Guido Kangur kinnitas "Ringvaates", et on jazzmuusikat armastanud juba pikka aega, kuid viimasel ajal on tal õnnestunud ka oma põhitöö muusikaga siduda. "See algas juba möödunud hooajal, kui ma mängisin Vanemuises Beethovenit ja mängin veel tänase päevani," ütles ta ja tõi välja, et nüüd jätkub see lavastuses "Kontrabass". "Mul on hea meel, et meie direktor Rein Oja selle vastu võttis, sest talle meeldis väga see mõte, et seda tükki just koos muusikaga teha."

"Kontrabass mängib ja mina räägin, vahepeal ma röögin üle kontrabassi, emotsioonid käivad tõesti lakke ja uuesti põrandale," selgitas Kangur ja tõdes, et lavalt võiks vaatajateni jõuda selle mehe lugu. "See on küllaltki kurb ja üksik inimene, tal on omad unistused, vahepeal satub raevu, aga siis jälle armastab ja kirub oma pilli," ütles ta, lisades, et tükis on tal ligi poolteist tundi puhast teksti. "Kui ma oleksin üksinda laval, siis võiksin vabamalt võtta, aga meil on praegu ikkagi kokkulepitud kohad, kus me Mingoga kokku saame, kus tekib dialoog muusika ja sõna vahel."

Muusikaline kujundaja Mingo Rajandi selgitas, et suure osa lavastuse ajast kuulab ta seda, mida hull mees suust välja ajab. "Mul on mõned muusikalised numbrid ja vahel ma ka illustreerin muusikaliselt seda teksti, üritan toetada," sõnas ta ja nentis, et kui "Kontrabassi" peakangelasel on pilliga armastuse-vihkamise suhe, siis tema niiviisi ei tunne. "Ma küll ei saa öelda, et mul kontrabassi vastu tohutu armastus oleks."

Varem on sama näidendit mänginud Eesti teatris Aarne Üksküla. "See oli ka üks põhjus, miks see tükk mul nii kaua lauanurgal on seisnud," ütles Kangur ja meenutas, et toonane lavastus oli suurepärane.