"Must panter" ("Black Panther"), rež Ryan Coogler

"Must panter" Autor: kaader filmist

See on fantastiline väljapakkumine, et mis siis oleks, kui üks Aafrika riik oleks maailma juhtiv superjõud, mis muidugi praegu embargode ja muu ajastul on võimatu. Aga see, kuidas isolatsioonis [riik] on arenenud tehniliselt superriigiks, on meile ju ajaloost teada, kuidas Jaapan või Hiina üritasid oma autonoomiat säilitada, kuidas siis Hiinast bambuskepi seest need siidiussid ikkagi välja smugeldati jne. Siin on täpselt sama dilemma, et kuidas ühelt poolt see Aafrika riik tahaks hoida seda tehnoloogilist advance'i enda teada ja kasuks ning siis on vastasjõud, kes hakkavad tegutsema selle nimel, et need teadmised saaksid kogu maailmale avatuks. Selles on selle filmi keskne konflikt. Kokkuvõttes paigutub ta sellesse Marveli universumisse ja Must panter on see Wakandast pärit superkangelane, kes toimetab maailmapolitseinikuna veidi teistsugustel alustel kui võib-olla Ameerika seda praegu teeb. Ta on väga heatahtlik, rõõmsameelne, värviline, mittelabane [film]. Hästi [suurte] afromõjudega nii muusikalises kui ka värvide ja muus mõttes. Loomulikult see n-ö disney'istumine on üks probleem, millega Marvel peab tegelema uute omanike käe all, kuna Disney on selle kõige omanik nüüd. Seal on teatud sellist "Lõvikuninga"-momenti ka, vahest isegi liiga palju. Aga sellest saab ka mööda vaadata.

"Solvang" ("L'Insulte"), rež Ziad Doueiri

"Solvang" ("L'Insulte") Autor: Kaader filmist

[See film viib meid Beirutisse] Liibanoni, kus põhimõte on selles, et kuna see on regiooni kõige mitmekesisem riik nii religioosselt kui ka etniliselt, on seal täielik segapuder. Filmi mõte on tegelikult see, et seal on regiooniti väga tähtis, kuidas ennast väljendada ja milliseid kombeid järgida. Ja kui üks Palestiina põgenikust ehitustööline kasutab vale solvangut ühe kohaliku elaniku peale, kuna seal on erimeelsused mingi ümberehituse teemal, siis kasvab valesti poetatud sõnast täielik tohuvabohu, kus see probleem järjest rohkem areneb ja lõpuks jõutakse kohtusse välja. Massirahutused, meedia ja kõik selline. Seal näidatakse seda, et tuleb ikkagi olla tundlik teatud teemadega. Rääkides siin solvumisest, siis see näitab, kuidas on tegelikult võimalik solvuda. Meie siin oma temperamendiga ei jõua neile ligilähedalegi.

Ta kõnetab päris mitmeid teemasid, mis seal riigis on põhimõtteliselt tabu[d]. Kuna seal käis kodusõda 70ndate keskpaigast kuni 90. aastani, mis on inimestele jätnud väga sügava trauma ja ei olnud ju üldse nii kaua aega tagasi, siis sisuliselt seal pidavat olema olukord, kus sellest kodusõjast ei räägita, seda teemat ei puudutata ja praktiliselt ei õpetata seda ka koolides. Täiesti süsteemselt üritatakse ära unustada, et lähiajaloos selline asi juhtus. See film rebibki nii selle etnilis-religioosse konflikti pinnale, kui siis ka räägib ka lähimineviku sündmustest päris teravalt. Muidugi pärast seda, kui see film Veneetsias parima näitleja preemia eelmine aasta võitis, siis Liibanoni valitsus juba sekkus ja ütles, et need ei ole meie seisukohad. Seal on hästi palju räägitud ka sellest, kuidas palestiinlasi suhteliselt süsteemselt alla surutakse, taga kiusatakse ja vähemaks peetakse.

"Ahto. Unistuste jaht", rež Jaanis Valk

"Ahto. Unistuste jaht" Autor: Kaader filmist

See "Unistuste jaht" on väga hea [nimi filmile] – ühest küljest on see laev see unistuste jaht ja teisest küljest on see unistuste jahtimine, minna järele millelegi, mida sa oled alati ihalenud. See on huvitav sellepärast, et kuigi ta on nüüd juubeliaastal, [siis] minu meelest ta on mingis mõttes antirahvuslik film. Eestlastele meeldib see narratiiv väga, kuidas meie "käime siin-seal ümber maailma ja lõpuks jõuame ikka koju tagasi ja arusaamisega, et kodus on kõige parem", räägib Jaan Tätte meile supipurk käes kuskil kööginurgas. Tegelikult on alati see lugu sellest, kuidas kodu tõmbab meid enda külge ja meie ikkagi oleme kodu külge kasvanud. Ka pärisorjuse ajal sunnismaiselt ja hiljem juba vabatahtsi. Aga see lugu on sellest, kuidas mindi ja ei tuldudki tagasi. Tegelikult [sellest,]kuidas inimene valib selle nomaadi elustiili niimoodi, et tal ei olegi geograafilist pidet. Tema ainus kodu on see laev ja see liigub ju ringi. Minule täiesti arusaamatu mõttelaad, et kuidas on võimalik elu niimoodi elada. Aga selles mõttes oli see tegelikult ka väga võluv tegelikult, et ta sellise elu valis. Mis on minu jaoks ka selle filmi üks tagamõte, on see, et ikkagi suhtuge normaalselt kõikidesse kultuuridesse ja tutvuge maailmaga ja olge rõõmsameelsed. Seda kõike on sealt filmist näha.