Sellele eelnesid romaanid "Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem" ning "Aaker". Kui esimene osa viis lugejad Pariisi, teine Kanadasse, siis kolmas on lõpmatusest.

"Ma usun, et igal inimesel on hetk, koht, olukord, teine inimene, kus ta korraga näeb seda lõpmatust, kohtub temaga ja see võib-olla jääb. Mis siis, et sa unustad ta igapäevaelus ja askeldustes ära, aga ta jääb. Loomingus ja kirjanikuna on see mulle isiklikult väga oluline, et ma tean nüüd, et ta on," rääkis Õnnepalu "Aktuaalsele kaamerale".

"Lõpmatus. Esimene kevad" ei ole Õnnepalu sõnul tormamise raamat, aga samas usub ta, et see on päris tempokas. "Tempo on väga tähtis asi. Kui enda tempo ja rütmi kätte saab, siis võib seda lugeda ükskõik kuidas, aga ta elab."