Tristan Priimägi filmisoovitused: tüli Kabardi-Balkaarias, vaese inimese Disneyland ja obsesiiv-kompulsiivne hull ({{commentsTotal}})

Filmikriitik Tristan Priimägi andis "Terevisioonile" oma filmisoovitused algavaks nädalavahetuseks. Valikusse jõudis film Kabardi-Balkaaria režisöörilt, "Florida projekt" ja "Nähtamatu niit".

"Lähedus" ("Теснота"), rež Kantemir Balagov

Esimene neist tuleb väga tugevast paigast nimega Kabardi-Balkaaria, mis on Venemaa territooriumil olev väike riik, mitte rahvusriik, aga Eestist neli korda väiksem. Vaatasin järgi, asub seal Gruusia peal, ja selle pealinnas Naltšikis 90ndatel toimub põhimõtteliselt konflikt kohaliku elanikkonna ja sealse juudikogukonna vahel, kui enne pulmi leiab aset üks inimrööv. Mõlemal poolel siis sellised väiklased kompleksid löövad välja ja kuidas ei suudeta seda ära klaarida, ja keskmesse liigub hoopis selle peigmehe õde Ilana, kellest saab põhimõtteliselt selle traditsioonide lõhkuva mingisuguse mässaja võrdkuju selles kõiges, ja kuidas kõik laheneb, sellest ma ei räägikski, aga esiteks ma ei ole sellisest riigist praktiliselt üldse kuulnud, rääkimata sellest, et sealt tuleks mingi filmitegija, kes on teinud niivõrd tugeva debüüdi, et täitsa võtab hinge kinni. Selline unenäoline ja ilus, ja muidugi ka valus. Ma seda tahaksin just eriliselt soovitada, sest see on täpselt selline film, mida pealtnäha vaadates ei ole põhjust just seda külastada, ja ta ei ole ühtegi müügiargumenti, see on selline tilluke film, aga ta ikkagi jäi Cannes'i programmis eelmise aastal selgelt kriitikutele silma ja päris tühja koha pealt ei tule siia Eesti kinno.

"Florida projekt" ("Florida Project"), rež Sean Baker

"Ka Cannes'i film. Põhimõtteliselt Florida projektiks kutsuti Florida Disneylandi, mis kunagi ehitati, ja elu käib selles Disneylandi kõrval olevas motellis, kus peatuvad suuresti eluheidikud tegelikult, kelle pere arvepidamine või iseenda arvepidamine käib nädala, võib-olla lausa päeva kaupa. Ja kuidas seal maailmas on üks 6-aastane tüdruk ja tema sõbrad, kuidas nad suudavad selle viletsuse oma kujutelma keerata millekski väga lahedaks. Et see sama Disneyland on neil kohe kõrval ja seda neil külastada kunagi raha ei ole, aga nad siis punuvad oma maailma just nende imelike igasuguste müügiputkade ja ameerikalikult veidrate objektide ümber, mis seal on ja värvid on hästi sellised happelised ja kihvtid, et ta suudab seda, et noh, kui viletsust kujutatakse tavaliselt hästi hallides värvides, siis siis on vastupidi, et on väga kirju, et see oli nagu lapsed seda võib-olla võivadki näha, ja eks ta on mõneti ka väga raske sotsiaalse sõnumiga, et seal on inimesed, keda ühiskonnal justkui ei olegi vaja, kes nagu ei saa oma eluga hakkama, siis selle tüdruku ema vajub vaikselt sinna kriminaalsusesse ära oma tegudega, kuna ta ei tule lihtsalt välja, ega ta enda attitude ka kiita ei ole. Ja kokkuvõttes selline jällegi huvitav viis, kuidas laste seisukohast näidata seda ümbritsevat, toimuvat

"Nähtamatu niit" ("Phantom Thread"), rež Paul Thomas Anderson

Paul Thomas Anderson oma tuntud headuses. Ülieepiline, mingis mõttes ikkagi abstraktne lugu ühest 20. sajandi esimesest pooles elavast kleidimeistrist, moeloojast Reynolds Woodcockist, kes on tema enda elukaaslase sõnul maailma kõige nõudlikum mees, aga see tegelikult üldse ei pääse ligilähedalegi sellele, milline mees ta tegelikult on – obsessiiv-kompulsiivne hull, kes teenib mingisugust ideaali, millele maailmas mitte keegi vastata ei suuda. Mingisugust ilu, puhast esteetika ideaali, ja selle nimel on ta nõus ohverdama iseenda ja kõik teised tema ümber ja see lugu justkui.. no selle põhjal võiks juba öelda, et on päris hea film, aga see ei peatu üldse veel seal, sest nende omavaheline suhe keerab kuskile väga, ma ütleks isegi, et perversesse kohta, kus nende omavaheline võimuvõitlus otsib mingisugust väljapääsu, mingit lahendust. Ja kõik see on tehtud väga delikaatsetes toonides, hästi sordiini all, aga väikestes detailides on peidus väga drastilised asjad ja teinekord pooleldi pomisetud lause võib olla selline väga laastava mõjuga. See Anderson on lihtsalt hämmastav tegelane, et ta suudab nii kõrgel tasemel Hollywoodis teha ikkagi niivõrd ambivalentseid ja imelikke filme. Et siin ka on see suhe kõik selline, see ei ole üks ühele mitte kuidagi pidi, ja ei ole tavalisi selliseid põhjus-tagajärg suhteid, mis on nagu Hollywoodis ehk kuritöö või eksimine või patt peaks saama kuidagi karistatud meie silme ees sel ekraanil. See ei ole nii. Eluski ei ole nii. Et selles mõttes ikkagi film, mis jätab õnneks küsimärke ka parasjagu pea kohale, kui ära lõppeb.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: