Tõnu Õnnepalu: miski hävimatu meis… ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Ma ei tea veel, mis seal õieti juhtus, sest ei jälgi uudiseid. Aga küll ma päeva jooksul inimeste käest teada saan. Inimesed armastavad rääkida halbu uudiseid. Või õieti juba tean ka: nägin siin Helsingi Eurohosteli fuajees (luulekirjastajad pole rikkad, nemad juba sind kuhugi Scandicusse ei majuta; aga magada saab Eurohosteliski) Iltasanomate esiküljel suuri koledaid musti tähti: NOTRE-DAME PALOI… Milleks mulle veel detailid? Neid toodab mu fantaasia isegi rohkem kui vaja.

Artikkel ilmus algselt Edasis.

Ja mida mul selle kohta öelda on? Mitte midagi. Tragöödiad ei vaja meie kommentaare. Ja eriti maotu on see varjatult parastav kaastunne ja õpetamine tarkades arvamuslugudes, mis kõik nüüd ilmuvad, maailmast kaduvatele ajalehtedele taas kord ajapikendust andes. Kes ma olen, et hakkan pariislasi või Prantsusmaa valitsust õpetama, seletama neile nende eksitusi, andma nõu? Nad pole minult seda küsinud. Olen siis vait. Tragöödiate ees kas ollakse vait või tegutsetakse. Kui saadakse ja võidakse midagi teha. Mina siin oma Eurohosteli rohelise uksega mungakongis ei saa ega või.

Veel kõige maotumad on need lõputud targutused Lääne allakäigust (et veel üks kohutav tõestus jne). Nagu oleks see mingi uudis. Et Lääs alla käib. Minu teada on ta akuutselt alla käinud juba rohkem kui sada aastat, vähemasti 1914. aasta sügisest, kui oskas valla päästa ühe kõige mõttetuma verepulma (kus ohvreid ei loetud ükshaaval), ja see ei jäänud viimaseks… Muidugi käib Lääs alla, nagu ka Ida, Põhi ja Lõuna, see tähendab, kogu maailm, oma loomisest saadik. Või algusest. Kui sellist oli. Targad on selle allakäigu pannud isegi väikesesse lihtsasse valemisse,  Seda kutsutakse termodünaamika teiseks seaduseks ja see ütleb, et suletud süsteemis ei saa entroopia (ehk "segadus") iial kahaneda. See ei käi muidugi spetsiifiliselt ei Lääne ega Euroopa ega isegi inimkonna kohta, vaid kirjeldab kogu universumi käiku ja korda.

Nii et kui keegi nüüd taas peaks kuulutama, et teab allakäigu vastu rohtu, siis kutsuge talle palun kiirabi. Nähtavasti ta usub, et on Jumal või midagi veel kõrgemat.

Kes aga selle valemikese ja üldse aja müsteeriumi kohta rohkem teada tahab, võib lugeda itaalia kvantfüüsiku Carlo Rovelli võrdlemisi värsket raamatut "Aja kord", eesti keeles täitsa saadaval! Üldse, et natukenegi rohkem mõista seda aega ja maailma, kuhu oleme elama sattunud, võiks lugeda rohkem raamatuid ja vähem päevauudiseid.

Ah et kas siis targemana on parem surra? Ma ei tea. Aga ma arvan, et targemana saab elada natuke vähem halva inimesena. Ja et miskipärast on see tähtis.

Ja muuseas ma ei kutsu üles istuma käed rüpes ja anduma vaid igavikulohutustele. Needki on enamasti võltsid. Kuidas lohutavad igavikusõnad neid, kelle keegi lähedane juhtus olema seal…? Rääkimata neist, kes piinlevad ja võitlevad oma elu eest sel vaikse nädala teisipäeva hommikul kusagil Pariisi haiglas. Või maailma mistahes haiglas või paigas.

Elades paratamatult allakäivate inimestena allakäivas maailmas, peame, vastupidi, olema aina nutikamad ja aina tegusamad, et siin kuidagiviisi hakkama saada.

Abi ja juhatust otsides vaatame minevikku, sest see on ainus koht, kuhu meil vaadata on, ja katsume sealt leida õppetunde. Vahel need aitavad, vahel teevad asja hullemaks, aga päris täpselt ei kirjelda tulevikku mitte ükski minevik. Me ei tea, mis teha. Mis ei vabanda meie tegematajätmist ega ka tegusid, kui need viivad kannatusteni (ja igal juhul viivad…)

Kuid taas. Ma pole seal. Ma ei saa minna appi. Häbi oleks targutada. Kuid ma ei saa ka keelata oma kujutlust ega mitte lasta tal täna hommikul minna sellesse linna, mis mu elus juhtumisi nii palju on tähendanud.

Metroos tööle sõitjad, näen, on veel endassetõmbunumad kui tavaliselt. Või hoopis räägivad üksteisega, jagavad oma jubedust ja muret? Igal juhul on metroo ja linnalähirongid tühjamad kui peaksid olema sel tunnil, isegi koolide lihavõttevaheaega arvesse võttes. Tänavatel on ummikud see-eest hullemad kui muidu. Mõni kiirabiauto on sellesse plekist merre kinni jäänud ja laseb abitult sireeni. Ei, tema ei tõtta enam sellele õnnetuspaigale. Ka ilma suurte katastroofideta on iga tund keegi suures linnas raskesti haige või suremas või kardab, et ta on haige või suremas… Kohvikuterrassid? Vabalt võivad nad varahommikul rohkemgi täis olla kui tavaliselt. Inimesed tahavad rääkida. See ei aita selle vastu, mis oli, aga aitab edasi elada.

Sest see on Linna igavene deviis: Edasi elada!

2015. aasta sügisel, kui oli see Bataclan ja mis kõik veel, elasin juhtumisi Die' linnakeses Alpide jalamil. Oktoobri lõpus sealt Pariisi kaudu kodumaale sõites mõtlesin naiivse ja häbematu uudishimuga, et lähen vaatan, kas Pariis on nüüd ka kuidagi muutunud. Eemalt ju loed ja vaatad neid uudiseid (siis veel lugesin ja vaatasin) ja kujutledki neid millegi tohutu suurena. Ainus muutus, mida ma märkasin (aga see oli muutus võrreldes pigem viie aasta taguse kui rünnakute-eelse Pariisiga) oli see, et hilissügisese esmaspäevaõhtu kohta olid kohviku- ja restoraniterrassid üllatavalt rahvarohked. Millest võis järeldada, et Linnas liigub veelgi enam vaba raha ja Linna elanikud armastavad veelgi enam head toitu ja meelelahutust kui aastate eest.

Aastate eest… Ma ei tea, võib-olla olen käinud ja elanud ühes hoopis teises Pariisis. Ma ei ole end selles linnas mitte kunagi mitte kuidagi ohustatuna tundnud. Vastupidi. Olen seal alati kõndinud muretult ja ilma hirmuta. Nagu lõpuks kõik need teisedki. Või mis ma neist tean? Saladus on see, et igaühel, kes elab selles vanas suures linnas (mis muuseas, nagu kõik vanad suured linnad, on ehitatud tuhandete kui mitte miljonite ebaõiglaste ohvrite verele, kontidele ja pisaratele), on oma Linn. Mille ta endale mõttes rajab ja ehitab. Ja kus ta siis elabki, nii palju kui talle seal elada on antud.

Läinud suve kuumuses seal taas kord kõndides ja oma Pariisi-raamatut komponeerides mõtlesin, et ega ma vist kunagi siia tagasi enam ei tule. Et on juba käidud ja oldud kah. Linn on mulle rääkinud minu saladuse. Või selle, mis tal mulle rääkida oli. Aitab küll. Aga nüüd – mine sa tea… Nüüd mõtlen, et äkki siiski ükskord lähen. Et vaadata, kas ta on muutunud. Salaja tegelikult teades, et ei ole. Muidugi, ta muud ei teegi kui muutub. Juba Baudelaire teadis seda ja pani selle kirja. Aga kõiges selles muutumises oskab ta olla hämmastavalt konstantne. Ikka äigab hommikune garçonümmargustelt kohvikulaudadelt sinna öö jooksul langenud tolmu või vihmapiisad või plataanilehed, juba on tänavad nagu võluväel rahvast ja masinaid täis, päev on alanud, inimkond on taas läinud liikvele ja plaanitseb korda saata uusi väikesi asju ja suuri kuritegusid ja arvutult tühisusi.

Proust kirjutab, kuidas ilmasõja kaevikutest koju puhkusele tulnud mehed tundsid end kummitustena teisest ilmast, sattudes keset pidudelt prassingutele aelevat Pariisi, mida ei peatanud ka ei sõjaaja piirangud, tänavate öised pimendused, ega seegi, et šampanjat ja hanemaksapasteeti "polnud saada".

Ühel läinud augustikuu õhtul, kui ka miskipärast tänavatuled veel ei süttinud, ju oli mingi rike, aga juba suletud poodide vaateaknad heitsid tänavale ilusat vanaaegset kollast valgust, sattusin vasakkaldal, rue Bonaparte'il kõndides imetlema üht kummalist vitriini. Poe nimi oli "Autographes. Souvenirs historiques et littéraires" ja selle aknal oli näidiseid müügil olevatest haruldastest autograafidest. Seal oli ka Charles Baudelaire'i kiri 19. märtsist 1858. Kiri oli adresseeritud emale, Mme Aupickile. Seda kindral Aupicki, oma võõrasisa, Baudelaire jälestas ja nüüd on ta maetud hauda, mis kannab kõigepealt Aupicki nime ja tiitleid. Kirja eest küsiti tühised 4500 eurot.

Parajasti, kui neid ammuste surnute käekirju seal uurisin (Louis Pasteuri dateerimata kirja sai hoopis odavalt, 1800-ga), läks mööda pika valge habemega kodutu, "tüüpiline" Pariisi clochard, vedades järel suurt ratastega turukotti oma maise varaga. See Linna palverändur autograafidele muidugi pilku ei heitnud, ega ka mulle. Mõistagi, me asusime ise maailmades. Ja kuskil seal tindiga kirjutatud ridade taga, mida asjata lugeda püüdsin (oh, need XIX sajandi ilusad käekirjad!), oli veel üks maailm, igaveseks suletud, kus elasid Baudelaire ja Pasteur ja kõik nemad, keda enam pole. Sinna me ei saa. Meile on avatud ainult üks uks ja see viib tundmatusesse. Aga sellepärast me elamegi. Huvist. Et mis seal on. Ja seda huvi ei võta mitte miski.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Edasi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: