Arvustus. Mitte millestki. Ja sellest kõigest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu Autor/allikas: Tairo Lutter / Eesti Meedia / Scanpix

Tõnu Õnnepalu

"Pariis (kakskümmend viis aastat hiljem). Mujal kodus I"

EKSA, 2019

Õnnepalu ei ole Pariisis esimest korda. Ega teist. Jne. Ka ei esine Pariis Õnnepalu loomingus nüüd esimest korda, ta oli "Piiririigis", ta oli "Harjutustes", aga ta oli ka "Raadios", "Paradiisis", eks ta oligi üsna igal pool, mõjuvõimas paik igal juhul. Nõnda võib küsida, mida on Õnnepalu sealt linnast seekord otsinud ja mida ta selle linna kohta seekord öelda tahab. Sest midagi peab ju olema, kui Linn on esimest korda jõudnud pealkirja, tähistatud suure algustähega, justkui antaks märku, et olgu nii, nüüd siis räägimegi päriselt, räägimegi nüüd sellest, mis on ennegi tegevuspaik olnud — kas oluline, ülioluline või natuke vähem oluline —, tõstame ta nüüd päriselt fookusesse. Igal juhul kõlab see rohkem lubadusena kui paljud muud pealkirjad — meile, kes me aimame, et Pariis on Õnnepalule mõjuvõimas paik. Ja kui me tunneme, et meile on midagi lubatud, siis võime kergemini pettuda kui puhta lehena ja (ükskõik kui välja mõeldud) lubadusteta raamatut kätte võttes.

Teine oluline küsimus on aga, kui palju kirjaniku sõnu üldse saab uskuda, eriti veel niisuguse kirjaniku, kes kirjutab meile leheküljel 63: "Mina ei tahtnud tööle minna ja sellepärast sai minust kirjanik" ning selsamal leheküljel 63 kaks lõiku allpool, et "Pole muide tõsi, et ma ei tahtnud tööle minna. Väga tahtsin, lausa unistasin töölkäimisest." See äsjaöeldu tühistamine või pikema jututa ülekirjutamine ei häiri muide mitte kõige vähematki, nõnda inimene ju mõtleb ja räägibki. Ka Hanna Linda Korp möönab, et "Õnnepalu jäljendab iseenda tühistamisega mõtlemise hüplikkust." Ma ei tea, kas jäljendab või mõtleb ja sestap kirjutabki nii — sest vähemalt pealtnäha paistab "Pariis" olevat kõige vahetum teos Õnnepalu senises loomingus —, aga see on usutav. Sest inimene ei olegi järjepidev. Ei ühel leheküljel, ühes raamatus ega ammugi terves loomingus kokku.

Neile, kes Õnnepalu viimaste aastate loominguga (ja ehk kvantitatiivselt üldse olulisema osaga tema pärandist) kursis on, ei pea žanriküsimust pikalt seletama. Alvar Loog on "Pariisi" arvustades sedastanud: "Mina klassifitseeriks "Pariisi" avaldamiseks kirjutatud päevikuks." Ma ei usu, et seda üldse millekski muuks oleks võimalik klassifitseerida, läbinägelikum on aga juba järgnev: "Kuid kuna Õnnepalu on omale sisuliselt ise žanri tekitanud, ei allu see teos eriti kriitikale. Teda saab võrrelda üksnes sama autori eelmiste teostega." Muidugi ei ole avaldamiseks kirjutatud päevik Õnnepalu leiutatud ja seda Loog ka ei ütle, aga niisugusel kujul ja praegu on ta ainus selle žanri esindaja, keda tõepoolest saamegi võrrelda ainult tema endaga.

Me võtame seda päeviku- või ka kirjavormis edastatut igal juhul elulisemana, kui olid "Piiririik", "Hind" ja "Printsess", ka "Raadio" ja isegi "Mandala", ja ehkki ma tean, et ükski päevik ei ole võimalik ilma väljamõeldisteta (nagu ükski väljamõeldis ei ole päriselt võimalik autobiograafiliseta), tekib ilmselt küsimus, mida (keda) ma silmas pean, kui ütlen, et ma ei usu seda, mis siin kirjas on. Ma tean, et autori ja jutustaja vahele ei ole kunagi võimalik võrdusmärki panna, aga ometi räägin ma Õnnepalust, kui ütlen, et ma ei usu, mida ta mulle räägib (ja siis jälle usun).

Kas see on tõsi, kui Õnnepalu ütleb: "Tean, et mingil viisil tulin ma siia taaskülastama oma noorust" (lk 16)? Või ehk see, kui ta ütleb: "Üks asi on temas siiski muutunud ja selle teadasaamiseks ma vist olengi kakskümmend viis aastat hiljem siia linna tagasi tulnud, et jätkata seda rännakut siin, sealt, kus ta tookord pooleli jäi." (Lk 35.) Midagi muud, millele tugineda, meil peale kirjaniku sõnade tegelikult ei ole. Ma võin küll öelda, et ma ei usu seda päriselt; et ma arvan, et nõnda on öeldud moe pärast, (välja)vabandamiseks, dramatiseerimiseks; võin isegi öelda, et Õnnepalu ei arva ju ometi, et mõnda kohta saab päriselt tagasi tulla — pettumata või hoopis midagi muud kohtamata, seesama jõgi, seesama l(L)inn … Aga hoolimata sellest, mida mina usun, on sõnad alles, sõnad on öeldud ja kirja pandud. Ja need ongi öeldud mööndusega — "mingil viisil", "vist" jne —, nagu ka mujal selles ja teisteski raamatutes. Ja küllap on kõige täpsem hoopis see: "Rita on teine elanik siin korteris. Õieti tema pärast ma siin olengi." (Lk 7.) Rita on nimelt kass ja "õieti" on jälle mööndus, aga küllap võime uskuda, et tuldud on näiteks puhkusele sõitnud sõbra või tuttava kassi hoidma ja kõik muu kujunes peale selle, kõik muu on juhuslik.

Ja selleks, et me üleüldse raamatule ligi pääseksime, olgu ta fiktsioon või "avaldamiseks mõeldud päevik", peame tema sõnu uskuma, sest selle maailma ehitab meile nende sõnadega raamatu autor ja jutustaja, olgu ta kui tahes autorinäoline. Need sõnad ütlevad meile, et on tuldud taaskülastama ja jätkama rännakut sealt, kus tookord pooleli jäi. Niisiis peame meiegi minema tagasi, sest juba "Pariisi" kaanelt loeme alapealkirja "Kakskümmend viis aastat hiljem". Erinevalt Loogist see minus musketärlikke eelootusi küll ei tekita, aga ehk seetõttu ma erinevalt Loogist "Pariisis" ka ei pettu. Musketärid ei meenu kordagi, esimesena läheb mõte ikka "Piiririigile" (1993), ja see osutub ühtaegu põhjendatuks ja mitte. Õigupoolest on Õnnepalu varemgi (jällegi — kas mitte enam-vähem igal pool?) jõudnud "Piiririigi" radadeni, noore iseendani Pariisis, selleni, milline seal tegelikult oldi ja kuidas seal tegelikult oli. Ja ei peaks ju kuidagi üllatama seegi, et igal pool on tulemus veidike erinev, sest sõltub meeleolust ja sellest, kuidas ja kellele (ja miks) parajasti räägitakse.
Ruumikirjanik, kohavaimust vaevatu on Õnnepalu aga alati (olnud). Kui ta nüüd ütleb: "Mu kaks elu armastust kohtade seas: Vilsandi saar ja Pariisi linn" (lk 131), siis kas me võime teda uskuda? Või kui ta ütleb seda eelkirjeldatud tühistamise meetodit kasutades (aga kontekst on laiem kui üks teos): "Pariis teeb mind õnnelikuks. Kuigi olen seda vihaselt eitanud ja kuigi ma olen siin palju kannatanud. Talvel Londonis elades [---] kuulutasin koguni õpetust, et London on tegelikult ilusam linn kui Pariis. Saan küll aru, mida ma mõtlesin, aga ei usu seda eksiõpetust enam mitte üks gramm ja kahetsen, et midagi nii rumalat uskuda võisin. Pariis on kõige ilusam. Teda ma tunnen ja mul on tunne, et tema tunneb mind" (lk 17)? Jah, seda ma usun. See on juba tõele lähemal. Aga tõde ei ole mitte see, et "Pariis on kõige ilusam", vaid see, et kõige ilusamad on (olnud) nii London kui ka Pariis. Et elu armastused kohtade seas on (olnud) nii Vilsandi kui ka Hiiumaa (kus on ju Paradiis). Mõlemad on õiged. On õige, et kirjutama õpiti nii Pariisis (kakskümmend viis aastat tagasi, lk 87) kui ka Paradiisis; et lapsepõlv lõppes nii Pariisis (kakskümmend viis aastat tagasi, lk 173) kui ka Paradiisis jne jne. Ja veel ei ole kirjutatud Vilsandi raamatut, ometi ei kahtle ma selleski, et ka seal on kõik õige.

Mõistagi oli "Piiririigi" maailm teine, ja fiktsioonisõnad on paratamatult teise kaaluga ning neid peame niikuinii uskuma rohkem kui neid teisi, sest romaan valmistab meile maailma, mis on silmaga nähtust kaugemal kui mittefiktsioonis. Tulek kohta, kus on juba oldud (ja kuhu on ka juba varem tagasi tuldud), on igal juhul teistsugune kui sel esimesel korral. Meenutagem aga esimesi sõnu, mida me selle kohta saime lugeda: "päikese järel käies tulin ma, "sealt ülevalt põhjast", nagu siin öeldakse. Ma tulen maalt, kus päike on haruldane teemant, uskumatu kuldmünt, mida uuritakse tule paistel ja katsutakse hambaga, enne kui täitakse silma usaldada." Ka "Piiririigi" otsija ei leidnud seda, mida otsis, ning päike (mõistagi kujundina) jäi vaid illusiooniks, eestleitud linn (millega kaasnes aga palju rohkem kui pelgalt üks linn — saati ei olnud "Piiririigi" keskus Pariis kui linn —, vaid kogu Lääs, õnn ja õndsus, tulevik ja vabadus…) osutus sama ambivalentseks kui "Pariisi" Pariis. Sõnades peegeldub see siin küll otsesemalt, fiktsiooniloor ei ole enam vajalik ja seda enam on linn esil, ei esinda enam niivõrd kogu Läänt ja kõike sellega kaasnevat, vaid rohkem iseennast: "See lõhnab nagu roosid ja haiseb nagu raibe" (lk 106), "Ma saan aru küll, kuidas saab armastada Pariisi. Ma isegi vist kuidagi armastan. Aga kas Pariisi? Mida see tähendaks? Maju, prügi, koerakuseniresid, öiseid sääski (uus nähtus — kliimamuutused!), vaeseid kodutuid, kes oma tekke üle pea kisuvad, et see armas Pariis neil natuke magada laseks?" (Lk 90.) Tõele au andes peab ütlema, et siin-seal oma märkmetes jõuab autor ka sinna kahekümne viie aasta tagusesse aega, aga otseselt mitte rohkem kui varasemates raamatutes.

Küllap sellest ka mitme arvustaja kimbatus, et see kõik on ju juba olnud, meile justkui lubati midagi, aga seda me ei saanud. Mida me siis saime? Saime ju ometi mõndagi õnnepalulikku: kohti, kus on juba käidud, kirikuid ja surnuaedu, unenägusid, gurulikke elutarkusi, aga ka klišeesid ("vana hing", lk 158, "rändan üksi", lk 45), banaalsuseni igavat (ja niisugusena tegelikult võluvat) olmet: turulkäimisest jalgratasteni, pariislaste irooniaväärilistest igapäevaveidrustest pudeliveeni: "Vett ma küll ostma ei hakka, kui kraani oma juua kõlbab! Päris hea." (Lk 60.) Möödanikust ja kaduvikust räägitakse siin ehk pisut rohkem kui varem, aga Pariisi enda kohta küsiti vist küll rohkem, kui anti vastuseid, kuni ehtõnnepaluliku ülestunnistuseni: "Olen välja mõelnud ja fabritseerinud, ihuüksi ja juba iidamast-aadamast selle linna, oma kodulinna, mis pole mu kodulinn, aga on ometi, ainus" (lk 45) — ütlematagi on selge, et Pariis ei ole ainus koht, mille kohta Õnnepalu on samaväärselt öelnud. Ja me võimegi küsida: "Mis siin lugeda on?", nagu autor küsis: "Mis siin vaadata on?", ning vastas sellele ise: "Mitte midagi. Ainult seda kõike." (Lk 25.) Nii (vist õieti mingil viisil) ongi.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: