Maailm on täis mikrokosmosi, mis ei jõua kunagi mediaani vaatevälja. Mikrokosmosi, mis vuhisevad mööda autoga punktist A punktini B sõites. Mikrokosmosi, millest loetakse lakooniliselt uudisartiklitest ja mis väljenduvad statistika marginaalides. Kui suur osa mängufilmitegijatest lähenevad sellistele sotsiaalsetele gruppidele ja keskkondadele sildistava liialdamise või üleoleva moraalitsemisega, siis äsja kinno jõudnud filmi "Florida projekt" režissöör Sean Baker ("Tangerine", "Starlet") jäädvustab laiema publiku tähelepanuta jäänud kontekste humaanselt, mõistvalt ja tundlikult. Bakeri eelmine film, vaid mobiiltelefonidega üles võetud "Tangerine" rääkis läbi elulähedase ja südamliku huumoriprisma loo transoolistest seksitöötajatest, murdes nii temaatilisi stigmasid kui tehnilisi ja produktsioonilisi konventsioone.

Baker ja kaasstsenarist Chris Bergoch võtavad ette optimismi ja elurõõmu täis lapsepõlve suveperioodi USA sotsiaalmajanduslikus marginaalis, Disneylandi küljealuses lagunevas piirkonnas. Filmi peategelaseks on tarmukas ja provokatiivne kuueaastane Moonee (Brooklynn Prince), kes elab vastutustundetu ja halbade otsuste tsüklisse kinni jäänud noore töötu eksstripparist üksikema Halleyga (Bria Vinaite) The Magic Castle'i nimelises motellis.

Tööka, kannatliku ja paindliku Bobby (Willem Dafoe) hallatav erelilla The Magic Castle on pea täiesti koduks nädala kaupa elavatele peredele, püsiva elukohata nn. varjatud kodututele. Mooneele tähendab see aga palju sõpru, kellega teha pahandusi, tüüdata täiskasvanuid (sh. Bobbyt) ning uitada järelvalveta ringi motellide, mahajäätud elumajade, kiirsöögikohtade ja odavmüügipoodide moodustatud piiritust mänguväljakust.

Režissöör Baker jälgib seda mikrokosmost Moonee mänguliste kogemuste kaudu, moodustades filmile empaatilise ja kireva fooni täis lõbusaid olukordi, humoorikaid lapslikult ausaid vestlusi ja voolavalt argist lapsepõlve. Keskkonda lapse optimistlikust vaatepunkti näidates kuvab lavastaja Mooneet ümbritsevaid fakte neid ängile taandamata, olgu selleks vaesus, hoolimatu ja vastutustundetult käituv ema või kuritegevus. Nii keskkonna, halva majandusliku olukorra kui hooletu Halley käitumismustrite mõjud küll peegelduvad Moonee argipäevas, ent nad on esitatud viisil, mis kutsub kaasa elama, mitte kaasa tundma.

Kuigi narratiivil pole harjumuslikku pingekõverat ega tegelastel laiali laotatud taustalugu, liigutab film emotsionaalselt siiruse ja elulisusega. Tooni ning Moonee perspektiivist jutustamist toetab madalal püsiv värvikirevust esiletoov kaameratöö tõusvalt tähelt Alexis Zabelt[1].

Kuigi film valgub viimasel kolmandikul stilistiliselt veidi laiali, püsib koos selle meeldejääva kliimaksini jõudev emotsionaalne atmosfäär, mida kannavad fookusele lisaks orgaaniliselt mängitud karakterid. Seda enam, et paljudele näitlejatele oli tegemist esimese rolliga. Ühtaegu rõõmsalt kerge, liigutav ning empaatiline atmosfäär motiveerib mõtlema, kuidas aidata maailma Mooneesid ja Halleysid murda välja tõenäoliselt põlvkondi kestnud nende sotsiaalmajanduslikku seisundit taastootvast ning destruktiivseid käitumismustreid süvendavast tsüklist.

Näib, et Sean Baker on võtnud oma rolli kaasaegse USA sotsiaalselt oluliste teemade tõlgendajana tõsiselt. Ta järgmine projekt keskendub opioidiepideemiale, mis paisuva probleemina on hakanud vähendama ameeriklaste oodatavat eluiga.

[1] Tema senisest loomingust paistab silma MEGAFORCE kollektiivi suurepärane muusikavideo Yeah Yeah Yeahs loole "Sacrilege" ning We Are From L.A kollektiivi lavastatud muusikavideo Pharrell Williamsi loole "Happy".