Kaspar Viilup: Jumalaema kiriku põleng ühendas paariks tunniks maailma ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tulekahju Pariisi Jumalaema kirikus.
Tulekahju Pariisi Jumalaema kirikus. Autor/allikas: AFP/Scanpix

Vaatamata sellele, et meie maailm põleb - kas reaalsetes või vähemalt teoreetilistes - põrguleekides igapäevaselt, seda nii poliitiliste kriiside, sõdade, kliimaprobleemide kui ka kõigi muude väiksemate ja suuremate jamade pärast, oli kuidagi lootustandev näha, et nende tundide jooksul, mil Pariisis põles üle 800 aastase ajalooga Jumalaema kirik, olid kogu maailma pilgud sinna suunatud.

Võiks ju küsida, et mis sellest siis ikka väga on? Üks kirik põles, hävines pisut puitu, mis oli seal aastasadu seisnud, küll ehitatakse uus ja kvaliteetsem. Ükskõik kui väga ka ei püüaks, me lihtsalt ei suuda niiviisi mõelda. Ehk peitub just selles vastus küsimusele, kes või mis on inimene? Me võime sõdida, üksteisele kirveid pähe kinni lüüa, tegeleda poliitilise avantüüriga, sõimata, petta, varastada, valetada, mida iganes, aga kui leekides põleb 800 aastat ajalugu, siis jääme kõik korraks seisma, langetame käed ja pea ning tunneme, kuidas hävib osa meist kõigist.

Tähtis ei ole ka see, kas oled Jumalaema kiriku vaimulik, kristlane, pariislane, prantslane, ajaloolane, arhitekt. Vahet ei ole, need on kõik lihtsalt märgid, mis sellise sündmuse puhul ei oma mingit tähtsust. Samamoodi voolasid pisarad mööda põski alla nii inimesel, kes on kogu oma elu pühendanud kiriku heaolule, kui ka sellel, kes elab teises maailma otsas ja pole võib-olla kunagi varem isegi Jumalaema kirikule mõelnud. Inimtsivilisatsioon on nii tugevalt seotud ajaloo ja kultuuriga, et selle kadumine - isegi, kui me sellele kunagi varem mõelnud polnud - paneb hinge värisema.

See mõjub lootustandvalt. Muidugi, kultuuripärandi hävimine on kohutav sündmus, aga kui me kõik suudame vähemalt mõneks hetkeks oma lolluse, kanguse, viha ja egoismi kõrvale jätta ja tajuda, milline ebaoluline kärbsemust oleme tegelikult ajaloo suuruse kõrval, siis ehk on veel lootust? Mina vähemalt usun, et on.

Samal ajal, kui suur osa inimesi näitas, et neis peitub veel mingi ürgne empaatia, jäi alles ka hale vähemus, kes kinnitas kommentaariumites enda küündimatust. Kurbuse ja kaastunde kõrval jäid silma kümned ja kümned vihased plahvatused, kus Jumalaema kiriku põlengus süüdistati moslemeid ja terroriste ning kinnitati, et nüüd saabki sama koha peale ehitada mošee. Kes need inimesed on? Kust tuleb selline viha? Kogu maailm - nii sõbrad kui vaenlased - hoiavad kätest kinni, aga mõned meie seast istuvad ikka oma kodanliku tühisuse troonil ja arvavad, et vihakõne päästab maailma. Ei päästa, saage juba üle.

Selle kõige juures ei taha ma kuidagi väita, et teised tulekahjud oleksid vähemtähtsamad. Iga põleng, milles hävivad inimeste elud nii otseses kui kaudses mõttes, on kinnituseks sellest, kuidas kõik meile oluline võib kaduda sekunditega. Jumalaema kiriku puhul on lihtsalt see mõjusfäär, keda häving puudutab, nii palju laiem.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: