Emakeelepäeval ei tasuks unustada, et kõik on elus: isegi keel! Keel areneb, kasvab ja omab eri tõuge. Keel on miski, mis on antud kõigile. Ometi ei tähenda keele omamine mõistmist. Keel käib mõistmise järel. Keel on lilled mõistmise sõnnikuhunnikul, kui nii poeetiliseks võib minna.

Inimeste vahel on oluliseks olnud siiski mõistmine. Lõpuks oleme kõik ühesugused inimesed meie olemise tuumas. Tahame enam-vähem samu asju. Paarisuhte lahkumineku valu mõistavad sõnadeta nii tuneeslased, kolumbialased kui jaapanlased. Keel tuleb hiljem seda ilustama ja tihti ka hägustama. Keel areneb kaaskõlas meie arusaamaga universumist ja meie kohast seal. Keel jälitab meid, vajab meid, kasutab meid. Keel on omamoodi elusorganism, sõbraliku loomana ei taha meile aga lõpuni alluda. Me ei saa seda käsutada, kuigi keele kasutamine ongi selle käsutamine. Keel võib meid nii ehtida kui määrida, kuna selle kasutuse tagajärjel võime enda keerulisemaid mõtteid vähemalt üritada paremini edastada. Selle valdamise oskus võib ühiskonnas kaugele viia.

Üks tore, kummaline sõna meie leksikonis on 'looduskaitse'. Kui loodus on kõik elav, mis on miljardeid aastaid tegutsenud iseseisvalt, siis kelle eest me teda kaitsma peame? Sedasi võib keelekasutus sind petta. Looduskaitse tähendab aga inimpiiramist. Kui me ütleme, et tahame midagi kaitsta, siis kaitseme end keelega selle nähtuse tähenduse eest. Me ei taha mõelda sellele, et oleme ise süüdi, kui loodus või keel kängub. Keele taha nägemine nõuab mõistmist. Keel täidab meie mõtted. Keel on elusolend ja kuigi me võime üritada ka loodust jagada Eesti, Poola või Rootsi looduseks, siis ei alga ega lõpe üks ega teine riigipiiridega. Kõik on üks üüratu, koherentselt toimiv elus mass, mis saaks ilma inimeseta hästi hakkama. Kuid keel ei saaks meieta hakkama. Kaitset vajame meie, me endi eest.

Elu vajab olemiseks elementaarseid tingimusi. Üheks neist on hapnik. Kes elab seda lugedes suurlinna sudus, oskab hinnata puhast õhku. Keel vajab hapnikku, kus elada ja seda on inimajus küllaga. Keel ei taha puuris elada. See oleks puurikeel ja üks hale, kängus variant lahtises looduses olevast loomast. Pealegi võib keel alati puurist välja murda. Ilus see igatahes ei ole. Keel ning selle kasutus annab meile infot tänapäeva maailma kohta pea et otseülekandes. Mida rohkem me keelt analüüsime ja kohendame, seda enam loodame saada lähemale mõistmisele. Kuid see on meil tihti pahupidi. Esmalt mõistmine ning seejärel kasvab keel ise järgi.

Mida sügavam on ühiskonnas arusaamatuse ja mõistmatuse tunne, seda enam üritatakse mõistmist jõuga tekitada. Tahame metsiku elu turvaliselt puuri pistmisega säilitada looduse ilu: hapnikuvaeses puuris pole see enam see.

Meie vajame kaitset üksteiselt. Selle asemel lahutab keel tihti põlvkondi või rahvusi. Keel on, mõistmist pole. Ka keele 'korrektsem' kasutus ei anna tulemusi, kuigi ratsionaalselt teavet analüüsiv inimene võiks seda eeldada... Kuid kontrollitav keel on õõnes, puhastatud ilust ja elust, sest selles puudub elu ja keele olemuse mõistmine.

Emakeeled lahutavad inimesi ning ei lähenda mõistmisele. Inimene vajab eelkõige mõistmist. Keel ja mets kasvavad meie vahele segamata täiuslikult ja tõhusalt. Kontrollimise ja 'kaitsmisega' teeme viga endale. Keel armastab mitmekesisust. Keele piirid on ähmased ja sürreaalsed. Keele metsas elab tuhandeid liike. Vahel tõrjub üks teise sordi välja, siis saabub tasakaaluks hiljem midagi uut ning loodus viib läbi oma lõputuid tsükleid. Ka eesti keel on üks segapuder ja 'murjam', sisaldades endas hulganisti võõrsõnu. Keel hakkab hapnikupuuduses surema vaid kontrolli all. Vabana areneb keel kõige soodsamas suunas kõnelejale, täiustades nendevahelise mõistmise võimalikkust. Keel on pidevas muutumises. Nagu ühiskond, mille peegelduseks keel ka mingis mõttes on.

Keel ei vaja kaitset, komisjone ega taltsutajaid, sest siis pole see enam keel, vaid vahend. Mitte üks liblikas, vaid kruvikeeraja. Keegi ei taha seda siis kõnelda ega kõrbestunud maastikul elada. Seetõttu tasuks emakeele kaitsmise või slängivastasuse teemade asemel sel aastal mõelda pigem mõistmisest. Selleta ei ole ka õiget keelt ega pikka pidu ses rohelises ilmas.