Miniloengute videosari jätkub terve aasta kord kuus. Kui eelmine, seitsmes loeng lahkas Tammsaare ja Mati Undi kirjanduslik-mentaalseid ühisosasid, siis kaheksas uurib Tammsaare seotust Tõnu Õnnepaluga.

Kui mitmete kirjanike puhul võib rääkida hingesugulusest Tammsaarega, siis Tõnu Õnnepalul on ette näidata ka reaalne sugulusside Tammsaarega. Tema vanaonu oli abielus Tammsaare nõoga. Tõnu Õnnepalu ongi öelnud, et kõige rohkem tunneb ta seost Tammsaarega keele kaudu.

Tammsaare teoste keel on mulle väga lähedane. Nii ema kui ka isa poolt puhta põhja-eestlasena tunnen Anton Hanseniga tugevat keelehõimlust.

Kuid sealsamas ütleb Tõnu Õnnepalu, et teiselt kirjanikult on keeruline midagi õppida. Ta ütleb, et Tammsaare on Tammsaare ja Õnnepalu on ikka Õnnepalu. Kuid just see ongi see, mis Tammsaaret ja Õnnepalu omavahel tihedalt seob. Mõlemad on väga iseseisvad mõtlejad. Mõlemad on ka filosoofilised kirjanikud. Nii Tammsaare kui ka Õnnepalu soovivad lõputult maailma üle juurelda.

Kuid vahest kõige selgem ühenduslüli Tammsaare ja Õnnepalu vahel on Tõnu Õnnepalu romaan "Mandala". Kui Tammsaare on tuntud kui talupojakirjanik ennekõike oma romaaniga "Tõde ja õigus", siis Tõnu Õnnepalu romaan "Mandala" on otsekui "Tõe ja õiguse" lõpetamine. Meenutagem, et mandala tähendab geomeetrilist kujundit, mis on joonistatud liivale, ja Tõnu Õnnepalu romaan "Mandala" tegeleb Eesti küla tühjaksjäämise, hävimisega, mis otsekui olekski ühe liivale joonistatud kujundi ärapuhumine. Võib jääda mulje, et Tõnu Õnnepalu otsekui lõpetab Tammsaare alustatut. See kirjeldab Eesti küla tõusu ja languse lugu. Kuid nõks on selles, et Tammsaare romaanid lõppevad alati uuestisünni motiiviga ja seetõttu võime olla nõus Tõnu Õnnepaluga, kes ise möönab, et Tammsaare on talle mõistatus.