Kristjan Haljak: modernismi projekt pole sugugi surnud ega lõpule viidud ({{commentsTotal}})

Kristjan Haljakule näib, et modernismi projekt ei ole sugugi surnud ega lõpule jõudnud. Oma uues luulekogus on ta allikaid töödelnud nõnda, et stilistilis-temaatilise ja metoodilise vanamoodsuse kohal välgataks veel hetkekski see
Kristjan Haljakule näib, et modernismi projekt ei ole sugugi surnud ega lõpule jõudnud. Oma uues luulekogus on ta allikaid töödelnud nõnda, et stilistilis-temaatilise ja metoodilise vanamoodsuse kohal välgataks veel hetkekski see "moodsus", mis vähemasti Autor/allikas: Dmitri Kotjuh

Siim Lill tegi Sirbis intervjuu luuletaja, tõlkija ja kirjandusõpetaja Kristjan Haljakuga, kellel ilmus hiljuti neljas luulekogu "Verlaine'i revolver".

Pole tavaline, et inimene loeb, veelgi vähem, et hakkab kirjutama. Tsiteerin heterodoksset mõtlejat Barry Sandersit: "Elame maailmas, mida asustavad lugemise ja kirjutamise kõrvale heitnud noored, kes seetõttu on sunnitud fabritseerima elu ilma sisemise juhita [—]. See on maailm, kus noored otsivad enesesse süüvimise asemel kättemaksu ja süüdistusi."Kuidas sa jõudsid lugemise-kirjutamiseni ja kuidas läks nii, et see sinust enam lahti ei lasknud?

Mulle ei meeldi hakata näpuga vibutama, öeldes, et mittelugemine toodab nürimeelseid tonte, valu, surma ja vägivalda. Väga võimalik, et iseenda ja ümbritseva struktureerimiseks, nn vaimseks kosmeetikaks on lugemine ja kirjutamine kasulikud abivahendid, ent ma ei usu, et selle ilma valu, surma ja ängistust saab seeläbi vältida või nende taastootmisest nõnda kõrvale hoida õnnestub. Parafraseerides aga Michel Houellebecqi võib ehk tõesti öelda: kui sa ei suuda oma kannatusi kindlasse struktuuri paigutada, oled omadega perses.

Eks lugesin raamatuid lapsepõlveski, toona oli see (veel?) norm. Tõsisem kirjandushuvi tekkis põhikooli lõpus. Ma ei tea, miks see minust lahti ei ole lasknud. Ei ole jõhkramat vaatepilti kui noor elujõuline mees, kes ärkab üles päikselisel suvehommikul ja haarab kätte … raamatu.

Kirjandusega olen lihtsalt kõige kauem tegelenud, muidu võiksin ju sama hästi pühenduda mõnele muule vaimsele sfäärile. Millelegi peab ometi pühenduma … Kust muidu rahuldust saada? Enesehävitus, liiderdamine ja muu meelelahutus on muidugi kõik sümpaatsed ja kannatusrikkad viisid, kuidas elu õhtusse veeretada, ent ega vaimset tööd lõppude lõpuks ikka naljalt üle ei trumpa.

Akadeemilises sfääris oled varem võrrelnud André Bretoni Andres Ehiniga. Kirjutatava doktoritöö raames uurid kuuldavasti Comte de Lautréamonti ja Jaan Oksa loomingut. Mida tähendab sulle modernism ja selle eriomased väljendused, näiteks sürrealism?

Mulle näib, et modernismi projekt pole sugugi surnud ega lõpule viidud. Võimalik, et tõmme, mida tänapäevalgi tuntakse kunstivaldkondades tolle ligi 150 aasta vanuse – kui paigutada kirjandusliku modernismi algus Baudelaire'i juurde – modernismi järele, on seletatav teatava ühiskondlik-poliitilise olukorra sarnasusega: kiirus, šokielamus, uued tehnoloogiad, võimetus "vana" kultuuri tarbida, luule neile uutele lugejatele, kelle meelest vana klassikaline luule pole vastavuses igapäevase kogemuse ja kogemistempoga.

Mis sürrealismi puutub, siis ühtpidi on tõepoolest tegemist ühte väga kindlasse perioodi kuuluva kirjandus- ja kunstivooluga. Selle spetsiifilisi karakteristikuid jäljendades on võimalik toota lõputul hulgal tekste ja visuaalseid artefakte, mis klassifitseeruvad sürrealistlikeks, ent mille jäljenduslik-kopeeriv iseloom muudab nad tänapäeval justkui aegunuks, ebamoodsaks. Teisalt tuleb arvestada, et sürrealism on märksa suurem kui kogum tehnikaid ja motiive. Sürrealism oli ja on kõikehõlmav, kunstiülene – elu hoomav, elu ületav. Sürrealistlikku kunsti ja elutunnetust oli enne ja on pärast vastava liikumise sündi.

Lõppude lõpuks liigitub sürrealistlikuks kogu kirjandus, mis pürgib väljapoole argisest, banaalsest, mis väljendab usku pealispinna taga, kohal, all ja kõrval varjuvasse, mille puhul teatakse, et nii nagu asjad paistavad, pole see, kuidas nad alati paistma peaksid.

Prantslased ja prantsuse keel – mis sind nende juures köidab? Kas keelteoskus on üldse vajalik? Inglane W. S. Maugham ütleb oma mälestusteraamatus, et "võõrkeelte omandamine suuremas mahus kui hädapäraseks suhtlemiseks on minu meelest ajaraisk. Ainsa erandi teeksin siin prantsuse keelele. Prantsuse keel on haritud inimeste ühiskeel".2 Kas tunned vajadust oma tekstidega jõuda kaugemale eestikeelsest raamist?

Ma ei tea, kas prantsuse kultuuri juurde tõi mind ettemääratus või juhus. Nii on läinud, mis mul enam parata. Kas ehk mingi muu sündmuste ahela mõjul oleksin uppunud hoopis poola või hispaania kultuuri? Et mind on õpetatud olema igasuguse olemuslikkuse (ja mingis mõttes ka kultuurilise relativismi) suhtes kriitiline, siis ei julge väita, et eksisteerib mingisugune koherentne, ühtne, ideeline prantslaslikkus. Kuid prantsuse keele oskus on selle juures kindlasti oluline, avardav. Ükskõik kuidas keelelis-kultuurilisse relativismi ka suhtuda, eri keeli osates mänguruum kindlasti laieneb. Oma tekstidega eestikeelsest raamist kaugemale jõuda on mõttena erutav, kuid ma ei tea, kas olen ise selle nimel just palju vaeva näinud.

Kuidas näeb välja su loomeprotsess?

Kõik oleneb sellest, millist teksti või tsüklit parasjagu kirjutan. Kasutan palju nn cut-up-meetodile lähedasi töövõtteid. Cut-up'i puhul võetakse tekstid, näiteks Shakespeare'i sonetid-näidendid ja Rimbaud' luule, lõigatakse need katki – tõepoolest, kääridega katki – ja pannakse uutmoodi kokku. Ent see ei peaks siiski olema lihtne kirjanduslik mäng. Olgu, see on justkui lihtne kirjanduslik mäng. Kuid selle lihtsuse taga varjub teatav müstitsistlik-esoteeriline soov tuua säärase meetodiga lõigutud autoreis esile tõde, see pärissisu, mis muidu jääb varjatuks.

Nii üksikluuletusi kui ka suuremaid kompositsioone töötan alati ümber, esialgsed spontaansed puhangud vajavad viimistlemist. Kui saavutan illusiooni spontaansusest või kergusest, siis selle üle jääb mul ainult õnnelik olla.

On suisa banaalne korrata käibetõde, et sisu ja vorm on lahutamatult seotud … Seepärast üritan ka sissejuurdunud vormimustreid murda, kirjutada teisiti, mitte ennast korrata.

"Verlaine'i revolvris" ja teistes uuemates projektides jätkan võitlust luule ja proosa, originaalsuse ja plagiaadi vaheliste tõkete kõrvaldamise eest, mängides (nõukogude) entsüklopeediate, eesti (ja maailma) luuleklassika ja kohalikku rahvuslikku narratiivi üht- või teistpidi kujundanud XX sajandi proosateostega, töödeldes allikaid nõnda, et kogu selle stilistilis-temaatilise ja metoodilise vanamoodsuse kohal hetkekski välguks see "moodsus", mis vähemasti minul veel viivuks silmad pimestab.

Palun räägi uuest luulekogust lähemalt.

Loomulikult vihjab pealkiri relvale, millega üks poète maudit, Paul Verlaine, üritas tappa teist, Arthur Rimbaud'd. Olles küll relva esmalt ostnud selleks, et tappa iseend. Siit hargneb mäng hilisromantilise-dekadentliku traditsiooniga. Raamat ise koosneb seitsmest osast, igas osas on üheksa luuletust, igas luuletuses neliteist värsirida. Et ka raamatu esialgne tööpealkiri oli "Sonetid", siis on siin selge vihje New Yorgi koolkonna teise põlvkonna autorile Ted Berriganile, kelle "sonnetoidid" olid komponeeritud suuresti kirjandusklassika tsitaatidest, Berrigani kaasteeliste teostest ja Berriganilt endalt. "Verlaine'i revolvrigi" esialgne metoodiline tööpõhimõte oli sellesarnane.

akna / taga kõlaritest voolas džässi / vaikne vaikne hääl ja nutt ja / kontrabass ja viinapudelgi …3 Peale džässilikkuse läbib su tekste veel kaks mõnevõrra muusikalist teemat: religioossus-spirituaalsus-mis-iganes-termin ja erootilisus-kehalisus-tung. Milline on su suhe muusikaga ning kas kirjandus ja muusika on omavahel seotud?

Ma kuulan palju muusikat – nii töötades kui ka niisama –, kuid kahjuks puudub mul võime seda ise luua. Mul pole vist mõtet teha siinkohal kõrvalepõige muusika ja luule ajaloolisesse ühtsusesse, kuid võin öelda, et kirjutades pean teksti kõla alati oluliseks.

Olen saanud ka tagasisidet, et mõne teksti puhul on mu lugejaid aidanud see, et nad on kuulnud mind neid ise ette kandmas. Et visuaalsel tasandil on värsid mu raamatuis tihti lõhutud ja süntaks graafiliselt markeerimata, siis mõistan, et paberil võivadki mõned rütmid raskesti tabatavaks jääda. Loodetavasti ei mõju see lugejaile liialt pelutavana.

Missugune on su suhe proosaga?

Ilukirjanduslikku proosat loen üha vähem, ent pean tunnistama, et mindki on vahel tabanud tung seda kirjutada. Olen ka üht-teist katsetanud, ent kuna ma pole endale rahuldava tulemuseni jõudnud, siis ei ole ka midagi ilmutanud. Näis. Publikule mõeldes oleks see vist nutikas – statistika järgi loetakse romaane rohkem kui luulet.

Mis sind tänapäeva kirjanduses köidab? Kas loed palju, on's raamaturiiulitel su kodus suur roll?

Loen palju, küll mitte ainult ilukirjandust. Mis luulesse ja proosasse puutub, siis ei saa öelda, et mul oleks tänapäeva autorite puhul mingisugune eriti sõge maitse. Autorid, keda loen, on arvatavasti üsna tuntud. Liialdaksin, kui ütleksin, et olen väga hästi kursis näiteks Lääne-Euroopa luulemaastikul toimuvaga. Järge ongi paraku raske pidada. Raske on lugeda isegi kogu luulet, mis Eestis avaldatakse. Aga tuleb silmad lahti hoida, oma laiskust ei saa kellelegi teisele süüks panna.

Olen jällegi surmavalt banaalne, aga mulle meeldib näiteks Michel Houellebecqi proosa (ja luulegi on väga hea, eks ole). Ameeriklastest olen viimasel ajal lugenud päris palju Frederick Seideli luulet. Midagi selles angloameerika post-beat traditsioonis on sellist, mida Eesti luulesse väga peegeldunud pole, ent mis mind on teismeeast saadik köitnud.

Raamaturiiulitel on kodus oluline roll, kuid riiulitele on kahjuks ruumi vähe ja ma ei tea ega viitsi mõelda, kuidas seda küsimust lahendada. On paremaid küsimusi.

Pead õpetaja ametit. Kas see on sinu elukäigu loogiline kulg? Tean noori õpetajaid, kes on sattunud ahastusse, nähes, kuidas mahukad õppekavad surutakse minimaalsetesse ajavahemikesse, kuidas erivajadustega lastele ei pöörata tähelepanu jne.

Õppisin ülikoolis prantsuse filoloogiat. Selles mõttes oli õpetajaks sattumine justkui loogiline. Kuid pean tunnistama, et õpetajaks ma tõepoolest lihtsalt sattusin … Imelikul kombel see töö mulle meeldis ja meeldib siiani. See pakub mulle teatavat suhtlusalast naudingut, mida üksi kodus nokitsedes ei saa. Seda ahastust, mida sa kirjeldad, ma täiel määral tundnud pole: töötan osalise koormusega, pole klassijuhataja jne. Ometi suudan seda ahastust hästi mõista.

Lõpetuseks: millised on tulevikuplaanid?

Paar käsikirja on pooleli, need tahaksin lõpuni kirjutada. Samuti on käsil paar tõlkeprojekti – neist kõige huvitavamad on ehk André Bretoni sürrealismi manifestid ja Lautréamonti "Maldorori laulud". Kui võimalik, siis tahaksin suuremad tõlketööd lähiajal kaelast ära saada ja keskenduda doktoritöö kirjutamisele.

1 Barry Sanders, A Is for Ox: The Collapse of Literacy and the Rise of Violence in an Electronic Age. Vintage Books, 1995, lk xi–xii.

2 William S. Maugham, Kokkuvõtteks. Tlk Inta Soms. Canopus, 2005, lk 77.

3 Kristjan Haljak, Conceptio immaculata. Vihmakass ja Kakerdaja, 2017, lk 12.

Intervjuu ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: