"Somaalia piraadid", rež Bryan Buckley

"Somaalia piraadid" Autor: kaader filmist

See põhineb ühe ajakirjaniku Jay Bahaduri raamatul. Tema enda kogemustel sellest, kuidas ta meeleheitliku noore ajakirjanikuna ja esimese Lääne reporterina läks Somaaliasse uurima, mis seal toimub ning jäi ellu. Tegelikult selle filmi pealkiri peegeldab ka selle filmi esiletõstetud probleemi; ehk Lääs üritas kogu seda teemat käsitleda ainult sellest küljest, et tegemist on terroristide ja piraatidega. Ilmselt suures osas tänu sellele Bahadurile me nüüd teame, et seal on ikka märksa keerulisemad sotsiaalpoliitilised põhjused ja jõud mängus, kuna kalaveed õngitseti tühjaks ja nad pidid kuidagi hakkama mingit teistmoodi ennast kehtestama. Mul on alati olnud Aafrikaga äärmiselt hea suhe. Mulle meeldib see Must manner sellisena nagu ta on – brutaalne, ilus, metsik. Mulle tundub, et Aafrikaga suheldes tuleb alati võtta mingi risk. Sa kas või riskid iseenda mugavusega, aga sa pead iseendast kuidagi välja tulema selleks, et sa saaksid selle kontakti. Loomulikult ka see film on valge mehe lugu sellest, kuidas ta käis Mustal mandril ja seal midagi iseenda jaoks õppis. See on ka võib-olla selline kolonisaatori positsioonilt, aga teisalt see Bahadur läheb sinna enne Somaaliat tundma õppinuna juba. Ta ikkagi läheb empaatia ja püüdega neid inimesi mõista, mitte et lihtsalt teha märkmeid.

"Mängude õhtu", rež John Francis Daley ja Johathan Goldstein

"Mängude õhtu" Autor: kaader filmist

Must komöödia, mille pluss on see, et ta on keskmisest paremini kirjutatud käsikiri. Mis tihtipeale Ameerika komöödiad viimasel ajal sohu veab, on see roppude naljade puudumine. Ropendamine on liikunud kuskilt äärealalt keskele. Naljad on muutunud järjest vulgaarsemaks. Seal kuidagi suudetakse ikkagi sellest hoiduda. Huumor on pigem situatsiooniline ja sõnaline ja natukene peenem. Mängib see ikkagi selle sama ideega, mis on ka filmikunsti keskne asi: mis on mäng ja mis on reaalsus. Seal üritatakse ühe mängu sees see reaalsus miksida sisse niimoodi, et vaataja ei saaks aru kumb on kumb. Ühesõnaga, algab kriminaalne tegevus ja on arusaamatu, kas see on lavastatud või mitte. Paar stseeni on seal lihtsalt ülinaljakad ka, mida tänapäeva Ameerika komöödiates nii tihti võib-olla ei juhtu.

"Enam kui elu", rež Indrek Spungin ja Taavi Arus

 "Enam kui elu" Autor: kaader filmist

Kui film üritab tuua peategelast, seda Freddy Grenzmanni vaatajale lähemale, siis tegelikult Freddy enda tegevus suures osas põhineb sellel, et viia ennast oma kuulajast, oma auditooriumist kaugemale. Raul Saaremets ütleb väga hea lause seal, et õige rokkstaar peab olema ohtlik ja ise juurde improviseerides ka kättesaamatu. Teda ei tulegi mõista, teda ei tohigi mõista. Temaga ei saagi hästi läbi saada. Selline on tõeline rokkstaar, kes mõjub sulle millegi teisena, ja Freddy on seda teisesust alati ka väga täpselt hoidnud. Ta on mässaja selle asja enese pärast. Tihti absoluutselt pärima äranägemise vastu. Mässata mässu pärast. See on võib-olla üks keskseid asju. Huvitav, et ta on olnud nõus endast filmi tegemisega, sest minu meelest sellises positsioonis ei tohiks nii maise asjaga tegeleda. Freddy on üks väheseid, kes suudab tegelikult selle täieliku frontman'i rolli välja kanda. Olla rokkstaar, kes on elust väljaspool, nagu öeldakse. Enam kui elu.