Kirjanik ja Dovlatovi päevade korraldaja Jelena Skulskaja peab filmi tugevuseks režissöör Aleksei German juniori loodud autentset atmosfääri, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Stalini aeg on juba möödas, keegi enam nii õudselt ei karda, kuigi see ei tähenda, et õhtul ei saa keegi tulla ja sind arreteerida, viia vangalsse. See oli võimalik, aga kartmist enam ei olnud ja tihti see ei juhtunud. Inimestel oli valik, kas käituda nii või naa, kas sõita ära sellest riigist või jääda siia. Inimesed olid kurvad, sest keegi ei taha oma kodumaalt ära sõita, aga keegi ei taha elada nii nagu kirjanik, et iial sa ei näe oma raamatut. Inimesed mõtlesid, kahtlesid, neil oli valik ja see valik oli väga raske," selgitas Skulskaja.

Film kujutab dissidendist kirjaniku sisemist heitlust lühikese ajaperioodi jooksul enne Tallinna kolimist. Olukorras, kus nõukogude võim ei luba tema teoseid avaldada ja elatise teenimiseks tuleb töötada ajakirjanikuna tehase ajakirjas, kirjutades ülistavaid artikleid töölisklassi elust. Samal ajal on tema abielu karile jooksmas ning ainsaks pelgupaigaks on inspireerivad kohtumised teiste kaasaegsete intellektuaalidega - teiste seas tema sõber Brotsky, kes filmi lõpuks Ameerikasse emigreerub.

126 minutit vältava "Dovlatovi" graafilise rütmi taga seisavad nii kunstnik-lavastaja Jelena Okopnaja kui ka operaator Lukasz Zali, kelle kaameratöö juurde kuulub muuhulgas imepärane oskus optikafiltreid valida.

Tegu on Aleksei German juuniori emotsionaalseima linateosega, kus lõikav otsekohesus põimub felliniliku unenäovinega. Vaataja jääb selle lummusse ka siis, kui ta Dovlatovist varem silpigi ei teadnud.

Eesti vaatajale pakub Dovlatovi puhul ilmselt huvi fakt, et aastatel 1972–1976 elas armeenia-juudi päritolu kirjanik Tallinnas ja töötas ajalehes Sovetskaja Estonija. Kuulsaks sai Dovlatov alles pärast emigreerumist Ameerika Ühendriikidesse, kus ta vaid 48-aastaselt suri. Tema nime kannab ka üks New Yorgi tänav.