Pariisis põlenud Jumalaema kirik häälestas tohutu osa inimkonnast, olgu nad kristlased või mitte, samale lainele. Notre Dame on igavikuline sümbol, mõistuse tempel, ülemaailmse tähtusega kultuurikants, loomulikult ka ristiusu olulisimaid pärandeid ning selle põleng on tragöödia kõigi jaoks, kellele on tähtis kultuur, ajalugu ja inimlikkus.

Ei tasuks vist üllatuda, küll aga iga kord pettuda, et üldinimlike ja rahvusvaheliste tragöödiate puhul püüab keegi selle abil kasu lõigata.

EKRE väljaanne Uued Uudised lajatas pealkirjaga: "Pariisi Jumalaema kiriku põleng on pruugi sugugi olla vaid inimlik hooletus". Pealkiri muutmata, aga järgnev tekst kütab mitte millelgi põhinevat süütamiskahtlustust ja vihjab islami survele.

Kuigi enamik inimesi tunneb kaasa sümbolile, Pariisile ja laiemalt ju iseendale ja meile kõigile, siis mõned netikommentaarid Delfis, Postimehes ja ERRis räägivad islami vandenõust kristluse vastu ja harjumuspärasel õelal trollitoonil läänemaailma allakäigust. Tekib küsimus, kelle huvides peaks see Euroopa allakäik olema, mida igast halvast uudisest välja üritatakse imeda? Miks osa eestlasi tahab endal jalga alt ära saagida ja elada mingis tsitadellis?

Esineb palju ehituspõlenguid, see on sage ohuallikas, tavaliselt ei saa välistada ka pahatahtlikku süütamist, aga seda ilma usaldusväärse allikata põhinevat sädet omakorda pahatahtlikult õhutada ja üritada poliitilist profiiti lõigata on alla igasuguse lati ajal, kui inimesed tunnevad tõelist valu. See ongi fundamentaalne vahe inimtüüpide vahel, ühed tunnevad kaasa, teised parastavad, ühed püüavad mõelda, kuidas saab panustada, teised, kuidas tekkinud olukord oma madalate eesmärkide ette rakendada.

Skeptikud on ka küsinud, miks eestlaste jaoks on mingi Pariisi kirik nii tähtis? Sest me oleme Euroopa ja me oleme inimkonna osa. Rohkem põhjendusi polegi vaja tuua.

Kui püüda otsida tragöödias head, siis ühtsustunde loomise kõrval võib loota, et nagu Victor Hugo kord oma romaani "Jumalaema kirik Pariisis" populaarsusega päästis Jumalaema kiriku lammutamisest või teisaldamisest, nii tõstab Notre Dame'i põleng nüüd selle maailma kirjandusklassika uutesse kõrgustesse.

Lõpetuseks katkend Victor Hugo "Jumalaema kirikust Pariisis":

"See on tohutu kivist sümfoonia, /.../ niihästi inimese kui rahva hiiglateos, ühtne ja siiski keeruline, /.../ kõigi ajastute liitunud jõudude imepärane toode, mille igal kivil näeb kunstniku geeniuse poolt juhitud distsiplineeritud töölise fantaasiat sajas värvis mänglevat, ühesõnaga, see inimlik looming on vägev ja rikkalik nagu jumalik looming, millelt ta näib laenanud olevat kaks omadust: mitmekesisuse ja igavikulisuse." Selle ilu on tõlkinud Johannes Semper.