIJA SAKOVA
Tahaksin 2018. aastast soovitada mõned raamatud, mis on – üsna erinevatel põhjustel – minu tähelepanu köitnud. Kulunult, et tõeselt märgin ära, et valik on subjektiivne ja selles on kindlasti teatav osa ka juhusel (tegemist ei ole ju konkursiga), ehkki olen seda püüdnud sõelumisega vähendada.
Tegemist on tõesti erinevate kaalukategooriatega.
Alustan tõlkekirjandusega:
Nora Ikstena "Emapiim" (Kirjastus Hunt), mille on läti keelest tõlkinud Ilze Tālberga ja Contra, oli üks minu mööduva aasta suuremaid lugemiselamusi. See on ääretult tundlik ja mõjus raamat, millel õnnestub kirjutada nõukogude mineviku jubedustest inimlikult, st läbi inimeste. See on raamat, mis tõeliselt liigutab ja mida saab lugeda ka ema-tütre (emade-tütarde) loona ilma ajaloosse süüvimata.
Eugen Ruge "Kahaneva valguse aegu" (Varrak), mille on saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve, on kaasakiskuv ja hästi jutustatud lugu Ida-Sakamaa lähiajaloost. Just nii nagu Ikstena lugu on jutustatud mitmest vaatepunktist, on ka Ruge romaan mitme põlvkonna kogemuste romaan. Seekord eeskätt isade-poegade suhetest ja vaatepunktidest. Romaani põhjal on valminud ka samanimeline film (In Zeiten des abnehmenden Lichts).
Doris Lessingi "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame" (Kultuurileht), mille on inglise keelest tõlkinud Krista Kaer, on hea ja vajalik lugemine, et mõista meid ümbritsevat maailma ja leida lohutust.
Eestikeelsest ilukirjandusest tahaksin sel korral soovitada
Kärt Hellerma luulekogu "Autogramm. 101 luuletust 2016–2018" (EKSA), mis on hästi tundlik vaade meie kaasaajale ning inimeseksolemisele. Selles on nii ilu kui ehmatavat äratundmist. Hellerma on selles nii mõnigi kord karm (elu on kasarmu), kuid aus vaatleja, kes ei jäta iseend mängust välja.
Kristiina Ehini luulekoogu "Aga armastusel on metsalinnu süda. Luuletusi 2016–2018" (K. Ehin), milles samuti ei puudu armastuse kõrval ka pommid, sest elu polegi must-valge.
Veronika Kivisilla (Facebooki) lühiproosa kogumikku "Kuni armastus peale tuleb" (Hunt), mis koosneb argipäeva vaatlustest. See esmapilgul hästi kerge lugemine puudutab inimest ootamatul moel ning on niiviisi vajalikuks ukseks maailma ja meie hinge vahel.
Eluloolistest raamatutest tahan juhtida tähelepanu
Janika Kronbergi ja Brita Meltsi koostatud Karl Ristikivi mälestusraamatule "Kröits ehk Ristikivi. Mälestusi ja vestlusi" (EKSA)
ja hoopis teistlaadsele, aga minule kindlasti kultuuriloolise täienduse (võibolla isegi avastusena) mõjunud Arne Hiobi koostatud kogumikule Fanny de Siversi kirjutistest ja vestlustest temaga "Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I" (Gallus).
Artiklikogumikest julgen soovitada
Linnar Priimägi "Minu Goethe" (Ilmamaa) – neile, kes tahaksid lugeda midagi, mis ei kuulu justkui meie aega, mis on esteetiline, mis on ehk teatud mõttes ajatugi. Kuid just seeläbi, et ei kuulu meie aega, avab uusi vaatenurki ka meie kaasaajale ja selle rähklemistele.
Tiina Kirsi "Sõel. Käsitlusi kirjandusest, kirjanduskriitikat ja arvamuslugusid" (EKSA) – samuti neile, kes tahavad nautida sõna ja mõtte valdamist, kirjutamise ilu. Asjaolu, et olen ise viimase raamatu koostaja, ei tohiks olla siinkohal soovitamise takistuseks. Vastupidi, Tiina Kirss on olnud minu õpetaja ja selle üle tunnen ma uhkust.
TRIINU TAMM
Chimananda Ngozi Adichie, "Pool kollast päikest" (tlk Triinu Pakk, Varrak)
On väga tervitatav, kui lisaks kirjanduslikule elamusele saab lugedes midagi teada ka mõne kauge rahva tavadest ja ajaloost. See raamat pakubki mõlemat, elegantselt ja samas põnevalt jutustatud lugu viib meid 1960. aastate Nigeeriasse, kus lisaks Biafra vabariigi iseseisvuspüüdlustele saab kaasa elada värvikale tegelaste galeriile.
Huvitava kokkusattumusena ilmus sel aastal ka teine Nigeeria autori ajalooline romaan: Chinua Achebe "Kõik vajub koost" (tlk Heili Sepp, Varrak). Tegemist on 1958. aastal ilmunud romaaniga ja on tõepoolest tunda teistsugust, veidi seletavat jutustamisviisi, Aafrika romaan justkui alles otsib oma keelt. Ometi annab lugu "Aafrika Vargamäe Andresest", nagu selle peategelast iseloomustatakse, huvitava panoraami 19. sajandi lõpus Nigeerias aset leidnud murrangulistest sündmustest ja traditsioonilise külaühiskonna traagilisest hääbumisest.
Omamoodi eksootikat pakub ka Iraani klassiku Sadeq Hedayati "Pime öökull" (tlk Üllar Peterson, Tallinna Ülikooli kirjastus), jällegi üks huvitav sulam, sedakorda siis Pärsia ja Euroopa kirjandustraditsioonist. Ja kahtlemata üks veidramaid viimasel ajal loetud raamatuid. Uni, ulmad ja reaalsus, armu- ja surmaiha põimuvad pöörastes ornamentides, lummav tekst.
Omamoodi paralleeli võib siit tõmmata Belgia klassiku Georges Rodenbachi sümbolistliku kultusromaaniga "Surnud Brugge" (tlk Malle Talvet, Loomingu Raamatukogu), mis nüüd lõpuks ometi ka eesti keeles loetav on. Ka seal on põhiteemadeks armastus ja surm, sügavalt õnnetu ja eluängides vaevlev meespeategelane üritab kõige kiuste hoida sidet oma jumaldatud surnud abikaasaga. Selles romaanis on tähtis tegelane ka linn, morn, sünge, niiske ja lõpmata hall Brugge, mis justkui kehastab peategelase meeleseisundeid (kummalisel kombel meelitavat romaan kuuldavasti turiste Bruggesse tänase päevani).
Neile, kellele meeldivad eelmainitud teostele omased ootamatud üleminekud unenäost tegelikkusesse ja mõtisklused näivuse ja reaalsuse vahekordade üle, võib lisaks soovitada Sergio Pitoli jutukogu "Mefisto valss ja teisi jutte" (tlk Ruth Sepp, Loomingu Raamatukogu), mis koondab esinduslikku valiku ühe omanäolisema Mehhiko kirjaniku lühilugudest.
Huvitava kokkusattumusena ilmus sel aastal kaks Liibanoni-Ameerika autori Khalil Gibrani teost: "Murtud tiivad" (tlk Üllar Peterson, Tallinna Ülikooli kirjastus) ja "Hullumeelne. Tähendamissõnad ja luuletused" (tlk Rauno Alliksaar, Loomingu Raamatukogu). Esimene sobib lugemiseks neile, kes hindavad eleegilise pihtimuse vormis armastusromaane. Teine on aga autori esimene inglise keeles kirjutatud teos, milles on proosaluuletuste ja mõistulugude vormi valatud autori müstiline elutarkus.
Ilmunud on ka üks suurepärane Prantsuse romaan "Parandada elavaid" (tlk Leena Tomasberg, Tänapäev), mille autoriks on üks huvitavamaid tänapäeva noorema põlvkonna kirjutajaid Maylis de Kerangal. Sedakorda toimub tegevus tänapäeval ja ka teemad on igati tänapäevased: raskesse õnnetusse sattunud 19-aastasel noormehel diagnoositakse ajusurm ja tema perekond seisab silmitsi keeruliste emotsionaalsete väljakutsete ja eetiliste valikutega. Täpsete kujundite ja poeetilise keelega ning samas väga kaasakiskuvalt jutustatud lugu.
Üle pika aja on ilmunud ka üks mahukam luuleantoloogia, millele koostaja ja tõlkija Märt Väljataga on pealkirjaks pannud "Väike inglise luule antoloogia" (EKSA). Sisult on raamat aga päris suur, luuletusi leidub autoritelt 14.-20. sajandini. Ja märkuste, autoritutvustuste ja saatesõna abil saab päris head aimu inglise luule teemadest ja laadidest läbi aegade.
Ja lõpuks soovituseks ka üks raamat n-ö elust enesest, Alvis Hermanise "Päevik" (tlk Contra, Tallinna Linnateater). Kuigi Hermanis ise ütleb, et tegemist ei ole päris päevikuga, sest juba kirjutama hakates teadis ta, et tekst läheb ka avaldamisele ja et seda hakkavad lugema talle võõrad inimesed, on ta ometi jäänud truuks päevikužanri intiimsele kirjutamislaadile. Sissekannetest ajavahemikus 27.07.2015 kuni 27.06.2016 ilmneb huvitav isiksus ning samal ajal saab aimu ühe Läti kahtlemata läbi aegade tunnustatuma lavastaja loomingulisest teekonnast.
DANIELE MONTICELLI
Tulemas on suur (Eesti ja Euroopa) valimiste aasta ning tegemist on üsna olulise suunavalikuga nii Eesti kui Euroopa tulevikuks – kas sõjajärgse Lääne liberaaldemokraatia sotsiaalse emantsipeerumise ja riikidevahelise lõimimise projekti jätkamine või (rahvus)konservatiivsetel väärtustel põhineva ühiskondliku korra ning riikide välistavate suveräänsuste taastamine. Seepärast tasub mööduva aasta ilmunud raamatute hulgast välja noppida lugemisi, mis aitavad kuidagipidi seda valikut mõtestada.
Alustada võib Ameerika politoloogi Jan-Werner Mülleri raamatust "Mis on populism" (Tallinna Ülikooli Kirjastus, tlk. Triinu Pakk), mis vajaliku distantsiga analüüsib nn populismi, vaagides nii selle ohtE kui positiivset potentsiaali demokraatia arendamiseks. Selleks, et populismi hukka mõista ning selle vastu võidelda, tuleb kõigepealt seda mõista ning Werneri raamat aitab kindlasti seda teHa.
Märksa hoiatavama ja pessimistlikuma loomuga teos on "Fašism. Hoiatus" (Postimehe Kirjastus, tlk Matti Piirimaa), milles Ameerika Ühendriikide endine riigisekretär Madeleine Albright võtab vaatluse alla uusi autoritaarsuse ilminguid mitmeTEs maailma riikides nagu Putini Venemaa, Erdoğani Türgi ja Trumpi Ameerika Ühendriigid. Lähtudes nii isiklikest lapsepõlve mälestustest kui oma diplomaadikogemusest näitab Albright, kuidas fašismi pärand pole sugugi lõppenud, ja kutsub meid üles kaitsMa ja edendaMa demokraatia väärtusi.
Meie poliitilise olukorra kultuurilisi ning mõttelisi aluseid aitavad mõtestada kahe eesti õpetlase inglise keeles esmailmunud ja sel aastal eestindatud raamatud: Martin Ehala "Identiteedi märgid. Ühtekuuluvuse anatoomia" (Kirjastus Künnimees, tlk. Maigi Müürsepp), ning Rein Raua "Tähenduste keeris. Tervikliku kultuuriteooria visand" (Tallinna Ülikooli Kirjastus, tlk Anne Lange). Ehala raamat näitab, kuidas kollektiivse identiteedi emotsionaalsete aspektide olulisuse ignoreerimine või vähendamine humanitaar- ja sotsiaalteaduste akadeemilises keskustelus tõsiselt halvab meie võimet mõista tänapäeva Lääne poliitilist kriisi. Tema pakutud terviklik identiteediteooria üritab seda puudust adresseerida ning raamatus vaheldub teaduslik analüüs sellele põhinevate poliitiliste hinnangutega. Rein Raua raamat keskendub hoopis kultuuri mõistele, vältides teadlikult selle taandamist identiteedi küsimusele. Ta mõtestab kultuuri pigem selle mitmekesisuses ja mitmekülgsuses, dialoogilisuses ja vastuolulisuses, tuues esile kultuuri nähtuste hübriidsust ning muutlikkust.
Raua ja Ehala raamatud avavad neid teoreetilisi aluseid, millest lähtudes osalesid sellel aastal nende autorid titaanlikus heitluses "sotsiaalkonstruktivismi" ümber Eesti ajakirjanduses. See heitlus seostub kusjuures otseselt ülalmainitud poliitilise valikuga – mis määral on meil inimestena õigus ja vabadus ise kujundada oma individuaalse ja kollektiivse sotsiaalse staatuse ja mis määral peaksid selle eest otsustavad hoopis kultuurilised traditsioonid ja olemasolevad ühiskondlikud institutsioonid? Head sissejuhatust sotsiaalkonstruktivismisse pakub sellel aastal eestindatud sotsioloogide Peter Ludwig Berger ja Thomas Luckmann'i "Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus" (Ilmamaa, tlk. Katre Pärn, Mirjam Parve, Ragne Schults).
Kaua oodatud briti keelefilosoofi John Langshaw Austini "Kuidas teha sõnadega asju. Harvardi ülikoolis 1955. aastal peetud William Jamesi nimeline loengusari" eestindus (Tallinna Ülikooli Kirjastus, tlk Triin Kallas) annab meile muu hulgas metodoloogilisi vahendeid populaarsust koguvate paremäärmuslike jõudude kommunikatsiooni strateegiate mõistmiseks ja hindamiseks. Austin nimelt näitab kuidas performatiivsus ehk lausungite võime tegelikkuses muutusi korda saada on kommunikatsioonis sageli märksa olulisem kui vastavate lausungite tõeväärtus. Paremäärmuslaste lemmikrepertuaarisse kuuluvate vihakõnet, võltsuudiseid ning vandenõuteooriaid võib just mõista kui oma tõeväärtust eiravate kõnetegudega. Austini teooria selgitab mis tingimustel selliseid kõnetegusid õnnestuvad või nurjuvad.
Lõpetuseks kaks Lääne libertaarse mõtte klassikut, mis esindavad küll libertaarsuse erinevaid suundi, kuid tuletavad mõlemad meile meelde vajadust selgelt piirata riigivõimu sekkumist kodanike ellu ja õigustesse – briti filosoof John Stuart Milli "Vabadusest" eestikeelne tõlke kordustrükk (EKS, tlk Kaja Tael) ning Ameerika mõtleja Robert Nozicki "Anarhia, riigi ja utoopia" esmaeestindus (Ilmamaa, tlk Jüri Eintalu). Mõlemad raamatud pakuvad meile häid vastuargumente neile, kes soovivad asendada liberaaldemokraatiat mingisuguse ülemusliku "eetilise" ja autoritaarse riigiga, mis hakkaks läbinisti kujundada oma kodanike ühiskondliku elu eri aspektid, võtteks selle aluseks rahvuslikud huvid või muud usulised ja maailmavaatelised tõekspidamised. Oleks päris hirmus muuta Eesti või koguni terve Euroopa selliseks ahistavaks poliitiliseks ruumiks nagu on tasapisi hakanud kujunema nt Fideszi Ungari või Õiguse ja Õigluse Poola.
MAREK TAMM
Kuna aasta on väga pikk aeg, siis nopin oma 10 soovitust viimase kuu aja jooksul ilmunud raamatute seast:
Alvis Hermanis, "Päevik". Läti keelest tõlkinud Contra. Tallinna Linnateater, 2018.
Teiste päevikute lugemine on üks mu nõrkusi ja Hermanis üllatas väga positiivselt, tõeliselt tihe ja sugestiivne tekst, elukogemus tembitud suure loomingulise kirega.
Czesław Miłosz, "Jahimehe aasta". Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2018.
Omalaadi mõtteline kaaslane Hermanise päevikule (soovitan neid lugeda järjest), mõlemad pakuvad umbes aastapikkuse sissevaate ühte loomingulisse sisehoovi, ainult ajaliselt lahutab neid pea kolmkümmend aastat.
Linnart Mäll, "Tõe tee. Mõtteid ja mälestusi". Koostanud Ivar Tröner. SE&JS, 2018.
Linnart Mäll minu teada päevikut ei pidanud, ent Ivar Tröner on tõelise pühendumusega ära kuulanud ja üles kirjutanud kõik tema raadiovestlused, intervjuud ja loengusalvestused ning nendest komponeerinud väga hea sissejuhatuse Mälli omailma.
"Vanaaja pulm". Kokku seadnud Ants Hein. Tänapäev, 2018.
Ants Hein on sipelga usinusega korjanud Eestimaad külastanud reisimeeste ülestähendusi ja nüüd koondanud eestikeelses tõlkes nende kirjeldused kohalikest pulmakommetest ühtede kaante vahele. Usun, et nii folkloristidele kui tavalugejatele avaneb siin päris uus ja tundmatu maailm. Ütle, kuidas sa abiellud ja ma ütlen, kes sa oled!
Frans de Vaal, "Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks kui nutikad on loomad". Inglise keelest tõlkinud Olav Renno ja Tiina Randus. Tänapäev, 2018.
Hollandi etoloog Frans de Vaal on juba üle veerand sajandi aidanud inimestel mõista loomade käitumist ja mõtlemist, võimalik, et see ongi suuremaid ülesandeid, mis inimestel sel sajandil ees seisab.
J. L. Austin, "Kuidas teha sõnadega asju". Inglise keelest tõlkinud Triin Kallas. Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Klassika aastast 1962 – tuli välja, et sõnadega mitte üksnes ei kirjeldata ega vahendata asju, vaid ka tehakse neid.
Sveta Grigorjeva, "american beauty". Suur Rida, 2018.
Harv juhus, kus luule tundub tähtsam ja parem kui elu, millest see on inspireeritud.
Hasso Krull, "Euroopa". Kaksikhammas, 2018.
Eestile kirjutas Hasso eepose mõne aasta eest, nüüd on järg Euroopa käes.
Douglas Smith, "Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus". Inglise keelest tõlkinud Elle Vaht. Varrak, 2018.
Kõik, mis sa oled tahtnud teada Rasputinist, ent ei ole julgenud küsida.
N. Wilson, "Viktoriaanid". Inglise keelest tõlkinud Aldo Randmaa ja Tõnis Värnik. Varrak, 2018.
See 19. sajandi Inglismaa ühiskond tundub praegu juba tõeline esiajalugu, lummav ja kentsakas ühtaegu. Wilsonil on hea sulg selle velmamiseks.
KOIT RAUDSEPP
Inga Gaile "Klaas" (Loomingu Raamatukogu, tõlkinud Aive Mandel)
Janar Ala "Oma rahva lood" (Janar Ala)
Moritz von Kotzebue "Teekond Pärsiasse" (Loomingu Raamatukogu, tõlkinud Agur Benno)
Heinrich Weinberg "Tõrkeotsing" (Fantaasia)
Mary Beard "SPQR. Vana-Rooma ajalugu" (Varrak, tõlkinud Aldo Randmaa)
Arvo Valton "Üks päev Ivo Schenkenbergi elust" (Petrone Print)
Elin Toona "Mihkel, muuseas" (Varrak)
Jan Kaus "Enne kui unisusest saab reegel" (Post Factum)
John le Carré "Spioonide pärand" (Varrak, tõlkinud Lauri Vahtre)
Kari Hotakainen "Tundmatu Kimi Räikkonen" (Koolibri, tõlkinud Rain Kooli)
MIHKEL KUNNUS
Raamat on tarkuse, hariduse ja harituse sümbol. Ja praegu, 2018. aasta lõpul läheb sel sümbolil võrratult paremini kui sellel, mida ta sümboliseerib. Kliki- ja sotsiaalmeedia koostöö valimiseelsel ajal on iseäranis vaenulik järelemõtlikkuse suhtes, miska sujuvamaks üleminekuks soovitaks alustuseks paari sellist raamatut, mis sobivad ka hästi neile inimestle (jõulukingiks), kes muidu eriti raamatuid ei loe, aga muidu on igati ärksa ja arutleva vaimuga.
Mihkel Muti "Kõik on hästi" (Fabian) on järg tema menukale kogumikule "Mõtted" (LR, 2017), seal on sellised lühikesed miniesseed ja laastukesed, tähelepanekud elust, ühiskonnast, poliitikast ja inimestest. Ideaalne öökapiraamat. Samuti on ideaalne öökapiraamat eelmisega žanrilt väga sarnane Sławomir Mrożeki valitud teoste V köide "Vested", mille on tõlkinud loomulikult Hendrik Lindepuu. Selle aasta sisse jääb ka teine tema tõlgitud ja väga lugemisväärne teos: Poola nobelisti Czesław Miłoszi päevaraamat "Jahimehe aasta" (Edmund Burke'i Selts ja Hendrik Lindepuu kirjastus).
Kindlasti soovitaks veelkord üle raamatud, millest olen ERRi portaali tutvustused juba kirjutanud [saagu siia lingid!]. Üheks on paavst Franciscuse entsüklika "Ole kiidetud. Laudato si" (kirjastus Gallus, tõlkija Helve Trumann) ja teiseks Hans Roslingi, Ola Roslingi ja Anna Rosling Rönnlundi raamat "Faktitäius". Viimane on eriti hea üle lugeda praeguses, täieliku sõgeduseni langevas valimislärmis, sest seal on metoodilised retseptid meeleselguseks ja rahunemiseks.
Detsembri algul käis Eestis Hans Roslingu sõber, Rooma Klubi auliige Anders Wijkman, kes tunnustas Roslingut igati, ent rõhutas, et ökoloogiline mõõde tema töödes ja maailmapildis oli kõige puudulikum. Sellega saab ainult nõustuda, aga see polnud ka Roslingu raamatu teema. Seepärast soovitaks lisaks paavsti entsüklikale juurde lisaks hankida äsja ilmunud Eesti Rooma Klubi toimetiste esimene number "Mõõt või meelevald" (Eesti Rooma Klubi, koostanud ja toimetanud Tuuli Stewart). Selles kogumikus on ühtede kaante vahel õige eriteemalised ja erineva raskusastmega tekstid. Seal on näiteks Andres Tarandi ülevaade Rooma Klubi Eestisse tulekust, professor Kalevi Kulli (inimkondliku) maharahunemise retsept, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessori Sirje Keevalliku ülevaade kliimaga toimuvast, kaks tulevikku vaatavat artiklit Tallinna Ülikooli strateegilise juhtimise ja tuleviku-uuringute professorilt, Riigikogu Arenguseire Keskuse eksperdilt Erik Terkilt, mitu artiklit hariduse (tuleviku) teemadel jne. Lühimalt: tegu on väga mitmeharulise ja hõlmava kogumikuga, mille hankimine väärib hankimisvaeva (selleks tuleb minna Eesti Rooma Klubi lehele [link!]).
Samasse perekonda kuulub ka Valdur Mikita värske raamat "Eesti looduse kannatuste aastad" (Välgi metsad). Tegu on Mikita sellise teosega, milles on ilukirjanduslikku pehmendamist märksa vähem kui ta eelmistes teostes ja praegune metsanduspoliitika saab siin kõvasti ja õigustatult pihta. Isegi sedavõrd, et peeti vajalikuks algatada Mikita vastu eriti jälk ja madal diskrediteerimiskampaania, mille käigus paisati ajakirjandusse inimeste süvenemisvõimetusele (põhjendatult) apelleerivad klikikorjepealkirjad, kus refereeriti valikuliselt ja suunava pahatahtlikkusega Mikita kunagist artiklit Eesti Ekspressis, kus ta rääkis oma väiksemahulisest, pettumust valmistanud metsamüügist ja vajadusest teha metsamüügietehingud läbipaistvaks. Seepärast soovitan Eesti rahva, kultuuri ja looduse tulevikust hoolivatel inimestel kindlasti lugeda seda raamatut ka.
Ettevõtlikuma pilguga elule vaatavatele inimestele soovitaks aga ÜROd ja eri riikide valitsusi nõustanud ettevõtja ja majandusuuendaja Gunter Pauli raamatut "Sinine majandus 3.0. Kasumlikud ärimudelid, mis taastavad planeeti" (Lilleoru keskus OÜ, tõlkija Vahur Lokk), see ei paku mingit imerohu, sest ainult eluvõõras utopist saab pakkuda tõsimeeli imerohtu, küll aga võib siit leida inspiratsiooni ja näiteid sellest, kuidas hapuks kiskuvat olukorda leevendada. Ja see on juba päris suur asi. Võimalik, et isegi parim asi, sest nagu ökoloogiliselt tundlik Briti konservatiiv Roger Scruton ütleb igati soovitatavas raamatus "Kuidas olla konservatiiv?" (EKSA, tõlkinud Mart Trummal)läbi lord Salisbury suu: "Viivitus on elu". Kui maailm liigub (öko)katastroofi suunal, siis viivitus on elu, on.
Et aga ühiskonnamure ja maailmasaatus päris enda alla ei mataks – kui hädakraaksumine ja apokalüpsisepasunad ei põhjusta muud kui tegutsemishalvatust, siis olgu nad pigem vait! – siis soovitaks lõpetuseks kahte suurepärast raamatut sarjast "Kirjanikud omavahel". Ei maksa sest nimetusest end heidutada lasta. Eeva Pargi "Minu kuninglikud kaelkirjakud" ja Maiu Bergi "Meie hingede võlad" (kirjastus "Hea Lugu") on väga üldinimlikud ja hingehariduslikud, kirjanduselust ei pea sealjuures üldse huvituma.
MUDLUM
Paistab et sel aastal tulevad minu eelistused pehmekaaneliste ja vähepopulaarsete üllitiste hulgast. Ülipakse ja üliprominentseid raamatuid vist ei ilmunudki. Kodumaised autorid koguvad jõudu ja paiskavad kindla peale oma surematud teosed letile mõnel järgmisel aastal, aga siis juba hulgakaupa. Kuuldavasti tuleb veel enne aastavahetust trükikojast Mait Vaigu esimene romaan "Kurvake sügis". Seda kindlasti tasub varitseda. Kes aga kohe tahab imelikumat sorti kirjanduse kallale asuda, neile soovitan oma selle aasta suurimat ahaa!-ja-ohoh?-elamust. Seoses järgmise aasta Eesti Novelli kokkupanekuga olen ma sattunud lugema asju, mida muidu ei satuks. Ja kardetavasti ei satu ka teised inimesed, kui neid kättpidi raamatu juurde ei juhata. Muretsege endale Kalev Jaigi raamat "Üheksa jutustust" ja te ei kahetse! Iga lehekülg on kuld, hõbe ja vasktorud! Selle kaane peal on vana plekist kraanikauss, sees aga eksistentsiaalsed eksirännakud. Mitte segi ajada kirjandusklassiku Juhan Jaigiga, kelle loomingust avaldati samuti kena sügislehtedega kirjatud raamat "Tundmata palu". Et anda stiilist aimu, kirjeldan seda lühidalt nii: Kalev Jaik meets Jaan Oks meets Juhan Liiv meets Mait Vaik. On olemas selline nähtus nagu outsider arti. See on sama, ainult sõnadega.
Kai Kase "Kogetud teosed" on samuti pehme ja õheldane, lisaks olla selle kaanel nii kole pilt, et peletab potensiaalsed ostjad kaugele eemale. See teave lehvis blogosfääris, kus keegi julge lugeja oli suurest hirmust üle saanud ja kaane siiski lahti teinud, ta ütles ka, et kui see pilt nii kole poleks, siis igatahes sisu kannatab lugeda küll. Seda minagi. Kai Kask on väga huvitav autor, kelle erijooneks, seni kui ta oma produktiivsust ei tõsta, jääb see, et ta kirjutab ühe jutu aastas. Selles pisikeses väljaandes on koos 15 aasta kompaktne looming, tihe nagu aatomituum.
Sarnase esteetikaga on ka Janar Ala "Oma rahva lood" - väike, pehme, koledate piltidega, sees hingelised jutukesed meie absurdsevõitu elu-olust. Pikemalt saab lugeda siit.
Ja nüüd, eirates kõiki reegleid, mis järjekindlat käsivad tutvustada uudiskirjandust, lükkan ette raamatu, mis ilmunud aastal 2002. See on Kalev Kesküla "Külma kodumaa". Tagakaanel on Mihkel Muti blurb, mis ütleb muuhulgas: "Tuleviku mentaliteediloolane rõõmustab, leides "Külma kodumaa" juhueksemplari bukinisti riiulilt." Prohvet Mutil oli õigus, omandasin rariteedi Pääsküla raamatukogu mahakantud raamatute riiulilt 30 sendi eest ja olen täiesti põlvili. Kõik tuleb jälle meelde! Eesti elu 90ndatel, oh sa issa ristike! Oli ikka elu, sellised asjad said ilmuda Eesti Ekspressis, tänapäeval oleks nende koht olnud Nihilistis või Pärnitsa blogis, nii ühiskonnakriitilised on need. Ja no ikka julmalt hästi kirjutatud. Mina ju tol ajal Ekspressi osta ei jaksanud, ma olin seesama vaene eestlane, kellele Kesküla kaasa tunneb. Ta oli meile toona veel kuidagipidi perekonnatuttav ja ma mäletan täiesti selgesti, kuidas mingil ajal me veel jõime koos Põltsamaa Kuldset, siis aga ei öelnud ta mulle tänaval tere. Mina oma eestlaslikus vihameeles muidugi arvan, et ajalehed panevad minust meelega inetuid pilte üles ja inimesed ei ütle mulle meelega tänaval tere. Tegelikult on inimesed hoopis hajameelsed või haiged ja suur süda nende sees paistab välja alles 20 aastat hiljem. Need mõtisklused vabariigi vaimust kuuluvad kohustuslikus korras lugemisele kõigile, kes neid mingil põhjusel lugenud pole ja ülelugemisele ja veel kord ülelugemisele. Ja riigikogule võiks rotaprindi välja lasta.
Igaks juhuks promon veel Eesti Novelli 2018, rõõmsalt teatades, et uus juba formeerub ja see saab olema täiesti teistsugune. On suisa võimatu, et mitte miski ei meeldiks, ükski autor, ükski jutt, kuigi keskeltläbi annavad Goodreadsi kasutajad muidugi tuimalt hindeks 3. Tühja kah sest hindest! Hea algus on tehtud ja edasi saab ainult paremaks minna. Aga mis mõtet on sarjal, kui teie riiulis puudub selle esimene köide? Minge ostke ära, raudselt saab sellest varem või hiljem koolis kohustuslik kirjandus.
Luule ja eluproosa sõpradele saab kaks ühes soovitada paksu Bukowskit. "Ikkagi on tore olla Bukowski", ütleb punane kiri kollasel kaanel. Ma väga tungivalt peale ei aja, aga see nagunii ei aita, sest joodikueetika on juba selline meinstriim, mida ei peata miski. Ja põhjusmõtteliselt olen ma soovitanud raamatuid, mida olen arvustamise tarbeks mitu korda lugenud ja nendega n.ö töötanud, mitte selle pärast, et linkida oma arvustusi, vaid sellepärast, et need raamatud on mulle lihtsalt sügavamalt mällu süübinud.
Kes aga tahab kirgast, kristallselget, imeilusat lugemiselamust, neile pakun välja Robert Walseri "Õed-vennad Tannerid". Sellest jääb kuidagi väga puhas tunne. Aga muidu on selle neetud Loomingu Raamatukoguga nii, et vihud aina kuhjuvad, mõnel kiled ümbert rebitud ja kaaned lahti käänatud, mõned neitsilikud, neid on jube palju ja mulle hakkab kurvastaval kombel tunduma, et nende lugemine on mingitsorti kohustus. On täiesti võimalik, et 2018 aasta numbrid saavad loetud aastaks 2025. Võtke seda raamatuasja maru rahulikult. Ei pea kõike kohe sisse ahmima, nad ei lähe seistes pahaks, mõni läheb isegi kindlalt paremaks nagu hea vein või konjak.
TÕNU KARJATSE
Jan-Werner Müller "Mis on populism?" (tlk. Triinu Pakk. TLÜ Kirjastus) – valimiste eel pea et hädavajalik konspektiivses vormis essee populismi kujunemisest ja selle kohast demokraatlikus ühiskonnas 2018. Avab TLÜ kirjastuse uue raamatusarja Bibliotheca Politico, mis omakorda täidab tühikut ühiskonnateadusslike tõlkeraamatute turul. Ilmunud sobivasti aasta lõpul, hea jõululugemine enne varakevadel taaskäivituvat populistliku retoorika valimiseelset maratoni.
John Langshaw Austin, "Kuidas teha sõnadega asju" (tlk. Triin Kallas. TLÜ Kirjastus) – retoorika süvatase, üks XX sajandi olulisemaid teoseid keelefilosoofias, nüüd siis ka eesti keeles. Austini lähenemine on ühtaegu keeleteaduslik ja humoristlik, ta näitab, et teadus ei pruugi alati olla igav.
Stuart Hall, Jessica Evans, Sean Nixon "Representatsioon" (tlk. Eva Näripea. EKA kirjastus) – visuaalse märgi funktsioneerimise õpik. Esseedekogumik koos harjutustega käsitleb märki selle semiootilisest algtasandist seebiooperini. Koos viidete ja bibliograafiaga hea abimees süvenemaks mitmetesse audiovisuaalse märgi väljenduslaadidesse, olgu see dokumentalistikas või üldisemalt, kuvandiloomes.
Hasso Krull "Euroopa" (Kaksikhammas) – mitmeid kordi nauditav, mitmekihiline poeemessee Euroopast ja Eestist, väikesest inimesest suures maailmas, müüdist ja selle reaalsest väljendusest. Krull kirjutab mütoloogiat juurde, see on justkui lõppematu voog, millesse "Euroopa" viib, 92 lehekülge on tinglik, kokkuleppeline pikkus.
Olle Lauli "Kuristik" (Gallus) – mitmehäälne ja kange mosaiikromaan XXI sajandi alguse Eesti inimesest. Lauli heidab kindaid me minevikutõlgendustele, rahvuslikele müütidele, pealiskaudsele ja mugavale suhtumisele teistesse rahvustesse ning iseenda ajalukku. Lauli käsitleb samu probleeme, millest kirjutasid Tammsaare ja Dostojevski, kuid teeb seda tänapäevases hektilises, puslelikus vormis, mis paneb end kokku lugemise käigus.
Janar Ala "Oma rahva lood" - XXI sajandi följetonid, lood ja pildid sellest, mida me iga päev enda ümber näeme, kuid mille tähele panemiseks ongi vaja veidi teravamat pilku.
Margus Ott "Kirju vägi. Väekirjad VI" (EKSA) – Oti luule on tema esseede poeetiline, mängulisem vorm. Teisiti öeldes, "Kirju vägi" näitab, kuidas luules filosofeerida.
Kruusa Kalju "kümme kükki. oma luulet ja tuttavat" (Kirimiri) – Kalju Kruusa seni intiimseim, pihtimuslikuim kogu. Kruusa on sellesse koondanud mitte ainult ta enda argipäeva ja perekonda puudutavad tekstid, vaid lisanud sinna ka tõlketekste samasuguse maailmavaate ja -tunnetusega autoritelt.
Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb" (Hunt) – poeemid proosas, argielu luules – vist sobivaim žanr suhestumiseks ja kohanemiseks rutiiniga. Kivisilla proosaluule on südamlik ja soe, tavaelu pühitsus.
Rein Raud "Viimane kustutab tule" (Salv) – poliitiline põnevusromaan, mis tõukub lähiajaloost ja tänapäevast. Rein Raua ulmepõnevik on aga mitmekihilisem, kui pelk poliitkrimka. Pikkade pühade lugemine, alternatiiv jõulusarjadele ja söömisele.
JAANUS SOOVÄLI
Ülo Matjus "Raamat on raamat" (Ilmamaa). Raamat raamatuist filosoofilt ja bibliofiillilt, kes pärast elupõlist raamatuarmastust on sunnitud tautoloogia vormis märkima, et "raamat on raamat". Jah, Ülo Matjus on Ülo Matjus.
Wilhelm Dilthey "Vaimne maailm: sissejuhatus elufilosoofiasse", tõlkinud Andrus Tool (Ilmamaa). Süstemaatiline artiklite kogumik, mis pakub sissevaate olulise saksa ajaloolase ja filosoofi mõtlemisse, varustatud erakordselt põhjaliku järelsõna-käsitusega tõlkijalt.
Giorgio Colli "Filosoofia sünd", tõlkinud Jaan Pärnamäe ja Kati Karja (Tallinna ülikooli kirjastus). Teos, mis kaevab välja õhtumaise mõtlemise mütoloogilised algupärad, soovituslik kõikidele kultuuriarheoloogidele.
Hasso Krull "Euroopa" (Kaksikhammas). Mütoloogilise haardega luulekogu, mis sarnaselt Collile põikab kreeka mütoloogiasse, kuid satub edasi ekslema liivi ja Põhja-Ameerika pärimuisse.
Arthur Schopenhauer "Maailm kui tahe ja kujutlus", tõlkinud Toomas Rosin (Ilmamaa). Õhtumaise filosoofia suurkuju peateos, suur ja raske raamat igas mõttes, mis käsitleb ühtviisi salvavalt nii olemasolu kaunemaid (maailm kui kujutlus) kui ka selle tumedamaid ja tungilis-reaalsemaid (maailm kui tahe) aspekte.
Friedrich Hölderlin "Hyperion", tõlkinud Mati Sirkel (Loomingu Raamatukogu). Lüürilis-paatoslik kiriromaan, üks romantismi-aja tähtteoseid, omamoodi kiidulaul sellele, mida Schopenhauer nimetab maailmaks kui kujutluseks.
Martin Algus "Midagi tõelist" (Varrak). Romaan liigub kuskil kujutluse, reaalsuse ja virtuaalreaalsuse piirimail ja sobib samuti hästi pärast Schopenhauerit.
Gérard Genette "Tekstist teoseni: valik esseid", tõlkinud Anti Saar (EKSA). Hea sissevaade Genette' strukturalistliku kirjandusteooria erinevaisse aspektidesse.
Bertrand Russell "Filosoofia põhiprobleemid", tõlkinud Bruno Mölder (Varrak). Ka asjasse mittepühendunule kergesti loetav sissejuhatus analüütilise filosoofia põhiprobleemidesse, muidugi russelliku varjundiga.
Jüri Kolk "Esimene malbe päev sel aastal" (Loomingu Raamatukogu). Vaimukad, iroonilised, absurdimaigulised ülesvõtted inimelu olukordadest ja tõsiasjadest.
MARGUS HAAV
Ants Hein "Vanaaja pulm. Valitud tekste ja pilte 16. sajandi keskpaigast 19. aastasaja viimase veerandini" (Tänapäev)
Pulmatraditsioone kajastavaid kogumikke on meil ilmunud õige mitu, Ants Heina oma paistab nende seast silma ajalise haarde poolest. Kui enamasti on keskendutud XIX sajandi teisel poolel käimatõmmatud kogumiskampaaniatega kokkusaadud folkloorile, siis Hein vaatab tagasi tunduvalt kaugemale. See pilt ei pruugi rahvusromantikutele meeldida.
Enn Tarvel "Eesti rahva lugu" (Varrak)
See on just täpselt selline ajalooraamat, nagu üks hea ajalooraamat peab olema. Päris kõigega ei saa nõus olla, siin-seal võib ja tulebki vastu vaielda, aga mõte saab sedaviisi tööd ning võidavad kõik.
Andrus Kivirähk "Tilda ja tolmuingel" (FD Distribution)
Kivirähk on taas saanud valmis raamatu, mis puudutab lugejat õrnalt ja kindlalt nagu tolmuingel. Seda lugedes meenuvad Astrid Lindgren ja Tove Jansson, lapsepõlve lõhnad ja maitsed. Sõbrad ja lähedased, kes on kaugel või keda enam pole.
Philip Matyszak "24 tundi Vanas Roomas. Üks päev roomlaste elus" Tõlkija Martin Kirotar (Tänapäev)
Eesti lugejale hästi tuttav Matyszak on oma raamatusse osavalt põiminud vanu tekste alates Juvenalise satiiridest ja Pliniuse kirjadest ning lõpetades bordelliseintelt leitud kaunikesti ropu grafitiga. Paneb kõnelema need, kellele polnud tollases ühiskonnas häält antud, ning see tuleb tal suurepäraselt välja.
Flake "Klahvkamees. Mida ma mäletan" Tõlkija Eve Sooneste (Tänapäev)
Üldse mitte tüüpiline rockiraamat, kust leiab maailma, mis saab alguse Ida-Saksamaal ning annab ühtlasi põneva pildi ka selle maa vähetuntud subkultuuridest ja segadusest, mis kaasnesid kahe Saksamaa liitumisega. Flake'i isiklik personaalne minimaailm, mille pärast teda kunagi narriti, teeb temast nüüd ühe väga toreda, ebatüüpilise ja isikupärase rockimehe. Mis sest, et ta ei kordagi tohi mainida bändi, mille maailmakuulsuses on ka temal oma oluline roll.
Mark Vanhoenacker "Taevarännud piloodi seltsis" Tõlkija Pirkko Põdra (Post
Factum)
Ilmus küll möödunud aasta lõpus, nii et sinna tabelisse ei jõudnud, aga väärt kraam. Maailm tuleb üha ligemale ja nii on pikemas perspektiivis keeruline lendamise maagiat ja reisimise romantikat alal hoida. Kauglennupiloot Mark Vanhoenacker kinnitab üsna veenvalt, et see on siiski võimalik, ja see mees juba teab, mida räägib.
Andrus Kivirähk "Millest kõneleb vana taksojuht kuuvalgel" (EKSA)
Varem ilmunud lood, aga hea, et ühiste kaante vahel. Vormid leidlikud, reaalsus mõnusas nihkes, musta huumori vahelt vastu vaatamas inimeseks olemise tuuma värelus.
Villem Valme "Öömüük aknast" (Kirimiri OÜ)
Villem Valme hoiab oma luules sama mõnusat turuloogikakst sõltumatud loomevaibi nagu ka enda plaadifirmas Õunaviks.
Janar Ala "Oma rahva lood" (Janar Ala)
Intelligentse huumorimeelega kompleksivaba kodaniku "Õnne 13". Mitet et ma "Õnne 13" kohta midagi halba tahaks öelda.
JÜRI PINO
Ilmar Tomusk
Pildid Hillar Mets
Universumi saladused
Tammerraamat
211 lk.
"Kui hulluks seekord asi läheb? Kolmas raamat juba neid ajarändureid."
"Väga," ütles õde. "Ikka Ristija Johannes ise platsis, teadagi, kes veel, Nimrod, Paabeli torn, galaktikad, universumi saladused kõik kokku."
"Hea, et mitte universumi direktorid," ütles psühhiaater. "Oi, jummal."
John Maynard Keynes
Hõive, intressi ja raha üldteooria
Inglise keelest Alari Purju
Ilmamaa
464 lk.
Lord ei olnud Briti tootmiskomandöridest ja muidu juhtidest vist eriti kõrgel arvamisel. Arvas nimelt nii 1944-45 või sinna keerdu, et USA lennuvägi – sakslaste peale ei saa enam loota - võiks vähe teelt eksida ja teatud tehased puruks pommitada, kui seal on kohal ainult administratsioon.
Ilmar Tomusk
Pöörane puhkus Parakatkul
Pildid Urmas Nemvalts
Tammerraamat
125 lk.
Kui ikka pereemal on hambad ristis ja silmad kollased, pole parata, peab kemmergu ehitama. Mispuhul filoloog ilmutab loovust – kellel on suvel vaja siseuksi, teeme neist seinad! Illustreerides sellega suurepäraselt, et hari sa eesti mees kui teaduste doktoriks tahes, sõnnik on tal ikka varvaste vahel, kirves ja vikat vanad semud.
Lembit Uustulnd
Avameri
Varrak
340 lk.
Kalurikolhoosid olid midagi mõistatuslikku. Olgu need sovhoosid-kolhoosid, aga kalurikolhoosidest räägiti legende. Mida polnud võimalik üle kontrollida. Need olid ju piiritsoonis. Roheliste mütsidega marslased, ehk siis otse KGBle alluvad piirivalveväed lihtsalt ei lasknud ilma eriloata vaatama, kas tõesti on miljonärkalurikolhoos rajanud endale neljakorruselise pronkskatusega sauna.
Seepärast on väga äge lugeda kirjeldust just sellise müütilise asutuse elust.
P. I. Filimonov
Hariton Naganovi surm ja ajatus. Libabiograafia
Vene keelest Veronika Einberg
Gallus
296 lk.
Läbi peategelase Haritoni, kes sündinud 1972, pajatatakse siin ära, kuidas kohalik venekeelne diligents elas läbi N. Liidu lagunemise, EV tekke, mis veneliku valutamisega käis hoopis raskemalt. Usinad asjapulgad kuhtusid, nende naised lõid hoopis õitsele ja asjalikuks, pojast sai elukunstnik Hariton, üle Tallinna tuntud, kuigi keegi ei oleks osanud öelda, mis ta teeb. Aga temaga tinutada suur au.
Kes armastanud Dovlatovit, Pelevinit ja ülepea tunneb head kraami, sellele läheb Filimonov mõnusasti.
Ilmar Trull
Metsa toodi kuuseke. Salmid suurtele ja väikestele
Tammerraamat
40 lk.
Kuu on kaksteist, majas häda.
Lastel tarvis luuletust.
Muidu ei läe tulle pada.
Jõulumees ei lõhu ust.
Appi tuleb onu Trull.
Õigeaegse raamatuga.
Kus on lullasid normull,
oleks rohkem, oleks sada.
Verni Leivak
Eesti sada legendaarset meelelahutuspaika
Pegasus
199 lk.
Juba see on lõbus, kui üritada kokku lugeda, millistes neist ise on käidud. 40 sajast, kuigi kohe on kõhklused, sest siin tuleb mängu midagi Fahrenheiti ja Celsiuse maadluse taolist – kas ma võin väita ennast olla KoKoKos käinud, kui ma olen Humalas kann kannu järel kergitanud või olla jäätisekohvikus Vigri viibinud, kui olen Lost Continentis, mis kahjuks nüüd ongi Lost, oma lastele jaanalindu sisse söötnud ja klaas klaasi järel kummutanud.
Lauriito
Ümber augu
Autori väljaanne
60 lk.
Kui juba siin kiitmiseks läks – mulle tõesti meeldis, vahepeal tuli ikka kadunud noorus ka meelde – siis kuningas Saalomon ropendas ikka päris korralikult. Kes "Ülemlaulu" läbi lugenud, teab. Kes pole, võiks seda teha. See on ropp, see on rõve, aga võibolla see ongi siiras armastus, kui vedelete kahekesi ja räägite roppe anekdoote. Või loete Lauriito luuletusi. Poiss oskab. Riim... see polegi tähtis, aga rütm on paigas, mida tuleb paratamatult kiitvalt esile tõsta.
Rein Sikk
Minu Virumaa. Üks poiss, üks vanne, üks maa
Petrone Print
272 lk.
Tõhus teatmeteos on see kah ja, veider, raviteos. Võttes ehk maha nii mõnegi hirmu. Ei ole nad seal kaardil paremale poole jääval Virumaal, ammugi Narvas, kõik midagi niisugused purjus ja pussiga karud. Narva koha pealt võin kinnitada, et need mõned korrad, mis seal käidud, ei ole veel vene keelt pruugitud. Saab täiesti maakeelega hakkama ja ehkki Narva näeb välja nagu Le Corbusier' unistus – see pagana prantslane tegelikult mõtles välja hruštšovkad – on see kah lõbus linn.
Evelin Kivimaa
Ma enam iialgi ei joo! Kuidas see päriselt õnnestuks?
Rahva Raamat
120 lk.
Õpilane* Kivimaa on rääkima saanud kireva, väärika ja nimeka valiku rahvast. Režissööre, kunstnikke, mehi, naisi, noori, vanu, täielik mutionu pidu.
On need lood koledad? Iseenesest isegi mitte väga. Mitte kõik. Isegi lõbuga-huviga loetavad. Gaute Kivistik annab huvitava pildi purupurjus lõbusatest 90. aastatest. Näiteks.
Lood meenutavad aga pidevalt seda põhilist tõde, mida peaks teadma igaüks, kes kärakaga hullama läheb: sa jääd üks hetk talle alla.
* Evelin oli tõepoolest 1992. aastal 20. keskkooli ajakirjandustundides üks minu õpilane, kuigi ma siis isegi midagi sest teadnud ega tea praegugi.
MAARJA KANGRO
* Inga Gaile "Klaas" (tlk Aive Mandel): elagu Läti naised! Läti eugeenika on ajalooromaanile hea teema.
* Pirkko Saisio "Kaini tütar" (tlk Hille Lagerspetz): väärt tähis Soome esimese lesbiromaanina, isegi kui see on mu maitsele veidi liiga poeetilis-aeglane.
* Annie Saumont "Aeg elada ja teisi jutte" (tlk Maria Esko): prantsuse moodne novellikirjanik, haarava stiiliga, mille noor tõlkija on hästi edasi andnud.
* Sveta Grigorjeva "American Beauty": sõjakalt emotsionaalne, ligipääsetav ja (loodetavasti) reaktsioone tekitav kogu.
* Märt Väljataga "Väike inglise luule antoloogia": ilus ja leidlik tõlkeluule, hoole ja armastusega tehtud. Kahtlemata meie lugejaile valgustav, sest ehkki suur(em) osa eestlasi suudab ilmselt lugeda ka inglise keeles, tuleb enamik vaevalt selle peale, et võtta ette Robert Herrick või Geoffrey Hill.
* Kalju Kruusa "Kümme kükki": soe ja eluline (tõsi ta on, "perepuhkus ongi põrgu"), põnevate tõlkevälgatustega nagu autoril kombeks.
* Hasso Krull "Euroopa": autori väitel on need luuletused õuduslood, aga mu meelest niimoodi esitatud, et õudus mõjub pigem tundliku, šarmantse kummastusviisina.
* Kristjan Haljak "Verlaine'i revolver": hästi voogab!
* Rein Raud "Viimane kustutab tule": ulme tuleb liberaalidele (tagasi) võita!
* Tõnis Vilu "Libavere": ootasin eesti luules sedalaadi keelelõhkumist juba ammu.
Suur asi on, et tõlkes ilmusid Schopenhaueri "Maailm kui tahe ja kujutlus" (tlk Toomas Rosin) ning J. L. Austini "Kuidas teha sõnadega asju" (tlk Triin Kallas), kuigi tunnistan, et eesti versioonis pole ma neid jõudnud veel lugeda. Humanitaaridele on oluline tähis ka Gérard Genette'i esseekogu "Tekstist teoseni" (tlk Anti Saar) ilmumine. Keegi võiks mulle peagi saabuvaks sünnipäevaks kinkida Olle Lauli "Kuristiku", loeksin huviga. Vikerkaarest on silma jäänud Kai Kase jutud, aga tema sel aastal ilmunud "Kogetud teoseid" pole ma veel jõudnud lugeda.
PEETER HELME
Triinu Meres, "Kuningate tagasitulek". Fantaasia.
Vaid natuke aega pärast Triinu Merese romaanidebüüti, mis jagas Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Eva Koffi "Sinise mäega" teist kohta, ilmus kohe ka Merese järgmine teos. "Kuningate tagasitulek" viib lugeja postapokalüptilisse düstoopiasse. Raamatu tugevuseks on jäise keskkonna ja selles vaevu-vaevu hingitsevate inimeste elu haarav kirjeldamine, kuid teose tuum ja kõige põnevam osa on muus. Nimelt keerleb tegevus kuningateks nimetatud olevuste ümber. Tegu on inimkujuliste, seksuaalsusest ja vägivaldusest nõretavate hiiglastega, kes justkui on inimesed ja justkui pole ka. Nõnda moodustabki Merese romaani kõige haaravama kihistuse küsimus inimese olemusest ja inimeseks olemisest.
Patrik Ouředník, "Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu". Tšehhi keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Küllike Tohver. SA Kultuurileht (LR 3-4).
Mitmekülgse tšehhi autori teos jääb meelde ühe lõppeva aasta parimas mõttes jaburaima lugemiselamusena – autor kappab selles läbi Euroopa 20. sajandi ajaloo, rääkides humoorikalt küll nii suurtest kui väikestest, nii tuntud kui tundmatutest nähtustest, sündmustest, protsessidest, ideedest, sõdadest, dispuutidest, avastustest, leiutistest, moodidest ja protsessidest, kuid suudab seda teha nõnda, et ei nimeta kogu raamatu vältel ühtegi isikunime. Seejuures ei jää mitte midagi segaseks, vaid vastupidi – esile tõusevad protsessid kui sellised ning väikese inimese roll ajaloo keerdkäikudes.
Indrek Hargla, "Kolmevaimukivi". Raudhammas.
Indrek Hargla pole mitte ainult kinnistanud oma rolli Eesti ulmekirjanduse esiautorina, vaid ta on sellest ammu juba välja murdnud. Esiteks on ta muidugi teinud seda oma apteeker Melchiori lugude ja stsenaristikaga, teiseks aga avara suhtumisega ulmesse. Seda demonstreerib ta ka kogumikus "Kolmevaimukivi", mis sisaldab nii varem ilmunud kui ilmumata tekste. Nende seast leiab ulme maiguga krimikirjandust, aga ka rahvalikul ainesel põhinevaid õudus- ja põnevuslugusid. Viimased moodustavadki teose kõige huvitavama osa.
Moritz von Kotzebue, "Teekond Pärsiasse". Saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Agur Benno. SA Kultuurileht (LR 15-17).
Agur Bennost on saanud viimastel aastatel baltisaksa kirjavara põhiline eestindaja. Erialast tulenevalt (kolonelleitnant Benno on kaitseatašee abi Eesti saatkonnas Moskvas) tunneb Benno huvi eelkõige siitmailt võrsunud sõjaväelaste vastu ning selles mõttes kujutab Moritz von Kotzebue mälestusteraamat endast huvitavat lugemist: siin kirjutab kuulsa teatrimehe sõjaväelasest poeg oma reisist Vene diplomaatilise missiooni koosseisus Pärsiasse 1817. aastal. Dokument pole põnev mitte ainult kultuuriloolise kirjeldusena vaid annab tunnistust ka sellest, kuivõrd on 200 aasta jooksul muutunud eurooplase maailmapilt ning muidugi aitab see ka paremini mõista baltisakslaste enesekuvandit.
Martti Kalda, "Printsess ja pühamees". Tammerraamat.
Martti Kalda on tuntud Ida kultuuri- ja mõtteloo vahendajana ning igal reedel võib Vikerraadios kuulda ka tema ülevaateid Aasia ajakirjandusest. Nõnda pole üllatav, et ka tema proosalooming on ida-maiguline. Žanriliselt on "Printsess ja pühamees" üles ehitatud klassikalise India mõistuloo või muinasjutuna. Kuid selle tegevus hargneb täiesti tänapäevases maailmas, saame siit sissevaate India sotsiaal- ja ökoloogilistesse probleemidesse ning Kalda kergitab ka kardinat ka meie jaoks üsna arusaamatutelt ühiskondlikelt suhetelt, mis Indias valitsevad. Valitud vorm – muinasjutt – on aga leidlik, lisades nõnda loole ühe lisakihistuse ning aidates kergemini siseneda eksootilisse maailma.
László Krasznahorkai, "Viimne hunt". Ungari keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Reet Klettenberg. SA Kultuurileht (LR 18).
Mõni autor ütleb kõik ära vaid ühe lausega – isegi kui see lause on üle kolmekümne lehekülje pikk. Täpselt nii teeb "Viimses hundis" Krasznahorkai. Tema lugu on lihtne: nimelt on see minajutustus, kus end põhja joonud saksa õppejõud püüab ühes räämas Kreuzbergi õllekas ungarlasest baarmenile jutustada seda, kuidas ta sattus Andaluusiasse ja mida ta seal koges. Baarmeni lugu ei huvita, peategelase enda mõttelõng kipub hajuma, kuid kuidagi õlleähmasena jaurates jõuab ta viimaks ikka kuskile välja. Lugu venib, keerleb iseenda ümber, on täis kordusi, tupikusse viivaid hargnevusi, kuid on jutustatud siiski katkematu joana, kus puuduvad punktid ja semikoolonid, ta voolab muudkui edasi ning hoiab ka lugejat enda kütkes kuni lõpuni, mis on sama veider kui terve lühike teos ise.
Ivar Sild, "Näita mulle päikest". Lauapealne.
Ivar Silla värske luulekogu on kahtlemata kõige tugevam ja terviklikum teos. Autor ise on kirjeldanud seda liikumisena proosa poole ning proosaelemente siin kindlasti leidub: iga luuletus on ise üks väike jutuke ning kõigist neist kokku moodustab terviklik lugu. Samas on tekstides rütmi, riimigi leidub ning – mis vast teose luulena defineerimise seisukohalt kõige tähtsam – kogu tekst on tihe, laetud, täis pinget. Siin ei ole midagi üleliigset ning just seetõttu mõjub see autobiograafiline lugu lapse kokkupuutest alkoholismi ja perevägivallaga tõeliselt ahastamapanevalt. Sild näitab, et ta oskab puudutada lugeja hingekeeli.
Joonas Sildre, "Kahe heli vahel. Graafiline romaan Arvo Pärdist". Arvo Pärdi Keskus.
Ühe inimese elu jutustamine pole kunagi kerge ülesanne ning autor peab alati tegema valikuid – millest jutustada ja kuidas jutustada? Kellega häälega rääkida? Ja kuhu see lugu välja peaks jõudma? Joonas Sildre on oma koomiksis langetanud valiku rääkida Arvo Pärdi elust selle algusest kuni päevani, mil Pärt Eestist emigreerub. Nõnda võib seda käsitleda legendi eelloona või siis loona, mis aitab selgitada seda, miks ja kuidas Arvo Pärt kujunes selleks, kelleks ta kujunes. Valitud vorm – pilt, mida napp tekst vaid toetab – on põnev ja intrigeeriv, sest kuidas ikkagi joonistada heli? Sildre saab selle trikiga hakkama ja tulemuseks on lummav ning samas infotihe teos.
Mihkel Mutt, "Kõik on hästi. Mõtted II". Fabian.
Millest siis rääkida, kui kõik on niigi hästi? Eks ikka sellest, mis näib halvasti, aga ei pruugi seda lähemal vaatlusel olla. Mihkel Mutt võtab teemade kaupa läbi teda ennast ja Eesti elu mõjutavad nähtused ning teeb seda teravmeelselt, mõnusa iroonia ja eneseirooniaga ning suudab samal ajal ometi olla tõsiseltvõetav ja sügavutivaatlev. Tõeline lühiproosa ja esseistika meistriklass!
Rein Raud, "Viimane kustutab tule". Salv.
Head põnevikku on ikka tore lugeda. Eriti, kui autor suudab kirjutada põneviku, mille tegevus hargneb nüüd ja siin, meie enda Eestis, ning teha seda veel usutavalt. Tundub võimatu? Jah, tunduks mulle ka – kui ma poleks lugenud Rein Raua kõige värskemat romaani, mille tegevuse käivitab vabariigi peaministri uskumatu mõrv hammustamise teel. Raud suudab segada uskumatu, ulmelise ja üle vindi keeratu meie tänapäeva ilmestavate tõsiasjadega selliseks kompotiks, et lõpus tekib lugejal küsimus, kas me mitte ei elagi sellises varjatud vandenõude maailmas?
PEETER SAUTER
JANIKA LÄÄNEMETS
2018 oli ennekõike hea luuleaasta. Lugemiselamusi pakkusid nii vanad olijad kui ka uued tulijad. Eredaimalt jäid meelde Hasso Krulli erinevaid mütoloogiaid ja pärimusi segav "Euroopa" (Kaksikhammas) ning Berk Vaheri ajakajalist ja ajaülest, isiklikku ja ühiskondlikku ainest ühendav "Silmanurga taga" (Elusamus). Debüütkogudest väärivad esiletõstmist Värske Raamatu sarjas ilmunud Triin Paja kujundiküllane ja sisendusjõuline "Nõges" ning Vootele Ruusmaa minimalistlik ja melanhoolne "Tavaline don Quijote" (mõlemad Kultuurileht).
Algupärase proosa paremik ei tõusnud tänavu küll mulluse tasemini, kuid silmapaistvaid saavutusi jagus sellessegi aastasse. Enim meeldis Kai Aareleidi novelli- ja miniatuurivalimik "Salaelud" (Varrak), mille nii mõneski palas jutustatakse kümnekonnal või vähemalgi lehel suurem lugu kui paljudes tellisemõõtu romaanides.
Aasta tõlketeose tiitel läheb Loomingu Raamatukogus välja antud saksa luuleklassiku Friedrich Hölderlini tundelisele kiriromaanile "Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaal" (tlk Mati Sirkel, Kultuurileht), mis sobib täiuslikult aeglaseks nautimiseks ajal, mil kirjanduski näib endal aina enam tundvat survet olla võimalikult kiiresti ja lihtsalt tarbitav.
TAUNO VAHTER
Art Spiegelmani "Maus". Graafiliste romaanide suur klassika, mis tõestas paljudele, et koomiks on tõsiseltvõetav kirjandusžanr ja et holokaustist saab kirjutada täiesti uue nurga alt. (Tõlkinud Tiina Aro, Pythagorase püksid).
Joonas Sildre "Kahe heli vahel". Sisuliselt Eesti esimene graafiline romaan, aastatepikkune töö ja tundlik käsitlus Arvo Pärdi elust ja loomingust, aasta üks originaalsemaid raamatuid. (Arvo Pärdi keskus)
Henry Marshi "Ära tee kahju". Inglise ajukirurgi mõtlemapanev raamat elust, surmast, selle üle otsustamisest ning paratamatusest. (Tõlkinud Malle Klaassen, Varrak)
Anti Saar ja Urmas Viik, "Mina, Milda ja meister Michel". Soe ja suurejooneline kunstiraamat lastele Michel Sittowi kohta. (Eesti Kunstimuuseum)
Leelo Tungal, "Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa" - selle raamatuga sai valmis "Seltsimees lapse" triloogia, mida loetakse ka veel aastakümnete pärast. (Tänapäev)
Maarja Kangro "Minu auhinnad" - žanritevaheline raamat, esseistlik-jutustav dokumentalistika, mille huvitavam osa on eesti kirjanduselu allhoovuste kirjeldamine. (Nähtamatu ahv)
Hans Roslingi "Faktitäius" - rootsi varalahkunud statistikaguru suudab erinevaid globaalseid andmeid analüüsides selgitada suuri protsesse ja selgub, et maailma olukord ei olegi nii hull kui vahel arvatakse. (Tõlkinud Helen Urbanik, Tänapäev)
Rein Pakk, "Aja teenistus". Vaimukas kirjeldus elu võimalikkusest 1980ndate Tartus ning nõukogude armees. (Supilinna Ekspress)
Douglas Smith "Rasputin". Esmapilgul ehmatavalt paks raamat on kirjutatud heas stiilis, briti jutustavate ajalooraamatute paremate traditsioonide järgi. (Tõlkinud Elle Vaht, Varrak)
Ants Hein "Vanaaja pulm" - Kuigi raamatu pealkirjas on sõna "pulm", annab see tegelikult laiema ja üsna värvika pildi eestlaste elust pea viiesaja aasta jooksul ning piltlikult öeldes saab nii nutta, naerda kui ka ahastada. (Tänapäev)
AIVAR KULL
Pärast 2017. aasta proosaülevaate tegemist Loomingule (2018/3) pean tunnistama, et olen eesti proosaga käesoleval aastal pausi pidanud. Öeldakse, et küll küllale liiga ei tee, ent ma pole selles eriti kindel.
Küll aga lugesin läbi kõik sarja "Kirjanikud omavahel" (kirjastus Hea Lugu) kümme meenutusraamatut – kokku saab neist väga köitva mosaiigi. Kui siit mõni välja valida, siis esiteks ehk Maimu Bergi "Meie hingede võlad" oma eriliselt sümpaatse, suuremeelse, mõistva ja andestava, ütleksin isegi et sakraalse tundetooniga. Ja teiseks Sirje Kiini "Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest" – Sirje Kiin oskab kaasahaaravalt, liigselt koormavate teoreetiliste tarkussõnadeta põimida memuaare ja kirjanduslugu, avada väga erinevaid kirjanikke.
Jooksev kriitik ei jaksa sageli lugeda ja teistelegi soovitada palju muud kui neid teoseid, mida on ise arvustanud (olen ERR Kultuuriportaalis juba kiitnud ka Sirje Kiini). Minul olid need sel aastal järgmised:
Kõigepealt eesti luulest Indrek Hirve "Kuldöölane" (kirjastus Post Factum) ja Mehis Heinsaare "Pingeväljade aednik" (Verb).
Siis Ilmamaalt Eesti mõtteloo sarjas Henrik Visnapuu "Millal sünnib inimene" ja Linnar Priimäe "Minu Goethe".
Viimasega seostub Johann Peter Eckermanni "Kõnelused Goethega tema viimastel eluaastatel 1823–1832" Mati Sirkli tõlkes (sari Avatud Eesti Raamat, EKSA), suursugune, õilis raamat täis vaimukat vaimusädelust, mille seltsis veetsin – meelega hästi aeglaselt süüvides – erilise naudinguga päris mitu nädalat.
Aasta kirjandussündmus oli minu jaoks Arthur Schopenhaueri "Maailm kui tahe ja kujutlus", I-II köite ilmumine (Avatud Eesti Raamat, Ilmamaa, tõlkis Toomas Rosin, kokku 1716 lk) – vana hea ja külluslikult teravmeelne Schopenhauer kõnetab mind hoopis enam kui paljud uuema aja moefilosoofid. Üks näidistsitaat kah: "Tõde ei ole hoor, kes tikub kaelustama neidki, kes teda ei ihalda, vaid ligipääsmatu kaunitar, kelle soosingule ei või kindel olla isegi see, kes ohverdab talle kõik." (I kd, lk 20).
Ja lõpuks püüdsid pilku kaks elulugu. Erkki Vettenniemi "Solženitsõn. Elu ja eetos" (Tänapäev, tõlkinud Maimu Berg ja Sander Liivak) annab hea, pisut vestelise, ent samas asjaliku läbilõike vene nobelisti elust, loomingust ja vaadetest. Raamatu põhipuudus: ta võinuks olla poole paksem! Samas tuletab soomlase siin-seal Eestisse põikav käsitlus meelde, et vajaksime juba eraldi raamatut "Solženitsõn ja Eesti".
Frank Brady "Lõppmäng" (Varrak, tõlkija Tõnis Värnik) kannab esmapilgul kahtlaselt ameerikalikku-kõmutaotluslikku alapealkirja: "Legendaarse malegeeniuse BOBBY FISCHERI silmipimestav tõus ja langus imelapsest hullumeelsuse piirile". Jah, ühe ehtsa kõmuajakirjaniku pidupäev on muidugi see, kui ta näeb mõnda tuntud tegelast mudalompi kukkumas (ja kui õnnestub seda veel mitmest rakursist pildistada!). Nii et võtsin raamatu kätte üsna suure ettevaatusega. Aga õnneks on Frank Brady õõnsast kõmulisusest täiesti vaba, ta suudab üsna objektiivselt kirjeldada ka stseene, mis tõepoolest lähenevad "hullumeelsuse piirile", tegemist on igati hea ja empaatilise psühholoogipilguga tehtud sissevaatega nii uhketesse malelahingutesse kui ka ekstravagantse Bobby skandaalidesse ja veidrustesse. Autoril on ühe isikliku mälestuskillu lõpus koguni selline lause: "Puhkesin vaikselt nutma, andes enesele aru, et sellel hetkel, kui aeg näis peatuvat, oli mul õnn olla geeniuse seltskonnas" (lk 160). See lause – omas keerutamata, otsekoheses kontekstis – vist jäigi aasta raamatusaagist kõige enam meelde.
KAUPO MEIEL
Lõppeval aastal ilmus jälle eesti keeles tohutult raamatuid, aga tohutult ei tähenda veel, et piisavalt, aga peaaegu piisavalt ilmus raamatuid kindlasti. Osasid raamatuid osteti palju. Osasid loeti palju. Osasid kiitsid kriitikud palju ja osasid laitsid kriitikud palju. Osalt need osad kattusid, osalt ei kattunud, nagu ikka. Võibolla oli see eelviimane aasta, kui eesti keeles ilmus tohutult palju raamatuid ja viimane aasta, mil ilmus peaaegu piisavalt piisavalt. Raske öelda, mis läks 2018. aastal hästi ja raske on öelda, mis läks halvasti. Mõni raamat jäi silma, sest see tundus oluline, märgilise tähendusega üldises plaanis, mõni raamat jäi meelde, sest selle lugemine valmistas rõõmu, mõni tegi rõõmu lihtsalt seetõttu, et see ilmus. Järjekord on sama suvaline kui kõik kirjandust puudutavad edetabelid.
Silver Anniko, "Rusikad. Inimene on inimesele hunt" (Hea Lugu)
Kunagise menuromaani teose taastrükk umbes-täpselt sellisena nagu autor seda näha soovis, oli kirjastuse Hea Lugu jaoks jackpot. Anniko romaanis sisaldub kõik, mis vaja - karm saatus, Eesti ajaloost, põnevus. Pole oluline, kas "Rusikad" on väärtuslik kirjandusteosena. See on Lugu ja Legend. "Rusikad" tõi hetkeks tagasi ajad, mil raamatul oli vahel elustki suurem väärtus, kordumatu hetk kordus, et särada ja mitte kunagi enam naasta.
Piret Raud, "Initsiaal purjeka ja papagoiga" (Tänapäev)
Teate seda stseeni filmis "Üksinda kodus", milles Kevin jookseb entusiastlikult majas ringi ja manab rõõmsalt ja hoogsalt: "Yes-yes-yes-yes!" Või ei olnudki seal sellist stseeni? Vahet pole, Piret Raud hakkas täiskasvanutele kirjutama! Yes-yes-yes-yes!
"Eesti novell 2018" (MTÜ Eesti Jutt)
Õnnitlen uut raamatusarja viisaka ja tugeva alguse puhul ja soovin palju jaksu edaspidiseks! Neile, kes sellest kogumikust esimest korda kuulevad, teadmiseks, et raamatus "Eesti novell 2018" sisalduvad eesti novellid. Novellide autorid on Mari-Liis Müürsepp, Lilli Luuk, Margit Lõhmus, Meelis Friedenthal, Jüri Kolk, Martti Kalda, Janar Ala, Donald Tomberg, Mudlum , Mart Kivastik, Andrus Kivirähk, Armin Kõomägi, Friedebert Tuglas, Juhan Voolaid ja Mihkel Mutt.
"Vinguv jalaluu" (Raudhammas)
Veel üks erinevate autorite jutukogumik, seekord tegu ulmejuttudega, mis rändavad Friedrich Reinhold Kreutzwaldi radadel. Esindatud on autorid Joel Jans, Meelis Friedenthal, Indrek Hargla, Maniakkide Tänav, Jaagup Mahkra, Mann Loper, Andrus Kivirähk, Mart Sander ja Siim Veskimees. Koostaja Indrek Hargla kirjutab raamatu saatesõnas: ""Eesti rahva ennemuistsed jutud" oli aluspõhi, ilma milleta Eesti kirjandus ei oleks saanud sündida, ning aastal 2018 võib sellest jätkuvalt leida ainest ja mõtteõhutusi žanripuhtaks ulmekirjanduseks." Aamen selle peale.
Jim Butcher, "Hauatagune oht. Dresdeni toimikud, 3. raamat" (tlk Iris-Barbara Jeletski. Fantaasia)
Iga kord, kui kirjastuselt Fantaasia ilmub järjekordne Harry Dresdeni seiklus, olen ma rõõmus, väga rõõmus. Sama rõõmus olen ma, kui neilt ilmub järjekordne Steven Bursti raamat, mis räägib Vlad Taltose seiklustest (tänavu ilmusid "Yendi" ja "Taltos"). Ja siis olen ma samuti väga rõõmus, kui saan uue doosi John Scalzi loomingut (tänavu ilmus "Zoë lugu. Vanamehe sõja neljas raamat"). Chicago võluri Dresdeni tõstsin teistest ettepoole lihtsalt sellepärast, et lugesin seda viimasena ja pole veel päriselt sellest vampiiride, vaimude ja valguse, pimeduse, varjude ja teravmeelsuste maailmast välja elanud. Üldiselt on selles valdkonnas olnud superaasta. Fantaasia, hoidke üleval head tööd, nagu öeldakse.
Lois McMaster Bujold, "Kodune sõda" (tlk Allan Eichenbaum. Varrak)
Kui paari aasta eest ilmus Bujoldi "Mälu", siis tundus mulle, et Vorkosigani saaga hakkab kuidagi liiga turvaliseks ja seebikalikuks kiskuma. Lugeda oli hea, aga kosmoselahingud, jõhkrus, imelised pääsemised ja ootamatud süžeekäigud tundusid puudu olevat. Samal ajal, Miles saab ju vanemaks ja kaua sa ikka jaksad ringi rahmeldada. "Kodune sõda" aga kinnitas mu usku, et kõik on omal kohal ja "Mälu" oli ka omal kohal. Püsin Bujoldiga kuni lõpuni!
Kui juba ulmekirjanike peale jälle jutt läks, siis olgu mainitud, et tänavu jõudis maakeelde ka žanri absoluutse klassiku absoluutne klassika: Ursula K. Le Guini "Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia" (Fantaasia. Sari "Orpheuse raamatukogu"). Muide, kas te teate, mis on ulmekirjanikel Lois McMaster Bujoldil ja Ursula K. Le Guinil ühist? Väike mõttepaus. Jah, neil on ühist see, et nad on mõlemad ropult head ulmekirjanikud!
Triin Paja, "Nõges" (Kultuurileht)
Triin Paja võitis "Nõgesega" ühe kahest tänavusest Betti Alveri debüüdipreemiast. Hästi komponeeritud luulekogu ja auhinda väärt ja lugemist väärt.
Maarja Kangro, "Minu auhinnad" (Nähtamatu Ahv)
Kui juba kirjanduspreemiatele jutt läks, on paras hetk mainida ära Maarja Kangro raamat "Minu auhinnad". Kui lühidalt öelda, siis ütleks lihtsalt, et väga lahe raamat. Kui pikemalt öelda, siis tsiteerin iseennast, kes ma Sirbis kirjutasin teose kohta nõnda: "Kirjandusilma tõusud ja mõõnad, stress, mida tekitab tunnustamatus, ja stress, mida omakorda tekitab tunnustus, ei ole aga lihtsalt üle kantav müütilise tavalise inimese maailma. Tee või tina, aga keevitaja mured on teistsugused kui kirjaniku mured, nii et kokkuvõttes on "Minu auhinnad" ikkagi tsunftisisene kirjandus. Professionaalsetele kirjanikele-tõlkijatele-toimetajatele kohustuslik, raamatukogutöötajatele ja kirjandusõpetajatele soovituslik, harrastuskirjanikele lubatud, laiemale lugejaskonnale keelatud kui teadmine, kuidas tehakse seadusi ja vorsti."
Kolm raamatut, mille ilmumise fakt tegi meele heaks:
Lugesin varases lapsepõlves Juhan Jaigi muinasjutte. Hull kirjanik, hullud lood, siiani mäletan! Lauri Sommer, olgu ta tänatud, pani kokku raamatu Jaigi seni varju jäänud lugudest. Raamatu nimi on "Tundmata palu" (Kaarnavi Selts).
Märt Väljataga, olgu ta kiidetud, andis välja "Väikese inglise luule antoloogia" (EKSA), mis sisaldab üle kahesaja luuletuse viiekümne kuuelt autorilt läbi kuue sajandi Geoffrey Chaucerist (1343–1400) Geoffrey Hillini (1932–2016). Antoloogiaid, eriti neid, mida teeb Väljataga, pole kunagi piisavalt!
Stephen Kingilt, olgu ta neetud, ilmus eesti keeles tarviline ja kohustuslik käsiraamat kirjutajatele "Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest" (Hea Lugu), sobilik ka lugejatele. Tõlkis Jüri Kolk, olgu ta kiidetud!
(:)kivisildnik, "Ma olen siga" (Jumalikud Ilmutused)
Aasta geniaalseima pealkirjaga luuleraamat ajastu geniaalseimalt luuletajalt. Lõputu õud ei lõppe, aga võitle, Sven, võitle selle vastu! Kuigi sa oled siga, ma armastan sind! Sind, sinu loomingut ja kogu maailma!
INDREK KOFF
Titus Livius, "Linna asutamisest alates", Tallinna ülikooli kirjastus. Ladina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Maria-Kristiina Lotman ja Kai Tafenau
Ülimalt hea meel on, et klassika tõlkimine jätkub. Teos ise ei vaja kommentaari , vaid lausa kisendab lugemise järele, sõbrad!
Hans Rosling, Ola Rosling, Anna Rosling Rönnlund, "Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad", Tänapäev
Hädakraaksujatele ja ka täitsa tavalistele inimestele silmade avamiseks hädavajalik lugemisvara. Ehkki Hans Roslingi ülim optimism tekitab kohati kahtlusi, on see raamat siiski suurepäraseks toeks igat sorti pessimistidele ja õigupoolest igaühele – eks me kõik osale ümberringi vohaval arvamusfestivalil ja selleks, et arvamus oleks kasvõi pisut vähem kallutatud, on hea omandada teatavad faktikontrolli refleksid. Roslingid aitavad neid omandada.
Kaia Sisask, "Noor-Eesti ja prantsuse vaim", Tallinna ülikooli kirjastus
Olen alati arvanud, et õiglus tuleb jalule seada. Eesti uuema kultuuri prantsuse juurikate koha pealt on asi tänu Kaia Sisaskile õnneks korras.
Enn Tarvel, "Eesti rahva lugu", Varrak
Hea ja julge ühemehetellis, igal juhul tasub lugeda.
Nora Ikstena, "Emapiim", Hunt. Läti keelest tõlkinud Ilze Tālberga ja Contra
Ränk, aga ilus. Nora Ikstena tirib lugeja alati endaga kaasa ja enamasti on need kirjanduslikud reisid üsna valusad, aga mõjuvad samas puhastavalt.
Henry Marsh, "Ära tee kahju. Lood elust, surmast ja ajukirurgiast.", Varrak. Inglise keelest tõlkinud Malle Klaassen
Raamat, mis on loetav ühtaegu põneviku ja mõttekirjandusena. Ajukirurgi meeletu argipäev, võimatud valikud ja valusad otsused.
Ülle Leis, "Võõrkeelse suhtkuse käsiraamat", Wordwaltz
Suurepärane teejuht igaühele, kes õpib võõrkeeli ja soovib neis suhelda. Mahlakas vormistuses ülevaade võimalikest karidest ja juhatus võõrkeelses suhtluses kasulikuks osutuda võivate keelelis-kultuuriliste reflekside poole, mis tasuks endale sisse harjutada.
Valdur Mikita, "Eesti looduse kannatuste aastad", Välgi metsad
Maailm on sisenenud antropotseeni, kõik ümbritsev kannab inimtegevuse jälgi (mis ei ole enamasti kahjuks meeldivad), kõikjal räägitakse keskkonna- ja looduskaitse vältimatust vajalikkusest (aga tegudesse jõuab sellest vähe), meil Eestiski peetakse "metsasõda", "raudteesõda" ja "tselluloosisõda". Hea on, kui keegi püüab neid asju mõtestada.
Patrik Ouředník, "Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu", Loomingu raamatukogu. Tšehhi keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Küllike Tohver
Kuhu iganes Küllike Tohvri tõlkijakäsi puutub, seal muutub miski kullaks. Võimalik, et see raamat oli juba originaaliski väga hea, aga eesti keeles on ta kindlasti veelgi parem. Vaimukas kirjanduslik mäng päris valusatel teemadel.
P.S. Head sõbrad ja veelgi lähemad inimesed rõõmustasid mind sel aastal ohtrasti. Siivsus ei luba nende teoseid põhjalikumalt soovitada (korruptsioon!), aga mind eriliste kirjanduslike naudingutega varustanud sõprade ja lähedaste nimed olgu siiski tähestiku järjekorras üles loetud: Kai Aareleid, Jan Kaus, Veronika Kivisilla, Eva Koff, Piret Raud, Anti Saar, Jaanus Vaiksoo.
HELI ALLIK
Pole kindel, kas viimaste aastakümnete kirjandusteooriat – ka seda, mida Eestis viljeletakse – on üldse kokkuvõttes keegi sama palju mõjutanud kui Gérard Genette. Tema mõisteid palimpsestist paratekstini ja autodiegeesist analepsini, mis on juba eesti keeleski peaaegu et orgaanilistena kasutusel, ei jõua üles lugeda. Tegelikult on päris kummaline, et Genette'i esimene eestikeelne tervikraamat "Tekstist teoseni" (tlk. Anti Saar, koost. Marek Tamm; Ilmamaa) ilmus alles 2018. aastal, mõned kuud enne autori surma. Aga isegi siis, kui akadeemiline kirjandusanalüüs ei ole inimese kõige esmane huviobjekt, on see tõlkekogumik – lustakas ja samas ranget loogikat mitte kunagi reetev; barokne, uperpallitav ja samas alati kindlalt struktureeritud; tekstide mõtestamiseks aina uusi võimalusi otsiv ja ühtaegu täiesti praktilisi, maises elus kasutatavaid töövahendeid pakkuv; soe, sõbralik ja mitte kunagi lugeja suhtes üleolev, ning ometi igal sammul uuenduslik – näide sellest, kui haaravalt on võimalik kirjutada teoreetilisi tekste.
@keitivilms, kes on "ilmunud" kolmes kanalis – Facebookis, Instagramis, Twitteris – juba 2013. aastast, jätkas "ilmumist" ka aastal 2018, aga endiselt ei paista olevat võimalik tema loomingut kirjeldada, ilma et katse otsekohe täiesti totakas välja näeks. Väikest niidiotsa pakub Antoine Compagnon, kes ütleb, et žanrilisus ja kirjanduslikkus on moodsal ajal pöördvõrdelises seoses – mida raskem on tekste vormiliselt määratleda, seda suurema tõenäosusega saavad need millelegi tähtsale pihta. Teine niidiots justkui viirastub, kui Blanchot räägib kirjanduse essentsist – Vilmsi puhult tekib tunne, et ta tõstab kogu kirjanduse nii sõna otseses kui kaudses mõttes teise kohta. Aga ma ei tea. Igal juhul on seda minu meelest vaja nagu hapnikumaski.
J. L. Austini "Kuidas teha sõnadega asju" (tlk. Triin Kallas, TLÜ Kirjastus) on taas puhas klassika, mille sisu on eestikeelses keelefilosoofias kanda kinnitanud ammu enne tõlke ilmumist. Raamat peatub teemal, millest ei saa eales liiga palju juttu olla – kui me midagi ütleme, siis me alati ka teeme, ja see, "kuidas", on tihti veel tähtsam kui see, "mis".
Ma ei saa täpselt aru, mida teeb Tõnis Vilu oma "Libaveres" (kirjastus Häämaa). Aga see kummaline hääl, mis on segu poolhullunud anonüümsest netikommentaatorist, lagunenud isiksusest, kes arvutis vaikselt klahve taob – ja nii mõnegi neist mööda lööb –; ülitundlikust new age mõjutustega intelligendist, kes ütleb "vahest mütlen et mediteeris / tühja kõhuga end pilvedesse / et sellst enese-keskusest väljja / põgeneda"; neurootilisest maailmaparandajast – "Ma mõteln et / puudu on old ikkagist millestki / muust- SUurest Pildist vüi / mingist politiilsest tahhtest." –; kohusetundlikust kodanikust, kes on ilmutuse saanud ja "keeltes rääkima" hakanud; mingisugusest ürgsest murdekeelsest kohavaimust, luudest, kontidest, luulefragmentidest ja pagan teab veel millest, tundub mulle kuidagi väga täpselt vastavat sellele, kuidas inimene end oma peas Eestis aastal 2018 tunda võib.
Naljakas on see, et László Krasznahorkai "Viimset hunti" (LR, tlk Reet Klettenberg) soovitas esimesena üks sõber, kelle igapäevane elutegevus sugugi kirjandusega seotud pole, kaugel sellest. Ja ometi on autor tuntud kui raskesti ligipääsetav, keerulist stiili viljelev, postmodernistlik, depressiivne, ebasõbralikult apokalüptiline – ühesõnaga, rohkem spetsialistide värk. Tegin selle raamatu lahti suurt mitte midagi mõtlemata – ungari kirjandus, tulgu sealt pealegi aina pärle (alles see oli, kui ilmus näiteks Lajos Kassáki "Hobune sureb ja linnud lendavad välja", tlk. Lauri Eesmaa), ikka ja alati on uuesti tunne, et ma ei tea sellest niikuinii mitte midagi ja ei saagi teadma. Aga see raamat nõiub su endasse ja ei lase enne lahti, kui too "kohutav ja ligitõmbav lause" (nagu pealkirjastas oma arvustuse sellest tõepoolest ühest lausest koosnevast novell-romaanist M. Väljataga) on läbi.
"Ma järgiksin õigekirja isegi tapalaval seistes," ütles kunagi Théophile Gautier. Charles Baudelaire, see igavene mässaja, nimetas Gautier'd "täiuslikuks maagiks prantsuse kirjasõna alal" ja pühendas talle "kõige sügavama alandlikkusega" oma "haiglased õied". Oma loomingus tegi Gautier kõike muud, kui orjas drakoonilisi reegleid – ta lihtsalt armastas prantsuse keelt. Täpselt samamoodi ei ole 2600 uut sõna sisaldav "Eesti õigekeelsussõnaraamat 2018" (koost. Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik; EKSA) tähtis raamat mitte selleks, et me kõik kramplikult "õigesti" kirjutama hakkaksime, vaid selleks, et meid ikka ja jälle oma keelega kontakti viia, sellest teadlikuks teha, lasta meil selle sügavustes ja kõrgustes kaevata ja seda täiesti vabalt ja rõõmuga kasutada.
Sadeq Hedayati "Pime öökull" (tlk. Üllar Peterson, TLÜ Kirjastus) on tõepoolest, nagu selgitab raamatu tutvustus, "unikaalne novell, millele on maailma kirjandusvaramus raske vastet leida". Teherani poeet avas Pariisi emigreerununa 1951. aastal oma üürikorteri gaasikraanid; tema teosed arvas Andre Bréton, kes võis ometi olla ju üpris keeruline, isegi türanlik tegelane sürrealismi "liikmelisuse" küsimuste suhtes, veidi hiljem liikumise klassikute hulka. Raamatu peategelane võib küll öelda: "Olen kogetu kaudu järeldusele jõudnud, et minu ja teiste vahel valitseb ilmatu kuristik," aga autor seal taga suudab mõnesaja tuhande morbiidse tähemärgiga ehitada filigraanse silla ühest inimesest teiseni, kaugest Lähis-Idast Läände.
Triin Paja oma luulekoguga "Nõges" (Värske Raamat) on – natuke nagu Maarja Nuut muusikas – leidnud mingeid nii intensiivseid ühendusteid kuhugi meie sügavast pimedusest paistvatesse kihtidesse, et hakkab tekkima kahtlus, kas pajas ei tegelda mitte nõidumisega. PS. Lugesin nüüd just intervjuud autoriga. Triin Paja on eesti keeles kirjutama hakanud alles poolteist aastat tagasi. Ma ei julge mõelda, millised järeldused sellest tuleb täpselt teha.
Võib juhtuda, et kõige arhailisemates tekstides, kõike pedantsemas koostamistöös, kõige aeglasemalt kristalliseerunud valikutes, kõige vähem revolutsioonikas ambitsioonis, kõige igavamas kommenteerimiskonventsioonis, kõige ohtlikumas žanris ja kõige traditsioonilisemates luuletõlkevõtetes on kõige selle peaaegu-vanamoodsuse juures midagi kummastavalt värskendavat. Märt Väljataga tõlgitud ja koostatud "Väike inglise luule antoloogia" (EKSA) sisaldab üle kahesaja luuletuse viiekümne kuuelt autorilt läbi kuue sajandi. Kõrgepinge sõnade vahel võib olla suurem kui kitarrisoolo ajal AC/DC kontserdil.
Sellise jutuga on muidugi suurt oht olla wannabe-muumia, kes tahab vägisi siiski olla ära märgitud tungi ja tormi all vasakus nurgas. Aga midagi pole teha, kui lugeda Värsket Rõhku, tekib hea, lootusrikas tunne – kõik ei lõppegi ära, kui ka "meie" vanaks saame, püssid põõsasse viskame ja saabub muidugi mõista veeuputus; ikka üritab ka see elu, mis tuleb meie järel, maailma kuidagi sõnadega siduda, et see päris orbiidilt ei lendaks.
Ei mahu enam, aga kui ma oleks suutnud tähemärke paremini talitseda, oleksin veel kirjutanud FS-i "Tätoveerimata inimesest" (EKSA), Kalju Kruusa "Kümnest kükist" (Kirimiri), Olle Lauli "Kuristikust" (Gallus), "Eesti Novellist 2018" (koost. Armin Kõomägi, Made Luiga, Kajar Pruul, Maia Tammjärv; Eesti Jutt), Carolina Pihelgase intervjuukogumikust "Sõnad on õhk" (Kaksikhammas) ja veel sellest ja teisest ja kolmandast. Ja veel tahaks, et kirjutaks mõned autorid, kes mitte kuidagi ei ole nõus sulge pihku võtma.
MONICA-LINDE KLEMET
"Kahe heli vahel" - Joonas Sildre, Arvo Pärdi Keskus - graafiline romaan Pärvo Pärdist, suurepärane visuaali ja heli sümbioos, lugedes tekkis lausa sünesteetiline kogemus. Liigutav ja sügav loojutustus, samas mänguline ja piire katsuv.
Tommy HellstenI "Võidujooks ajaga", tõlkija Ly Seppel, kirjastus Pilgrim - harjumuspäratult mitteambitsioonikas raamat olemise tuumast.
"Aju emotsionaalne elu", Richard J. Davidson, tõlkija Signe Rummo, Äripäev - põnev lugemine aju- ja psühholoogiahuvilistele.
"Iseendast algav sugupuu", Mikk Sarv, Kristel Vilbaste - hea juhend oma suguvõsa tundma õppimiseks.
RAUL SULBI
2018. aasta meeldejäävamate ja olulisemate raamatute nimistut tuleb alustada 2017. aasta detsembrist – on ju iga aasta jõulumüügiks ilmuvad teosed alati sellistes tabelites vaeslapserollis, kuna aastalõpu tuhinas neid keegi veel läbi lugeda ei jõua, aasta hiljem on nad aga bibliograafiliselt juba "vale aastaarvuga" tähistatud ja ei lähe justkui valikus arvesse.
Hispaania populaarse romaani suurmeistrite Carlos Ruiz Zafóni ja Arturo Pérez-Reverte kõrval on nüüd eesti keeles olemas Ildefonso Falconesi originaalis 2006. aastal ilmunud "Mere katedraal" (kirjastus Kunst), monumentaalne ja panoraamne ajalooline romaan hiliskeskaegsest Barcelonast. Santa María del Mari katedraali ehitamisest 14. sajandil rääkiva värvika, dramaatilise ja seiklusrikka tellisromaani, mida on saatnud üleilmne menu, tõlkis eesti keelde Ruth Sepp. Käesoleval aastal valmis selle loo põhjal ka Netflixi ajastutruu minisari. Kui keegi otsib nn. suurt romaani, siis siin ta on: leitud!
Samuti eelmise aasta lõpunädalail ilmus inglise ulmekirjaniku Philip Pullmani uus noorteromaan "Põrmu raamat 1: La Belle Sauvage" Eve Lauri tõlkes ja napilt kuu aega pärast teose esmailmumist inglise keeles. Originaalis 1990ndail ja eesti keeles esmakordselt 2002–2005 avaldatud "Tema tumedate ainete" triloogia järg, aasta oodatuim noorteulmekas ei petnud fännide lootusi – Pullman on endiselt parim noorteulmet viljelev autor maailmas. Kirjastusest Pegasus oli tark otsus enne teose väljaandmist avaldada kordustrükina ka "Tema tumedate ainete" triloogia kolm osa ("Kuldne kompass", "Inglite torn" ja "Vaigust kiiker"), samas kujunduses ja formaadis uue raamatuga.
Samuti maailma tippu kuuluv noorteulme ja samuti kordustrükk on ka teise inglase, Philip Reeve'i neiks jõuludeks Peter Jacksoni toodetud menufilmi tuules uuesti välja antud "Surelikud masinad" ja "Kuldseeklid" Kristina Uluotsa tõlkes. Kui kirjastus Tiritamm jäi omal ajal sarja lõpuni avaldamisega jänni, siis loodetavasti näeme seekord Rahva Raamatu kirjastuse väljaandel kõigi nelja osa ilmumist. On ju nii Reeve'i kui Pullmani teoste näol tegu noortefantasy'ga, mis ei tee lugejaile vanusest tulenevalt mingeid hinnaalandusi, on jõhker ja naturalistlik, julm ja traagiline.
Kui jätkata kirjanduslikult oluliste kordustrükkidega, ei saa kuidagi mööda ameerika ulmeklassiku Ray Bradbury "Võililleveinist", mis ilmus Laine Hone tõlkes esmakordselt eesti keeles küll juba 1994. aastal, kuid on nüüd ületoimetatud tõlkes kõvade kaante vahel kirjastuse Paradiis vahendusel uuesti meie lugejate ees. See nostalgiline poisipõlve lõpust rääkiv romaan võiks kuuluda igasuvisele ülelugemisele. Bradbury arusaamist noorukite psühholoogiast ja tema võimet anda edasi ammukadunud lapsepõlve nostalgilist nukrust ja rõõmsamaidki emotsioone on nimetatud maailmakirjanduse parimaiks ning sellega on raske mitte nõustuda.
Samuti ei pääse mööda Jay Asheri noorteromaanist "Kolmteist põhjust", mis ilmus esmakordselt eesti keeles Liisa Raudsepa tõlkes küll juba 2010. aastal, kuid ilmselt seoses Netflixi äärmiselt vastuolulise, ameerika noorte elu jõhkraid pahupooli ning probleemseid teemasid käsitleva telesarja "13 Reasons Why" (2017–) menuga pidas kirjastus Tänapäev vajalikuks teose uuesti välja anda. Selliseid enesetappudest, vägistamistest, koolikiusamisest jms rääkivaid noorteromaane ei saa kunagi liiga palju.
Tehniliselt võttes on kordustrükk ka õuduskirjanduse kuninga Stephen Kingi "Hiilgus" (Ühinenud Ajakirjad). Ilmus ju nüüd üle käidud Matti Piirimaa tõlge esmakordselt 1994. aastal kahes jubeda kujundusega taskuformaadis köites pealkirja all "Surmahotell". Nüüd on see vana auvõlg likvideeritud ja Kingi ehk tähtsaim õudusromaan on maakeeles olema viisakas pakendis ühes köites ja õige pealkirja all. Teost maksab lugeda ka kõigil Stanley Kubricku meistriteose "The Shining" (1980) austajail – raamat ja film on piisavalt erinevad ja rõhutavad eri nüansse ning teemasid.
Vähem oluline raamat pole ka sellesama Stephen Kingi mitteilukirjanduslik raamat "Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest" (Hea Lugu), mille tõlkis Jüri Kolk. Tegu on ühteaegu maailma ühe kõigi aegade edukaima kirjaniku memuaarteosega lapsepõlvest, noorukiajast, täiskasvanuks saamisest ja kirjanikuna läbilöömisest kui ka raamatuga, mis lahkab kirjutamiskunsti köögipoole saladusi.
Ulme- ja krimikirjanik Indrek Hargla avaldas kevadel oma vahest tähtsaima (ulme)teose pärast romaane "Palveränd Uude maailma" ja "Vabaduse kõrgeim määr", mis mõlemad ilmusid 2003. aastal, võrratu lühiproosakogu "Kolmevaimukivi". See mitut lühiromaani ja pikemat jutustust ning valiku lühipalasid koondav ulmekogu tõestab, et vahepeal vaid mahukaid krimi- ja parapõnevikke avaldanud Hargla on endiselt tippvormis ka oma peamises žanris – ulmekirjanduses ja just selle nõudlikemas vormis: lühiproosas. Kogumik on täis äärmiselt eriilmelisi ja nauditavaid palasid, millest pea igaüks on hoolikalt konstrueeritud, läbi mõeldud ja äärmiselt lugejasõbralikult teostatud. Hargla mitte ainult oma tuntud headuses, vaid oma tipptasemel.
Eesti suurima žanriulme väljaandja, kirjastuse Fantaasia 2018. aasta raamatuist on ilmselt tähtsaim ameerika ulme suurmeistri Ursula K. Le Guini üks peateoseid "Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia", mis sel aastal Tatjana Peetersoo tõlkes esmakordselt eesti keelde jõudis. Romaan kirjeldab kahte poliitiliselt diametraalselt erinevat maailma, mille vahel valitseb Külma sõda meenutav vihane vastasseis: planeeti Urras, kus eksisteerivad kõrvuti õitsev kapitalistlik ühiskond ja autoritaarne proletariaadi diktatuur, ning selle kuud Anarres, kuhu on elama asunud planeedilt pagenud anarho-sündikalistlik vähemus.
Aasta olulisim reisikirjanduse-alane teos on Vaikse ookeani avastusajaloo spetsialisti John Dunmore'i "Unenäojaht. Kujuteldava Vaikse ookeani uurimine" (Hea Lugu). See Tiina Randuse tõlgitud teos annab lummava ja informatiivse ülevaate planeedi suurima ookeani avastus- ja uurimisloost alates 16. sajandist kuni 19. sajandini. Professor Dunmore kirjeldab raamatus dramaatilisemaid avastusretki Lõunamerel, samuti nende retkede peegeldusi Õhtumaa ilukirjanduses ja nende rolli meie mõttemaailma kujundamisel.
MAARJA VAINO
1. Mehis Heinsaar "Pingeväljade aednik"
Kirjastus: Kirjastus Verb
Heinsaar on autor, kes lummab eriti oma minivormidega. Tema luule poeb sinu sisse ja püsib seal, loob mingi tunnetusliku eriseisundi. On küll maiuspala-raamat, sobilik kõigile, kes tahavad, et mõni loetud lause või kujund neid mõtlema rabaks!
2. Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb"
Kirjastus Hunt
Nautisin Veronika lühipalu juba siis, kui ta neid vahetult pärast sündmust Facebooki postitas. Raamat koosnebki tema "juhtumistest" poes, rongis, kodus. Neid pisilugusid võiks nimetada maagiliseks realismiks – ühelt poolt tavaline olme, teiselt poolt autori (või mõne n.ö tegelase) läbi võluvaks nihestunud olukorrad, mis lasevad elul paista äkitselt hoopis millegi muuna, kui ta just hetk tagasi oli.
3. Eesti tunne. Koostanud Doris Kareva
Kirjastus Rahva Raamat
Suurepärane luuleantoloogia, mis juba pealkirja tasandil on tabav – tõepoolest on Eesti (ka) tunne, mida on raske sõnastada, aga mis sageli ongi kodumaa armastuse essents. Ja kui keegi midagi nii abstraktset üldse väljendada oskab, siis muidugi luuletajad. Eesti luule on kindlasti maailmakirjanduse üks tippsaavutusi. Selles raamatus olevad tekstid on tõestusmaterjal.
4. Rein Veidemann "Piimaring"
Kirjastus EKSA
Eesti kirjanduses harvaesinev juhtum, kui terve romaan on üles ehitatud ühele kujundile, mida kirjandusteadlasest autor teose käigus lugejale lahkelt seletab. Klassikaliselt komponeeritud romaan, mis toetub siirastele pihtimustele ja avab ausalt nõukogude ajastut.
5. Enn Kasak "Paradoksid. Must auk mõtlemises"
Kirjastus Argo
Suurepärane raamat nii enese harimiseks kui ka proovile panemiseks. Ühelt poolt filosoofiline, teisalt ka praktiliselt paradokside sisu avav. Kuigi teema ise on paras peavalu, on autor osanud selle köitvalt kirja panna, nii et lõpuks tekib raamatust omamoodi sõltuvus.
6. Konrad Lorenz "Niinimetatud kurjus: Agressiooni looduslugu"
Saksa keelest tõlkinud Mari Tarvas. TLÜ kirjastus
Kaasahaaravalt kirjutatud ja põnevate näidetega illustreeritud raamat sellest, mis vahet on kurjusel ja agressioonil, loomadel ja inimestel. Autori üldistusvõime ning tähelepanekud teevad raamatust loodusteadusliku mõtiskluse, mis paneb inimsusele uue pilguga vaatama.
7. Alvis Hermanis "Päevik". Tõlkinud Contra
Kirjastanud Tallinna Linnateater
Kahtlemata üks selle aasta üllatusi. Küllalt teatrikauge inimesena oli mul põnev elada päevaraamatu kaudu sisse ühte teistsugusesse maailma ja eriti seetõttu, et autor on lätlane. Kui palju me ikka Lätist ja lätlastest teame! Kogu aeg liiga vähe. Kuigi palju on juttu lavastamisest välismaal, on Läti ikka kohal. Kõige huvitavam on siiski lugeda ühe iseseisva vaimuga inimese mõtteid ja mõtisklusi, olgu nad siis mõeldud ükskõik kus.
8. Lewis Mumford. Masina müüt I. Tõlkinud Hillar Künnapas
Kirjastus Ilmamaa
Köitvalt kirjutatud raamat masina-inimese vahekorrast, mis seab kahtluse alla veendumuse, et progressi näitajaks on tingimata tehnoloogiline areng. Autor avab kõikvõimalikke erinevaid aspekte ja inimkultuuri arenguetappe, vaatab neid harjumuspärasest teise nurga alt. Raamat pole mul veel läbi, nii et ootan huviga, kuhu autor välja jõuab. Seda enam, et oodata on ka II köidet pealkirjaga "Võimu viisnurk".
9. "Kirjanikud omavahel" raamatusari
Kirjastus Hea lugu
Tänuväärne raamatusari, mida eriti hakkavad hindama tuleviku kirjandusuurijad. Aga on muidugi ka praegu hea sissevaade erinevate ajastute kirjandusilmadesse. Hästi valitud autorid on taganud piisava omanäolisuse, nii et raamatud ei hakka üksteist kordama. Muidugi on mõni sarja teos tugevam ja põnevam kui teine, sõltub ka lugeja erihuvist. Ladusa lugemise kõrval on sellel sarjal igal juhul ajatu kirjanduslooline väärtus.
10. Klassika
Ei saa üle ega ümber sellest, et käesolev aasta on olnud suuremat sorti kirjandusklassikute juubeliaasta. Sel puhul on välja antud ka kordustrükke, kuid polegi ju nii oluline, kas head teksti lugeda uuest või vanast raamatust. Mõni eelistab just vana. Nii või teisiti tuleks kätte võtta ja (üle) lugeda A.H. Tammsaare (140), Hando Runneli (80), Lydia Koidula (175), Jüri Üdi/Juhan Viidingu (70), Marie Underi (135), Artur Alliksaare (95), Mihkel Muti (65), Ellen Niidu (90) loomingut. Klassika ei aegu!
VALNER VALME
Leïla Slimani, "Hällilaul" (tõlkinud Sirje Keevallik). Tänapäev, sari "Punane raamat"
J. L. Austin, "Kuidas teha sõnadega asju" (tõlkinud Triin Kallas). (Tallinna Ülikooli kirjastus
Khalil Gibran, "Murtud tiivad" (tõlkinud Üllar Peterson). Tallinna Ülikooli kirjastus
Chimamanda Ngozi Adichie, "Pool kollast päikest" (tõlkinud Triinu Pakk). Varrak, sari "Moodne aeg".
Vladimir Orlov, "Aldimängija Danilov" (tõlkinud Erle Nõmm). Tänapäev, sari "Punane raamat".
Sergio Pitol, "Mefisto valss ja teisi jutte" (tõlkinud Ruth Sepp). Loomingu Raamatukogu
Chinua Achebe, "Kõik vajub koost" (tõlkinud Heili Sepp). Varrak, sari "20. sajandi klassika"
Daniel Galera, "Verest nõretav habe" (tõlkinud Mele Pesti). Varrak, sari "Moodne aeg".
Sadeq Hedayat, "Pime öökull" (tõlkinud Üllar Peterson). Tallinna Ülikooli kirjastus.
Ingmar Bergman, "Puumaaling. Pärast proovi" (tõlkinud Ülev Aaloe ja Anu Saluäär). Loomingu Raamatukogu
