"McDonaghi uus film sobitub tegelikult hästi tema eelmiste filmidega. Seal on aru saada, et režissöör ei ole valinud drastiliselt täiesti uut teed, "Palgamõrvarid Brügges" ja "Seitse psühhopaati" juhatasid meid sellisele musta krimikomöödia lainele ja sama jätkab ka tegelikult "Kolm reklaamtahvlit linna servas"," rääkis "OP-ile" filmiajakirjanik Kaspar Viilup.

"Kui eelmistes filmides me nägime fookuses ikkagi tugevaid mehi igast lollustega tegelemas, siis [siin on] ikkagi fookuses naine, kes võitleb lollide meeste, lollide võmmide ja üldse lokkava lolluse vastu. Annab munadesse jalaga, kui vaja," lisas Viilup.

Eesti kultuuriesindaja New Yorgis Jaanika Peerna märkis, et selles filmis on siiski palju asjaolusid, mis teevad selle filmi mitteameerikalikuks. "Just nimelt see, et ta ikkagi kirjutatud rohkem teatri või näidendina. See filmilikkus on seal olemas küll. Me näeme filmi, aga tegelikult ma koguaeg mõtlesin teatrilavastuse peale. See sõnadeohtrus. See on sõna, mis kannab seda lugu edasi, mitte niivõrd pilt."

"Põhilugu on ju see, et on ema, kes leinab oma last, ja mis ta siis kõik võtab ette selleks, et teada saada, mis juhtus ja kes selle kuriteo toime pani, et ta oma lapse kaotas. Läbi selle ema leina seal tulevad läbi mitmel tasandil leinad, ka Ameerika ühiskonnas. Mina olen elanud siin peaaegu 20 aastat ja mulle tundub, et me oleme järjest isegi selle aja jooksul kaotanud asju, mida inimesed juba praegu leinavad ja nad ei tea, mis sellega teha," lisas Peerna.

Filmilevitaja Timo Diener tõi esile just filmi karakterite sügavuse ja nende mõningate tegude ootamatuse ning sügava inimlikkuse. "Nad kõik on vigadega inimesed, ükski neist ei ole mustvalge. Inimesed arvavad, et nad teavad, kuhu see ja too tegelaskuju võiksid välja jõuda, kes venitab lõputiitriteni välja, kes on kangelane, kes antikangelane. Aga siis Martin McDonagh itsitab pihku ja laseb oma sõrmedel klaviatuuril käia ja tulemus on süžeekäik, mille peale sa ei tule."

"Ma arvan, et praegusel ajal käib põhivõitlus parima filmi Oscarile selle filmi ja Guillermo del Toro "Vee puudutuse" vahel, ja kui mõned inimesed arvavad, et kas musta huumoriga vürtsitatud krimi-draamakomöödia žanri poolest on väärt parima filmi Oscarit võitma, siis viimati juhtus see kas kümmekond aastat tagasi, kui vennad Coenid väitsid, et ei ole maad vanadele meestele," lisas Diener.