Ammu, nii ammu, et häbi tunnistadagi, sisenes üks tollal veel väga noor peer raamatupoodi. Lugu oli Tartu linnas ja selle poe asemel on ammu mingi butiik. Ma ei mäleta selle poe nime, aga see oli Raekoja platsil, Kaarsilla poolt vaadates vasakut kätt, umbes kolmandas majas.

Võibolla neljandas.

Üsna pisike pood oli see, aga käepärane juba tol ammusel aal. Ehk siis värskkirjandus pilkupüüdvalt  ukse kõrval...

Oh kõikide kirjatsurade jumalad, misasja siin sõnu leiutada nagu miski koolikirjandite viieline. Dovlatov poleks seda endale iialgi lubanud.

Sest tema "Kompromiss", esimene eestikeelne Dovlatov, seal silma hakkas. Mitte pealkirja, ei ammugi autori nimega, keegi ei teadnud siis siin maal ta'st midagi. Kaanel oli kirjutusmasin.

Vaadake, tahtmata end praeguseks liiga vanana näidata, nõuab vist juba seletamist, mis asi see on või õieti oli.

Oeh.

Põhimõtteliselt printeri ja tekstitöötlusprogrammi esiisa. Paned paberi sisse, hakkad klahve toksima, tekst läheb kirja. Ainuke häda, et backspace'i ei ole ja vahepeal interneedusesse minna ei saa. Neid oli elektrilisi, mida klõbistada sama kerge kui arvutit, aga, kel võimalus kunagi, mehaanilist proovida... oi, jee, see on raske töö. Tõsiselt. Kuid need on imeilusad riistapuud, tol pildil oligi üks neist vanadest, kellele polnud veel disainerid kallale pääsenud iluilu tegema. Ausalt metallist, natuke õlist haisvad igavesti kestvad masinad. Muide, haltuura korras on pea kõik kahurisepad ka kirjutusmasinaid teinud – mis head terast raisata, kui seda torude puurimisel niikuinii üle jääb.

Üks läks jälle unistama, eks.

Niisiis vaatasin mina sisse ja tegevus seitsmekümnendate ENSV, kohalik venekeelne ajakirjandus. Ausalt, ei tea enam, mis seal veel kohe silma hakkas, ju keegi napsu võttis või miskit nalja viskas... niisiis, mis ikka. Tollal olid raamatud veel taskukohased.

Mõni aasta hiljem oli mul Dovlatovit vene keeles nii palju, kui kätte sattunud ja Piiteris ajasin Dom Knigis kohaliku karviku segadusse – vist – lolli küsimusega, et kas hinnad on ikka rublades. Venemaal ei maksnud raamatud üldse midagi!

Imelikult kõlab, aga mina armusin ära. Või fännistusin. "Kompromiss" ongi parim Dovlatoviga alustamiseks. Kirjeldades ENSV ja üldse kogu nõuka absurdsust nii naljakalt kui veel saab. Eriti vastuolu tollaste uudiste ja tegelikkuse vahel. Vat.

See raamat pajatab siis kolmest linnast, mis mehele tähtsad. Piiter, Tallinn, New York – mees pidi jalga laskma ja päritolu lubas, seal tema surigi.

Esimene osa, Andrei Arjevi kirjutatu, seletab Dovlatovi lahti kui inimese ja kirjaniku, ühtlasi ka kunagise kuuekümnendike mõttemaailma. Leninburgis. See on väga põhjalik ja võibolla isegi natuke vaevanõudev lugemine, aga tegelikult vägagi lõbus.

Järgmine, armsa Jelena kirjutatu, pajatab seiklustest Tallinnas. Huvitav, kas Jelena oleks kunagi võimeline kellegi kohta halvasti ütlema? Dovlatov sattus siia, lootes lihtsameelselt, et ehk vabameelses Eestis õnnestub tal lõpuks oma raamat välja anda. Sattus aga veel hullemasse ussipessa kui Leningradis, mida Jelena õdusalt ja kedagi hukka mõistmata kirjeldab.

Viimane jupp on sest, kuis lõpuks, juba Ameerikas, hakkab justnagu hästi minema. Raamatuid tuleb nagu saiu, Vonnegut ise kiidab, New Yorker avaldab ja hiiglasekasvu armeenia-juudi kokteil on küll rõõmus, aga segaduses ka. Et kas see kõik on ikka tõsi ja peabki nii olema. Et kuidas miljonäristunud emigrandid üksteist ikka harjunult seltsimeesteks nimetavad, kuidas tädi Faina nõuab, et altkorruse neeger ometi kord vene keele ära õpiks, nojah, ma olen alati olnud väga kehv ümberjutustaja.

Aga fännina sest raamatust muidugi vaimustuses. Soovitades kõigile alustada "Kompromissiga". Te ei kahetse teps. Või kõlbab "Kaitseala" ka, kust saate teada, miks on hea peas kanda lambivarju ja sellega metsandussovhoosi karjakuid endast eemale ehmatada. Sest seigelda ja seda kirja panna, oi, mees oskas.