"Lucky"
Režissöör: John Carroll Lynch

"Äärmiselt hea film, mis räägib näitleja Harry Dean Stantonist, kes on alati olnud pop- ja kontrakultuuri tugev tegija, kunagi pole saanud päriselt staariks, vaid on jäänud kultustegelaseks," sõnas Priimägi ja tõi välja, et "Lucky's" mängib ta põhimõtteliselt iseennast. "Mõned aastad tagasi tuli üks dokumentaalfilm "Harry Dean Stanton: Partly Fiction", seal on näha see sama filosoofia."

Tristan Priimägi tahaks loota, et kõigil nii headel näitlejatel on võimalus enda epitaaf kirjutada sellises eas. "Kus ta saabki mängida täpselt sellist nagu ta tahab," ütles ta ja soovitas filmi nendele, kes ei otsi tingimata väga suurt action'it taga. "Nendele oleks see väga sobiv film."

"Mingit lugu on väga raske konstrueerida, sest see näitab tema mingeid elurutiine, kuidas ta päevast-päeva tegutseb, ja siis ühel hetkel kukub ta lihtsalt ümber kodus ja ta hakkab külarahvaga arutama, mis see nüüd oli ja kuidas nii sai juhtuda," selgitas ta ja nentis, et "Lucky" on rohkem nagu ekspositsioon. "Näidatakse kõiki neid karaktereid tema ümber ja neile antakse piisavalt aega, et need muutuksid vaatajale südamelähedaseks."

"On võluv näha neid filme, mis ei toetu ennekõike tegevusele, vaid millelegi tugevusele, ta kannab ka ilma selleta, et koguaeg vägivaldselt mingit tegevust vaatajale ette pakutaks," sõnas ta ja mainis, et filmi võib vaadata ka kui viidet Wim Wendersi "Paris, Texasele", mis on Harry Dean Stantoni üks tuntumaid rolle.

"Kena vaikne kohake" ("The Quiet Place")
Režissöör: John Krasinski

"Naljakas fakt, et kui nad seda filmi pitch'isid rahastajatele, siis oli terves filmis tegelikult ainult üks rida teksti," ütles ta ja tõi välja, et filmis keegi rääkida ei saagi. "Maakeral on juhtunud midagi sellist, et on tulnud uus rass, kes kütib heli järgi, ja need inimesed, kes tahavad ellu jääda, peavad olema väga vaikselt," lisas Priimägi ja kinnitas, et "Kena vaikne kohake" räägib inimese ihalusest häält teha. "Me võib-olla ei saa sellest iga päev aru."

Filmikriitiku arvates on filmis nii uut kui vana. "Film on väga hästi kriitikute poolt vastu võetud juba praegu, seal on mingid asjad, mis seal ei tööta, aga kokkuvõttes on see väga julge katsetus," tõdes ta.

"Maisipõld on Ameerika õudusfilmidel olnud troobina esil, seal ei ole võimalik orienteeruda, sealt ei näe välja ja ta on salapärane padrik," nentis Priimägi ja lisas, et samuti esindab maisipõld Ameerika kristlikke pereväärtusi. "Kui seda perekonda vaadata, siis nad ihalevad kristlikku pereidülli, aga seda ei taheta neile kuidagi anda."

"Koma"
Režissöör: Maria Avdjuško, Peeter Simm

Priimägi tõi välja, et värske dokumentaalfilm "Koma" asetub Maria Avdjuško teatriheeroste ritta. "Mati Undist tegi ta "Unditunni" ja nüüd Kalju Komissarovist "Koma"," ütles ta ja tõdes, et film ei paku kunstiliselt midagi väga uut, aga annab siiski referatsiivse ülevaate mehe elust, kes tegi Eesti teatri jaoks väga palju.

"Mina tean teda rohkem filmivaldkonnast, mitte, et ei teaks, mis teatris toimub, aga film jääb paratamatult rohkem silma, aga see on paradoks ja iroonia, kuna Komissarov ise ütleb, et filmiperiood, kui ta Tallinnfilmis töötas, on tema elus kõige vähemtähtis," selgitas filmikriitik ja lisas, et sellele vaatamata vajab Komissarov nüüd eluaegse teatrimehena filmikunsti karku, et ajalukku minna.

"Sellised filmid on Eesti kultuuriloole väga vajalikud, et jääks maha audiovisuaalne dokument sellest, milline mees ta oli ja mis asja ta ajas," sõnas ta ja rõhutas, et kuna film on hetkel kinodes vaid mõne seansiga, siis seda tasub kindlasti soovitada. "Kes seda Eesti kultuuri ikka elus hoiab kui me seda ise ei tee."