"Oluline paik on ta [Harju tn 1 maja – toim] sellepärast, et kõigepealt me käisime Pegasuses, mis on seina taga. Teiseks ta käis siin majas, ja rääkis siin korteris minu isa ja minuga ja mõnikord sai kamp ka siin kokku. Meil on all Soome saun ja seal esimest korda elus Dovlatov käis Soome saunas ja ta ei saanud aru, mis toimub – inimesed läksid sisse ja hakkasid riidest lahti võtma. Ta nii ehmus. Ta ütles, et mis see on, kas me võtame riidest lahti. Aga temale oli pakutud, et ta loeb oma uusi novelle ja saame seal Soome saunas kokku. Ta mõtles, et seal keegi ei kuule ja KGB inimesed ei saa teada, et seal me oleme varjus ja istume," rääkis Skulskaja "OP-ile".

Kultuurikriitik Keiu Virro märkis, et Dovlatov oli tema ülikooliaja üks lemmikautoreid. "Võib-olla just sellepärast, et ta käsitles nt "Kohvris", mis on sisuliselt tema autobiograafia ju sisuliselt, kõiki neid raskeid aegu, ta meenutas kogu seda tsensuuriaega Nõukogude liidus. Dovlatov oligi võib-olla minu jaoks see autor, kes mulle nii palju meeldis seepärast, et ta suutis kirjeldada neid väga keerulisi olusid niimoodi, et seal oli alati mingisugune huumor, see ei olnud üdini sünge. See tegi ta minu jaoks võluvaks autoriks. Minu meelest just selle aspekti on film "Dovlatov" väga hästi kinni püüdnud," rääkis Virro.

"See näitleja, kes mängib teda, nad olid nii sarnased Dovlatoviga. Mul oli tunne, et ma näen Sergei Dovlatovit. Ma ei saa öelda, et elus Dovlatov oli täpselt samasugune nagu see näitleja, aga see, kuidas ta vaatab, kuidas ta käitub, on täitsa Dovlatovi moodi," ütles Skulskaja. "Väga hästi oli tehtud see atmosfäär, milles me elasime. Me kõik olime natuke kurvad, palju iroonilist oli, satiirilist oli. Me rääkisime väga palju ja rääkimine oli üldse üks selline žanr, mida me kasutasime kõige rohkem, sest oma asju avaldada oli väga raske. Ma ei saa öelda, et need filmitegelased räägivad nii nagu rääkis Dovlatov, aga see atmosfäär on unikaalne, see on väga täpne," sõnas Skulskaja.

"Dovlatov, tema teosed, tema elu – see ei ole ju mingisugune kindlaks määratud tõsiasi. Seal ongi nii palju mooduseid, kuidas seda kõike tagantjärele tõlgendada. Minu meelest on see film ka selline väga ilus viis seda teha. Just nimelt kõik see unenäolisus – tegevustik on sõna otseses mõttes unenägudega põimitud – kogu see suitsu- ja unenäovine, see aitab rõhutada seda, et režissöör annab oma pilti ja see on kunstiline pilt sellest kõigest, mis toimus," märkis Virro.