Arvustus. Minu Õnnepalu ({{commentsTotal}})

Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Uus raamat

Tõnu Õnnepalu

"Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem"

EKSA

Teksti põhjal tundub, nagu oleks kirjanikul täitsa ükskõik. Ükskõik, kuidas ta kõlab, kes seda loeb või mis talle pähe tuleb. "Pariisi" võib lugeda ka kui tema märkmikku, milles on päevikulaadsed, kuid seoseta sissekanded. No muidugi saab seoseid ise luua, tugevat alust annab tema laialihajumine. Laialihajumine kui surmaks ette valmistumine, kui märk identiteedi teadlikust lõdvendamisest. Teose vältel mõtiskleb Õnnepalu oma noorusest ja surmast, oma elukäigust ja kõigest, mis talle ette võib jääda.

Säärane reisiraamatu formaat tõmbab kindlasti lugejaid. Ainult, et Õnnepalu reisib läbi elu ja võtab mõtteid juhtumisi Pariisis kokku. Ühel hetkekl hakkab kõhe, sest ma ei taha ise kirjanikuna selliseks muutuda. Ega ilmselt keegi ei saagi kellekski muutuda. Aga see uimerdav, mitte kuhugi viiv eksistentsiaalne onaneerimine on pikapeale õudne. Mõnes mõttes meenutab hea õie ajal mõeldud asju, kus mõtted triivivad siia-sinna ja sina jälgid neid muretult pealt. Tekivad igasugused süütud seosed, nagu rändaksid oma mõtetes ringi. Lugedes tekkis igasuguseid teooriaid.

Päris väsitav oli siiski end sellest läbi närida. Jaa, selliseid asju pole ilus välja öelda ning jaa, iga arvustuse võiks venitada kümne tuhande tähemärgini. Et analüüsid siit ja sealt, head ja halvad asjad sead ritta ja siis kaalud neid nagu müüks turul hõbeda hinna eest kartuleid. Ja kindlasti tulevad kriitikutel pikemad need arvustused, kus teos neile meeldib ja neid kõnetab. Õnnepalul võibki tegelikult sisimas pohhui olla. Õnnepalu hajub laiali, ta räägib kõigist asjadest ja mitte millestki.

Lugejana on aga nõme tunne kaasa tulla. Nagu peaks natuke seniilse vanaisaga koos istuma ja ta räägib sulle kõike, mida õues nägi, mida aknast nägi ja mis peas toimub. Selles mõttes võinuks teos ehk isikliku päeviku sisuks jääda. Aga võib-olla on palju neid, kes sellise mõttevooluga samastuvad. Kui värske materjal on otsas, asub kirjanik kaevama oma minevikus. Tundub, et vähemalt korraks on Õnnepalu end ammendanud, põeb mingit identiteedikriisi. Selle tunneb ära metafüüsiliste kujundite ja mõtteterade kaudu. Tegelasel pole konkreetset eesmärki, isegi eriti mitte sõnu. Kanepiseisundilaadne vool annab tekstile luulelise kvaliteedi. Kuid meid ei tõmmata Pariisi, vaid Õnnepalu Pariisi. Ei kirjeldata linna, vaid Õnnepalu. Ta vaatleb oma minevikku, siis olevikku ja nii edasi. Ma ei taha näha Õnnepalu sisse.

Mu jaoks on see raamat hoiatuseks pädevatele kirjanikele. Et ära hakka endast toituma. See jäta kriitikute hooleks. Kirjutama peaks kirjanik ikka midagi värsket, või veel parem: ajatut. Ajatu kirjandus käsitleks temaatikat, millega lugeja suudaks suhestuda ka viiesaja aasta pärast. Õnnepalu on kaotanud orientiiri, viies lugeja küll ajatute teemade lähedale (suremine, kulgemine, kodu tähendus jne), aga kaob ise seejärel omaette pomisedes võpsikusse. Ja sa mõtled, et oota, kirjanik pidi mind sel vaimsel maastikul kuhugi suunama või juhtima. Jõuad turismigrupiga Pariisi ja giid ütleb: "See on Prantsusmaa pealinn Pariis, mina lähen aga nüüd koju. Kes tahab, võib lambist järel käia." See on väsitav. Miks seda raamatut üldse vaja? Petrone Prindil on paremaid. "Pariis" võinuks ilmuda ka pealkirja all "Minu Õnnepalu", kus Õnnepalu reisib iseendasse ja otsib ennast, elab iseendas ja leiab enda. Räägib endaga, kirjutab endale, mõtleb endast.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: