"Fantastiline naine" ("Una Mujer Fantástica"), režissöör Sebastián Lelio

"Pisut õõvastav, aga pisut ilus ka. Lugu ühe transvestiidikannatustest, kes pärast oma vanemast härrasmehest boyfriendi surma seisab silmitsi sellega, et inimesed ei suuda uskuda, et tema on võimeline lihtsalt armastama ilma selleta, et arutada, kes keda peksis või kes kellele maksis, kuidas ühiskond ikkagi transvestiiti inimesena võtta ei suuda. Natuke almodóvarilik [Hispaania režissöör Pedro Almodóvar – toim], mina ütleks, Sebastián Lelio, Tsiili uue laine üks tuntumaid autoreid siis ka hea meelega käsitleb naiskaraktereid, teeb seda üsnagi tundlikult ja mõnusalt, ja eks see ongi selline lugu elust tegelikult.

Pluss veel eks see peategelane näitleja on ka ise transvestiit. Talle ilmselt need probleemid ja dilemmad ei ole võõrad. Ma usun, et igaüks on pidanud selliste eelarvamustega võitlema, ja eks me näe, kuidas tal läheb, sest ta on ikkagi nüüd ju jõudnud parima võõrfilmi Oscari viie nominendi hulka. See roll on seal kindlasti keskmes, ja ta on üldiselt võib-olla filmikeelelt natuke – nagu see Lõuna-Ameerika värk on –, et seal on sellist maagilist realismi pisut ja võib-olla natuke vabam ümberkäimine reaalsusega kui meile on omane. Mõnus on vaadata, kuidas suhtutakse vabamalt sellesse."

"Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri"), režissöör Martin McDonaugh

"See on esimene selle aasta Oscari portsust, Ameerika omadest, mida ma julgeks lausa meistriteoseks nimetada. Jällegi, kuidas siis üks keskealine naine pärast oma tütre mõrva hakkab siis selle mõrva uurimise eest võitlema väga ebatavaliste meetoditega. Martin McDonaugh, see režissöör on tuntud, isegi väga tuntud näitekirjanikuna, teda on Eestis kõvasti lavastatud ka, ja alati selline väga musta huumoriga on ta oma asju kirjutanud ja see filmi minek on tal olnud natuke liiga teatraalne, et natuke liiga palju selliste sõnamõõkadega vehklemist, et läheb veidi pompöösseks kätte, aga nüüd on ta tabanud selle balansi, et film ei ole mitte lihtsalt teravmeelne, vaid on ikkagi ka väga liigutav ja emotsionaalselt tugev.

Seal on küll naljakaid kohti, aga komöödiaks ma teda siiski nimetada ei julgeks, milles ongi selle filmi tugevus, et kui McDonaughi eelmised filmid on võib-olla liigse humoorikuse tõttu mõjunud veidi õõnsa või tühjana, siis siin on see balanss tal kuidagi lõpuks käes ja see käsikiri on tõesti niivõrd originaalne, et ma selle Oscari pistaks talle tasku ära juba igaks juhuks. Ma arvan, et ta saab selle."

"Pidu" ("The Party"), režissöör Sally Potter

"See on nüüd komöödia, see on natuke aega [kinodes] olnud ja seda tahakski soovitada, kuna me ei ole sellest rääkinud ja seda on veel võimalus vaadata, mida inimesed peaksid kindlasti kasutama. See on nüüd väga teaterlik, ta on ikkagi väga kammerlik tükk, ansamblimäng. Suurepärane kamp on kokku aetud ja kui nii paljud võitlevad tähelepanu pärast, siis tihti juhtub nii, et mõni saab ja mõni ei saa ja siis nad lähevad omavahel võistlema, aga seal on kõik balansis, igaühel on selles kellavärgis kuidagi oma koht. Põhimõtteliselt on see jällegi film žanrist "nässuläinud õhtusöök". Saladused hakkavad ilmsiks tulema ja igasugust vahtu hakkab pinnale ujuma ja kõik inimesed lähevad konflikti. Palju kisa ja kära ja segadust. Aga Sally Potteri tehtud film, mustvalge, ja ütleme, selle inimliku draama all on alati mingi poliitkommentaar selle aadressil, mis seal Inglismaal parajasti praegu toimub. Ausalt öelda, ma ei saa aru, miks ta selle mustvalgena on teinud, võib-olla sellel on mingi peen selgitus. Ma ausalt öelda ei viitsinud seda välja mõelda, aga ega me millestki ilma ei jää, sest kuna tegevus toimub põhimõtteliselt ühes majas paaris-kolmes ruumis, siis see otseselt kõige visuaalsem film ei ole. Tema tugevused on mujal. Teksti mõttes täielik kuulipilduja valang koguaeg, et peab püsima ree peal. Nagu Woody Alleni filmi vaatad – et sa pead koguaeg olema kohal, et need naljad ära nokiksid seal. Samamoodi, seal käib siuke teravmeelitsemine, et osad naljad jõuavad hiljem kohale ja pärast naerad."