Kerge sissejuhatus probleemi olemusse

Populistlike riigijuhtide tõusuga (Trump, Bolsonaro jpt) hakkab avalikult pead tõstma ka valge rahvuslus. Tegu on valge mehe katsega mitte lasta võimul käest libiseda. Mida enam nad kardavad, seda rohkem võime kuulda nende emotsionaalselt häiritud sõnavõtte. Langevad maskid ja ka Eesti ühiskond ei tundu olevat olnud valmis patriarhaadi peidetud olemuse esiletulekuks.

Kogu jutu mõtteks on asjaolu, et see on alati nii olnud, kuid mitte kunagi enne pole meie seniseid sotsiaalseid olusid sel määral lahatud ning vaba sõna laseb sellest ka avalikult rääkida. Vaba sõna aga seab kahtluse alla omamoodi 'vaikimiskultuuri', terve rodu kirjutamata reeglitega. Natsionalism, stalinism, monarhia ja feodalism: kõik need on olnud patriarhaadi jõustruktuurid ja üheks Lääne ühiskonna kultuuri alustalaks on olnud tsensuuri mõõtu tõdemus. Selleks on vaikiv arusaam, et sa ei või mehi kritiseerida. Aga planeedi ja inimsoo päästmiseks peame hävitama patriarhaadi. Sest nad tapavad meid ja ennastki. Samuti on selle loo mõtteks toonitada asjaolu, et feminism on kasulik ka meestele ja aitab kinnijooksnud maailmakorraldust lahti harutada. Me võime endalt lõpuks küsida, kumb sulab rutem: kas liustikud või alfameeste ego? Ainult aeg näitab.

Üheks patriarhaadi plussküljeks meestele on nende automaatne pjedestaalile asetamine. Nad on mõisnikud, kõrgklass. Naised, geid ja teised mittemehed on teenriklass. Õiged mehed käsivad, poovad ja lasevad. Sõjaväge ja riiki juhivad mehed. Läbi aegade. "Sest nii on alati olnud" ning patriarhaat õigustab oma jõupositisiooni pea jumaliku mandaadiga. Jumalikku mandaati kasutavad usufanaatikud ning monarhid siiani. Ka organiseeritud religioon on kontrollmehhanism eesmärgiga meestele maine võim kindlustada ja naisi olemuslikult dehumaniseerida punktini, kus naine on inimese beetaversioon ja peab kuulama täiuslikuma liigikaaslase käske. Sest mõisnikku alandab teenri tasemele laskuda. Seda mugavuspositsiooni ei saa käest lasta.

Mida enam säärast süsteemset diskrimineerimist uurida, jõuame aegamisi kohutavale arusaamale: terve ühiskond peab muutuma ja kui sellest eemaldada patriarhaadi (valge alfamehe) kombitsad, saab see ümberkorraldus olema kardinaalne. "Kogu aeg on nii olnud" suhtumise päevavalgele tirimine saab olema globaalne 'ärkamisaeg', mis ei saa viia otsese sõjani, sest konflikt on nii üüratu. Tegu pole lihtsa üks rahvusriik teise vastu konfliktiga, vaid sugudevahelise suhestumise ümberhindamisega. Selles konfliktis tõusevad üles enim priviligeeritud isikud.

Ülemaailmset ärkamisaega sunnib tagant veel planeedi lägastamine, globaalne kriis keskkonnahoius. Too ahnus on mehise suunitlusega ja viib meid ökofeminismi radadele: kus mees on hingetu ja näeb kõikjal vajadust kontrollida ning mille järgi loodus on hingetu biomass, mille abil end rikkamaks muuta. Emakesel Maal on siiski on rahast kõrgem väärtus, kuid rahast ja jõust ülemat patriarhaadi jaoks ei eksisteeri. Neid mehe egost tingitud krahhe ja kriise näeme praegu majanduses ja ökosüsteemis.

Need terroristid on valged mehed

Olla naistega võrdne on saada alandatud. Sest see on meeste maailm ja kõigile on antud suuremeelne luba selles elada. Vabadus on Nende kingitus ja kui vähemused või naised ise midagi juurde nõuavad, lähevad mõisnike nukid valgeks.

Kõrvalmõjuks on mehe alaväärsuskompleksi süvenemine, kuna alati-on-nii-olnud-suhtumine on murenemas. Sama tunne võib olla lenduril, kes ise ülevaatust läbi ei vii ja saab õhus teate võimaliku "rikke" kohta. Mis rike? Kus? Kas ma olen otseses ohus või suudan veel edukalt maanduda? Miks mulle enne ei öeldud? Alaväärsuskompleksi käes vaevlevad mehed vihastavad näiteks Eesti praeguse presidendi sõnavõtu peale, harimatud mehed ärrituvad alati siis, kui nende teadmatust ei austata. Sest patriarhaadis kuulub austus automaatselt mehele, mõisnikule. Oma suguelundi tõttu on ta eraldi kõrgklassis. Naine ei tohi vastu hakata, see pole jumalale meelepärane. Sellise mõttelaadi tulemuseks on trobikond mehi, kes on elus siiani oksad laiali ringi käinud ja targutanud ilma, et keegi oleks neid korrale kutsunud. Rollid tahavad võrdsustuda, kus lihtsalt valgeks meheks olemisest ei piisa. Sul peab olema aru peas ja selgub, et mõnele pole seda õpetatud. Nende meeste Facebooki bio ütleb "Elu ülikool" ja ega see nii vale olegi. Elu õpetab, et mehed on peal ja ütlevad, käsevad ja lasevad ja neid kritiseerida ei tohi. Talupoeg ei tohi hüppama hakata. Aga see tekst siin on tõrvik ja heinahang.

Kuna mehi ei õpetata mittemehi austama ega nendega suhtlema, toimub säärane asi loomuliku protsessi alusel. Mitte kõik mehed pole automaatselt juhmakad, kuid need eluülikooli mehed, kelle elu oli juba enne kehvas seisus, ei oska reageerida muudmoodi kui vägivallaga: kas enda vastu alkoholi ja tubakaga või teiste vastu. Selliseid rünnakuid näeme üle terve planeedi, kus äpu hangib tulirelva ja tapab suvalisi inimesi. Keegi peab maksma ja selleks on mõni vähemus. Sest teistsugune on nende jaoks loom, kahjur, kes õõnestab patriarhaadi loomulikku, jumalast kingitud korda. Need terroristid on valged ja neid julgustavad ladvikusse roninud rumalad mehed. Pole inimest, pole probleemi: see suhtumine kõlab rahvusriigist rahvusriiki. Pole rajumat ohvrit kui valge mees ja probleemid lahendatakse vähemuste allasurumise või tapmisega. See on mehine. Mis siin pikalt plärada!

Teine kanal vägivalla jaoks on lähisuhtevägivald, kuna patriarhaadis kuulub naine mehele. Abielu on meeste looming, mida õigustatakse taas "jumala maailmakorraldusega". Alles viimasel ajal on hakatud kõnelema Eesti koduvägivalla epideemiast, kus traumeeritud mees loob omakorda traumeeritud perekonna. Rahvusriik peaks teoorias olema tolle rahvuse paradiis. Seega peegeldatakse naistevastane vägivald kolmanda maailma riikide peale (kes on kolmanda maailma riigid paljuski valgete meeste okupeerimise ja kolonialismi tõttu). Sedasi ussitab rahvusriik seestpoolt kenasti edasi, isegi kui väliselt peetakse paraade ja pidusid. Kuid me teame, mis toimub suletud uste taga. Miks siis meie meeste kvaliteet nii madal on? Nad hävitavad endid ja teisigi enda ümber ning süüdi on kõik teised: jällegi rahvusluse üks nõrkustest ja murenemiskohtadest.

Patriarhaat ise pole ka meeste paradiis, sisaldades enda loodud süsteemi ohvreid. Mehed peavad teadma ja tegema. Naistel lasub õpitud abitus, kus soorollide leiutamisega on neid treenitud endasse mitte uskuma ja olema põhimõtteliselt piimalehmad, kes oma kaunites lautades kindlat eesmärki peavad teenima. Seetõttu on feminism ja inimõigused üldisemalt rahvusriigi vastand ja see on juba pikem teema. Selline süsteemne raskus meeste õlul pole normaalne ja loob stressi ja haigeid närve. Kuna valge mees on määranud end ammusest ajast universumi valvuriks, siis leevendab säärast omnipotentsusega kaasnevat pinget taas vaid alkohol ja seks. Nii kujutavad naised endast auhinda, mida mees peab teenitud palgaks lihtsalt meheks olemise eest. Sealt tulevad ka patriarhaadi totrad ideed, nagu naised ehiksid end vaid meestele näitamiseks ning lühike seelik õigustab seksuaalset kallaletungi.

Kus oleme praegu ja kuhu tahame jõuda hiljem?

Ma arvan, et 90 protsenti lugejaist ei näe ühiskonda nii, nagu mina siin kirjeldan. Ühiskond ei ole aga su sõber, vaid pakub sulle väikseid mugavusi põhjatute julmuste varjamiseks. Hetkel oleme jõudmas tõesti ärkamisaega, kus ei saa võtta keskkonnakaitset, majandust, naistevastast vägivalda ja muid nähtusi eraldi. See moodustab võimsa ja seotud masinavärgi, mida on aastasadade vältel toimimas hoitud autoritaarse korra ja ignorantsuse abil. Piirid on muudkui nihkunud ja mees pole õnnelik. Neil aastail on tippu valitud säärased lapsmehed, kelles valija ennastki näha suudab. Mõisnik ei taha, et talupoeg saaks hariduse ja eneseväärikuse. Sest siis ta võib endale normaalselt palka nõuda. Kui orjus kaob, siis kuidas see valge vanamees midagi tehtud saab? Kui teda enam ei kardeta ja väiksed tüdrukudki neid argumenteerides võidavad? Ja kui naisi enam lüüagi ei tohi, ega ähvardada? Mis maailm see enam on.

Eestis võime näha artikleid, mis üritavad õigustada orjuse olemasolu, teiste riikide okupeerimist, kolonialismi ja vägivalda üldisena. Sest kui sa eitad kellegi kannatusi, lisad sa tema vaigistamise ja naeruvääristamisega piisa juba olemasolevale vägivalla hulgale. Sääraste lugude hulk ilmselt kasvab, kus asjatundmatud mehed üritavad oma monopoli kaitsta. Kuid neid ei kaasata enam dialoogidesse ja see võib valus olla. Vanasti kirjutasid Nõukogude lehte näiteks traktoristid ja kuulutasid mõned sümfooniad või näitused kultuuriliselt kõlbmatuteks. Meil on neid nässe terve hunnik: nad kõik eitavad kollektiivset süüd kliimamuutustes ja ühiskonnas. Sest neil on jumalast antud õigus omada õigust.

Kuna selliseid mehi enam ei kuulata, siis paisub kibestumine ja väljendub tõenäoliselt emotsionaalsema kisa ja vägivalla näol. Kõvimat kisa teevad nemad, kel on kõige rohkem kaotada. Sest osal meestel pole peale oma sugutunnuse midagi. Kui neil poleks seda füüsilist omadust, siis poleks neil elus midagi ette näidata. Ole kultuurilehe toimetaja või kallurijuht, kuid sa oled ikkagi mees ja see peaks ühiskonnas midagi lugema.

Humoorikal kombel jäävad selliste kuulajateks ainult teised äpardunud mehed ning jäävad kõlakojas üksteisele vasakpoolseid ja noori kiruma. Nad jäävad maha. Ja nende ainus võimalus on luua mingi paramilitaarne partei, kus loeb veel toores jõud. Selle toore jõu ning kibestumise najal võivad mehed teha veel palju kahju. Tekib veel tulistamisi. Tuleb veel rünnakuid naiste vastu. Pomm geiparaadil. Keelatakse abort ning minnakse üldiselt Venemaa suunal edasi. Perevägivald pole mure, sest mehed ütlesid. Nõukogude keskkomitee uuris Baltimaade kaebust eestlaste, lätlaste ja leedulaste rahvuspõhise diskrimineerimise kohta ja leidis, et N. liidus diskrimineerimist ei eksisteeri. Küll aga saavad karistuse taolise provokatsiooniga esile tulnud saadikud kolmest Baltimaast. Teatud teemadel ei tohi rääkida, sest inimesed võivad kuulata ja mõtlema hakata. Nagu sina. Kui sa siiamaani lugenud oled, siis sa mõtled kaasa.

Nii et need valged mehed jäävad kõike halba eitama või kellegi teise kaela veeretama. Neil on messiaanlik ülesanne kaitsta oma vara. Maa on nende, naised ka. Seda tuleb kaitsta ja kui saab, siis juurde hankida. Vahet pole, kes või mis kahjustada saab.

Inimestel peab sellest tüdimus tekkima. Sul ka. Sellest ei piisa, et sulle ühiskond veel valge inimesena mugavat elu pakub. See saab ühel hetkel otsa, need laenud on vaja tagasi maksta. Aga kuidas sa planeedile maksad? Või Kongole? Seda paljaksröövimise ja võtmise hinda, kus sa ei anna midagi vastu? Sest need mehed on nagu mardikad, nad ei peatu. Nemad tegid seadused. Meie ainult elame siin.

Ja lahendus? Esmalt ignorantsuse hajutamine. Inimest ei saa vägisi õppima panna. Vägisi ei tasu midagi teha! Kuid inimene pole loom. Inimene on määratud loomi kaitsma ja planeedi eest hoolitsema. Selleks kohustab meid meie eneseteadvus. Feminism (kuidas suhtume üksteisesse) ja keskkonnahoid (kuidas suhtume ümbritsevasse) on tihedalt seotud. Mehe mürgised stereotüübid ja patriarhaat üldisemalt on teatud mõttes ka vaimne reostus, mis heitgaasina meid kõiki mürgitab. Tegu pole erilise vandenõuga, vaid lihtsalt Asjade Seisuga. Hetkelises ajastu punktis on meil harukordne võimalus seada kahtluse alla mõisnike jõuga rakendatud taktikaid ning asendada need millegi mõistlikumaga. Sest need mehed ise ei taha oma mugavustsoonist väljuda. Nad sulavad väljaspool seda kohe ära. Just see on see globaalne sula, mida tegelikult vajame.

Kõik see võtab veel paar põlvkonda aega. Tänased Helmed, Ligid ja muud väiksema taseme onuheinod üritavad toast välja lükkamise ajal veel kisa ja mürglit teha. Nende maailm pööratakse pea peale, kuid ülejäänuile muutub see märksa elukõlblikumaks. Üha enam toimuvad diskussioonid aga säärastest onudest eemal just noorema põlvkonna seas. Kui praegused natsid ja mühakad on võimule saanud hirmul pensionäride häälte abil, siis kümne aasta pärast see kollitamistaktika enam ei tööta. Need mehed sõelutakse välja. Ja sina, noor tüdruk, kes seda hetkel loed, hakkad tervet planeeti edasi kandma.