"Dovlatov", režissöör: Aleksey German Jr

Tristan Priimägi selgitas, et "Dovlatovi" režisöör Aleksey German Jr on üsna raskepärase käsitlusega. "Ta ei monteeri väga, on pikad stseenid, kus tegelased liiguvad sisse-välja, meenutades Tarkovski kaameratööd," ütles ta ja lisas, et samuti ei ole seal väga huumorit.

"Mulle tuletas see film meelde tohutut absurditunnetust, inimesed kõik osalevad nagu mingis tsirkuses või teatris, kunagi ei saa aru, kes mängib päriselt, ja Dovlatov teeb endast parima, et selles kaasa mängida," ütles ta ja tõdes, et tema jaoks oli kõik väga realistlik. "Ma mõtlesin ka, et mis tunne võiks olla kirjanikul, kes teab, et teda kunagi ei avaldata."

"Tema kulgemist on huvitav vaadata, aga ma ise oleksin tahtnud rohkem mängulist teravust," mainis ta.

"Eikusagilt", režissöör: Faith Akin

"Fatih Akin tegi vahepeal ka mingeid komöödialaadseid asju, aga nüüd on ta tulnud jälle tagasi sinna, kus ta end kõige paremini tunneb ehk väga poliitiliselt laetud sotsiaalne kaasaegne draama, kus ühe naisterahva abikaasa hukkub ning kuidas ta hakkab seda asja uurima," selgitas filmikriitik.

Priimägi sõnul on "Eikusagilt" keskmes väga tugev Diane Krugeri kehastatud naiskarakter. "Ta sai selle eest ka Cannesis parima naisnäitleja preemia ja minu arust ka kandideeris Kuldgloobusele, aga ei saanud seda."

"Film räägib omakohtust ja kultuuride kokkupõrkest, kus tekivad konfliktikohad," ütles ta ja nentis, et tegemist on ka väga hea trilleriga. "Üks alažanr, mis mulle väga meeldib, on kohtudraama, ning seda on siin ka omajagu."

"Jagatud valgus", režissöör: Kullar Viimne

"Portreefilmid on alati üsnagi mädasoo, sest seal on väga lihtne minna igavaks," ütles ta ja tõdes, et režissöör Kullar Viimsel on aga väga hea pilditunnetus. "Kui sa teed filmi vitraažikunstnikust, siis on ilmselge, et osad kaadritest saavad olema hingematvalt ilusad."

"Tegelane ise on äärmiselt lahe, kui ta teeb kirikusse suuri vitraažaknaid, siis kujutaks ette, et tema olek on ka mingil määral sakraalne, aga ei ole, ta on väga lihtne ja ajab sirgjoonelist juttu, nagu venelased ikka," sõnas filmikriitik.

Tristan Priimägi sõnul ei karda režissöör minna ka abstraktseks. "Vahepeal on mingid pikad stseenid perekonnakokkutulekutest, kus tehakse väga imelikku muusikat, see kõik on natukene unenäoline," lisas ta.