Sellest aastast alates pole Eesti peavoolumeedias tööl ühtegi palgalist venekeelset kultuuriajakirjanikku. Kui küsida, miks on üldse kultuuriajakirjandus oluline, siis vene keeles luuletav luuletaja Igor Kotjuh tõstab esile, et see aitab lugejal leida tee autorini, vahendasid ERR-i raadiouudised.

Tagasiside on vajalik ka loojatele endile, eriti alustavatele autoritele, oma teoste analüüsimiseks ja paremaks muutmiseks. Retsensioone ilmub tõlgitud raamatutele Kotjuhi sõnul üsnagi palju, viis kuni seitse arvustust ühe teose kohta.

"Vastukaja puudumine paneb tahes tahtmata mõtlema venekeelseid autoreid, et nad võiksid avaldada teosed eelkõige eesti keeles ja niimoodi on ka juhtunud. Meie juhtivad kirjanikud nagu Andrei Ivanov või P. I. Filimonov on lasknud tõlkida oma venekeelsed käsikirjad eesti keelde. Olukord ongi selline, et kirjanike teoseid ei ole võimalik lugeda nende emakeeles, vene keeles, kuna autorid saavad ainult niimoodi loomingule tagasisidet," nentis Kotjuh.

Kirjanik, kuid ka vabakutselise kultuuriajakirjanikuna tööd tegev Jelena Skulskaja ei kirjuta vene keeles kultuurist väga tihti, sest artikleid tellitakse tema sõnul varasemast vähem. Nii kaks korda kuus avaldatakse kirjutisi venekeelses Postimehes, aeg-ajalt ka rahvusringhäälingu venekeelses portaalis, seejuures pole Delfi Skulskaja sõnutsi huvi enam üles näidanud.

Lisaks peavoolumeediale ilmub hetkel kolm venekeelset kultuuriajakirja - Tallinn, Võšgorod ning Plug. Tegemist on väljaannetega, mis ei ilmu regulaarselt. "Kui me räägime kultuuriperioodikast, siis need väljaanded on ilma püsiva toetuseta. See tähendab, et toimetaja on sunnitud kirjutama projekti iga üksiknumbri jaoks ehk siis suur osa tema tööst läheb paberimajandusele. Selle asemel võiks ta ju keskenduda sisulistele teemadele," arvas Skulskaja.

Eesti kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev tõdeb, et kuigi head tõlketeosed saavad eestikeelses meedias tähelepanu, vääriksid venekeelsed autorid, et nende loomingut ka omas keeles arvustataks.

"Siin on meedia enda valikud, miks see olukord selliseks kujunenud on. Kui on võimalik palgata kultuuritoimetajaid, siis tuleks seda kindlasti teha. Meie siit ettekirjutisi teha ei saa. Head venekeelsed autorid vääriksid arvustamist kindlasti." ütles Aleksejev.

Vähese venekeelse kultuuriajakirjanduse tõttu on lugejad punktis, kus vaatavad ka Eestist väljapoole, sest kohaliku kultuuriruumi lahtimõtestamine on veel keeruline. Seega, olgu vaatluse all venekeelne teos või eestikeelne looming, Skulskaja leiab, et kultuurist kirjutamine on oluline, sest vaid nii harid lugejaid ning kasvatad nende teadlikkust ja huvi.

"Kultuuriosakond peab olema igas venekeelses ajalehes ja portaalis. Venekeelne meedia tarbija istub praegu kahe tooli vahel. Vene kultuur ei ole päris tema kultuur ja eesti kultuur ei ole seda veel samuti. Me peame kasvatama oma lugejaid ja vaatajaid. Nad peavad nägema ajalehes retsensioone, lugema neid ning küll harjuvad sellega. Varem oli ju kultuuriosakond paljudes kohtades olemas," leidis Skulskaja.