Arvustus. Jälle üks tavaline väikelinnakrimka?
Uus film kinolevis
"Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri")
Režissöör: Martin McDonagh
Osades: Frances McDormand, Woody Harrelson, Sam Rockwell, Caleb Landry Jones, Lucas Hedges, Peter Dinklage, John Hawkes jpt.
10/10
Arvustuse pealkiri on provokatiivne, kuid mitte tingimata vale. Kirjade järgi ongi "Kolm reklaamtahvlit linna servas" üsna klassikaline väikelinnakrimka, kus piiratud tegelastega mikrokeskkonnas lükatakse käima jantlike sündmuste ahel. Osadel läheb kehvasti, mõnedel veel halvemini, ja on ka neid, kelle elu keerab ikka totaalselt rappa. Vaataja plaksutab rõõmust käsi, sest kellele ei meeldiks irvitada teiste naljakate ebaõnnestumiste peale.
Martin McDonagh ei üritagi sellest mudelist kõrvale astuda, ta teeb suurima hea meelega žanrifilmi, näiliselt väikest ja ebaolulist. Sellised filmid ei tõuse enamasti isegi Netflixis pinnale, peab menüüs ikkagi mõnuga kerima, et mõni sealt puntrast leida. Põhjuseks aga, miks "Kolm reklaamtahvlit" astub üle kõigist mõttelistest klišeedest ja mudelitest, on ülitäpselt toimetatud stsenaarium, eneseirooniline loojutustus, inimlikud näitlejatööd ning peenelt krutitud tempo.
Võib öelda, et kammerlik "Palgamõrvarid Brügges" ja veiderdav "Seitse psühhopaati" olid McDonagh jaoks audiovisuaalsed käeharjutused. Ta proovis erinevaid esteetilisi lahendusi ja žanristampe, et siis kolmanda filmiga täiega kümnesse virutada. Ja oi kuidas ta virutab!
"Kolm reklaamtahvlit linna servas" ei hoia ühestki küljest napakuste ja totruste pinnalt tagasi, andes filmile mõne hetkega iseloomuliku nõdrameelse soojuse, mis hoiab vaatajat filmi küljes. Frances MacDormandi kehastatud Mildred Hayes leiab hüljatud tee äärest kolm reklaamtahvlit, kuhu ta otsustab püstitada provokatiivsed sõnumid kohaliku politseiülema suunas. Põhjuseks see, et tema tütar mõrvati ja vägistati julmalt umbes aasta tagasi, kuid suurt edu selles uurimises pole olnud.
Sellest sündmusest hakkab lähtuma kõik filmis toimuv, ning mingil hetkel tabasin end mõttelt "Oot, päriselt ka toimub kõik see jama ainult nende reklaamtahvlite tõttu?", aga hetk hiljem see unus ja olin taas kistud linaloo meeldivalt kummalisse maailma. "Kolm reklaamtahvlit" manipuleerib vaatajaga, jättes mulje, et vähemalt selleks kaheks tunniks ongi normaalsus idiootidest võmmid, Oscar Wilde'i nokunaljad ja töötunkedes möllav hull mutt. Aga Martin McDonagh vajutab täpselt õigeid nuppe, just niiviisi, et kinosaalist lahkudes ei tahagi enam tuima reaalsusesse tagasi minna.
Juba varem mainitud võtmetest, mis selle sisendusjõu tagavad, on olulisimad kindlasti säravad karakterid. Keegi kummaline inimene ütles, et "noh, eks need tegelased seal filmis on üsna mustvalged". Segast paned või? Julgeks vastupidi väita, et "Kolm reklaamtahvlit linna servas" tegelased välistavad igasuguse etteaimatavuse - pole mingit tüüpilist hea-paha mudelit, vaid iga tegelane on ootamatu ja impulsiivne, täpselt nii, nagu meie kõik. Ood inimlikkusele, näidates, et meil kõigil on omad head ja vead, keegi ei ole lootusetu tropp. Ilus mõte, kas pole?
Võib ju öelda, et Ebbingi linna elanikud on pisut degenereerunud lollikesed, kes on oma väikestes eludes pimestatud, aga sellest joonistub välja tore eluline kergus, õrn äratundmine. Vaatame kasvõi Sam Rockwelli kehastatud Dixonit, kes tahab väga olla politseinik ning tunneb kutset õiglus jalule seada, aga ta ei saa midagi oma impulsiivsuse ja lihtsameelsuse vastu teha, vahel lihtsalt asjad lähevad nihu ja viskad tüübi suurest vihast aknast välja. Ikka juhtub.
Praegusesse aega, mil meil on õhus #metoo kampaania ja naised võitlevad enda õiguste eest, sobib "Kolm reklaamtahvlit linna servas" ja eriti just Mildres Hayesi tegelaskuju suurepäraselt. Kui mõni mees temaga tahtmatult vahekorda prooviks astuda, annaks ta tüübile mitte ainult jalaga munadesse, vaid ilmselt saadaks ta värvikalt ka kõige pimedamatesse aukudesse ja võimalik, et paneks ka ta maja põlema. Viimasel ajal tõuseb tugevaid naiskaraktereid filmis aina enam esile, Frances MacDormand kehastab seda aga täiesti uskumatu jõuga.
"Kolm reklaamtahvlit" mängib oma tegelastega vaba käega - tihti teevad karakterid asju, mis lähevad vastuollu ratsionaalse mõtlemisega, kuid nihestatud reaalsustaju, mida McDonagh esimesest minutist peale vaatajale esitleb, aitab sellega suhestuda. Filmi maailmatunnetust võib vaadata sarnasena Jim Jarmuschile, kus samuti murrab lihtsatesse eludesse sisse murekoorem, mis aga ei varjuta kunagi inimeste igapäevaelusid, alles jääb argine naivism ja lihtsus.
Martin McDonagh teab ka, et kurbus ja rõõm seisavad üksteise kõrval, seega oskab ta ka ülitraagilise momendi (isegi pisarakiskuja, mida on filmis paar tükki) keerata mõne sekundiga naeruks, eneseirooniaks. Vaataja naerab isegi enda üle, mõeldes "Kas ma just tönnisin selle asja peale?". Sellest tekib huvitav vastuolu, ei oskagi öelda, kas olen midagi sarnast varem kogenud.
Kogu seda komejanti - erinevalt paljudest teistest ei häbene ma nimetada seda filmi suurepäraseks mustaks komöödiaks -, hoiab koos Martin McDonagh kaval stsenaarium, mis on fraas-fraasi haaval täpselt läbi toimetatud. Iga sõna lajatab lagipähe, pole tühja venitamist ja jorutamist. "Kolm reklaamtahvlit" on vaatamata oma kahetunnisele pikkusele äärmiselt tihe, sündmusi on sinna pistetud palju, aga täpne tempo ei muuda seda ülevoolavaks. Kuhugi pole kiiret, asjad lähevad omasoodu.
Võrdlusena meenub Guy Richie "Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne" ("Lock, Stock and Two Smoking Barrels"), milles režissöör oskas keerutada oma üksikuid tegelasi küll ühes, teises ja kolmandas suunas, aga teadis ka täpselt, et kõik tuleb osata ühel hetkel ära lõpetada. Sama toimib "Kolme reklaamtahvli" puhul - erinevaid liinid pööravad ootamatult justkui täiesti vales suunas, ning jõuavad lõpuks sama ootamatus kohas kokku.
Pole kahtlustki, et märtsi algul toimuvatel Ameerika filmiakadeemia auhindadel Oscaritel ei jää "Kolm reklaamtahvlit linna servas" tühjade kätega. Tegemist on ülinaljaka, parajalt traagilise ning lihtsalt universaalselt hea linateosega, mis kinnitab, et pole vaja "Põhineb tõsielul" rasket taaka seljas kanda, et auhindadel skoorida.
Ja tõesti, nagu ma pealkirjas ütlesin, tegemist on ühe tavalise väikelinnakrimaga, kuid kõigile tuleviku filmitegijatele võiks Martin McDonagh värske linateos olla malliks või mustriks. Just nii peakski üks üht väikelinnakrimkat tegema, siia on midagi raske juurde lisada või ära võtta. Täna veel võib-olla mitte, aga kindlasti tulevane klassika.