"Pärast õnnetust tuleb inimesi ikka lohutada, et taastame kõik nii, nagu oli enne," märkis Mart Kalm. "Samas on selge, et see saab olema koopia. Haritornike oli 19. sajandist Viollet le Duci fantaasia, aga katust kandnud 13. sajandi toolvärki uuesti seitsmesaja-aastaseks ei saa kuidagi."

"Mul ei ole olnud mahti uurida, mis sai suurtest roosakendest, eriti ristilöövi omadest, mis pärinesid umbes 1250. aastast ja on olnud maailma ühed kõige väärtuslikumad vitraažid. Nad pidid ära sulama, neid polnud võimalik evakueerida. I maailmasõja ajal demonteeriti Rennes'i katedraali vitraažid kolme päevaga, tagasi pandi neid aga kolm aastat. Chartres'i töökodades tehakse tänapäevalgi väga oskuslikult vanas stiilis vitraažé, aga ikkagi on need koopiad, mitte ehtsad," nentis Kalm.

"Prantsusmaal on see teine suur arhitektuurilooline katastroof, eelmine oli 1994. aastal, kui põles ära 17. sajandist pärinev Rennes'i kohtupalee Bretagne'is. Taastamine maksis ligi 60 miljonit eurot," meenutas Kalm.